haldjas, kes soovis näha päikest

Elu hakkab jälle loksuma vanasse rööpasse. Juba. Juba?

Riideid ma vist enam Eestist ei osta. Pigem kogun raha ja sõidan kuhugi – selle arvel, mis kokku hoian. :) Ja USAs sai selgeks, et tegelt polegi palju vaja. Lyhikesed pyksid, teksad, paar särki, seelik, kleit. Jalanõudeks olid Merrelli veesandaalid (Eestist saadud) ja nendega käisin terve aja Nikaraaguas ja Californias. Matkasaabaste või botaste ostmiseni ei jõudnudki – lihtsalt ei näinud midagi, mida tahtnud oleksin. Ega ma muidugi palju poodi ka ei sattunud :) Yhed soetatud viisakamad (loe: linnalikumad) varbavahesandaalid kaotasid kahjuks paari päevaga kõik ilukivid ja nii ma jõudsingi rahulikult tagasi nendesamade spordikatega, millega siit läksin. Igal pool oli soe ka, nii et ei tundnudki vajadust millegi kobedama järgi. Rihmavahest on kerged triibud labajalal…

*

Tööl olla on naljakas. Kolleeg astub uksest sisse ja hõiskab: oo, ameeriklane on tagasi!

Istun laua taga ja kribin arvutis. Kõik asjad on meeles, nagu polekski 6 nädalat ära olnud. Mõtlen, et kui peaksin praegu tagasi sattuma oma eelmisse töökohta, kas ma mäletaksin ka sealseid asju sama selgelt? Sisseharjunud liigutused, sisselogimised, käsud…

Koosolekul jahmatan kolleege mõtteavaldusega, et mul on liiga palju asju; et kui ma jõudsin Ameerikasse seljakotiga ja tagasi mitte just palju enamaga (tagasi toodud ylekyllusest enamiku ma jagan pealegi laiali…), siis võiks jarvata, et elamiseks polegi rohkem vaja kui yhte seljakotti. Seda kuuldes avaldab Trintsu arvamust, et siis pole ju kodu ka vaja. Seepeale teen ettepaneku korraldada ajurynnak, kas ma peaksin järgnevad kuud elama pigem männi või kuuse all. Selle peale hakkavad kõik lärmama. Igatahes lõbus on :)

Nad tahavad, et ma pilte näitaksin. Mina vastu kõiki ootusi ei ole sellest nii suures õhinas. Ma pole veel isegi jõudnud kõiki oma pilte vaadata… ja nyyd tundub, et selleks ei ole eriti aegagi enam. Nojah, katsume ikka järjele jõuda tasapisi.

Kodus on kõik nii segamini. Aga ma ei ole suutnud seda segadust sealt tõrjuma asuda… Kuivõrd mulle meenus, et kasvava kuuga on hea alustada igasugu ägedaid asju, siis olen juba terve nädala tegelenud alustamistega. Koristamiseni jõuame peale tulevat nädalalõppu, mil kuu on kahanev ja pehme ja igatepidi parem aeg kõige vana oma elust välja tõrjumiseks :) Ma kyll alustasin ses osas eile kastitäie ajakirjade väljaviskamisega, aga seda äraandmisele minevat kraami ja träni tuleb veel hulgem. Pir peaks Soomest tagasi jõudma sel nädalavahel, nii ta vähemalt vihjas, ja siis ma saan kodus ka yhe äraandmise-potlachi korraldada vast. Riiete osas eriti :)