Pakin tööpäeva lõpus asju kokku, et Tartu bussile minna. Muuhulgas rändab seljakotti ka yks võileib.

Kotilukku kinni tõmmates vilksatab peast läbi mõte: huvitav, kas mind võileivaga bussi lastakse?

Ilmselt olen ma viimasel ajal liiga palju lennanud…

Kolleegid soovitavad minu murekurtmise peale kontrollida, ega mul kotis kääre või muid terariistu ei leidu. Iial ei või ju teada, eksole :)

*

Minu sellekordse täistunniks rihtimise eesmärk on uurida, mis tunne on Tallinn-Tartu bussisõidu ajal internetis surfata.

Reedeõhtune internetibuss on peaaegu välja myydud. Peale istmeid pidi seiklemist olen lõpuks surutud kohale nr 39 ja sukeldun arvutisse. Jah, wifi töötab! Ainult arvuti aku peab vastu umbes tunni. Selle ajaga jõuan kribida natuke skaibis ja kirjutada jupikese blogi. Aga aknast paistab valgus ekraanile ja kõrval on rahutu naaber, kes oma reisikaaslastega häälekalt yle vahekäigu juttu ajab. Aeg-ajalt istub ta ka, nina sõidusuunas, ja selliste hetkede tõttu ei tunne ma end eriti inspireerituna. Mulle ei meeldi kahtlustada, et teine inimene näeb minu ekraanil toimuvat lugeda. Tõesti ei meeldi. Kirjutada saab ikkagi yksi… Aku tunnike saab kiiresti otsa ja peale seda pyhendun kõrvaklappidele ja Dusty Springfieldi huilgamise saatel magamise teesklemisele.