haldjas, kes soovis näha päikest

Iga kord, kui Tartus bussist maha astun, on mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud. See tunne on ulatunud kevadöise huilgamise ja keksimiseni Riia tänaval. Tavaliselt väljendub see lihtsalt sisemise rõõmuna. Aga maailmas ei ole yhtegi teist linna, mis tekitaks minus sarnast tunnet.

Hyppan Veeriku linnaosas bussi pealt maha ja suundun Veeriku Selverisse. Hell ootab kylla. Otsustan kostiks viia forelli ja jäätist. Yldjoontes. Enam-vähem :)

Peale poeskäiku kõmbin edasi mööda Näituse tänavat ja mõtisklen, kas sellesama kodusolemise-tunde pärast ei peaks ma äkki Tartusse tagasi kolima. Mõte tundub ylimalt ahvatlev (sest hilissuvine Tartu, yldse peaaegu igasugune Tartu lihtsalt on väga kodune koht), ent mind peatab vilgatus, et siis ma ei saaks ju tunda seda tunnet, vaid harjuksin linnaga ära.

Raudteeylesõidukoha juures väntab minust mööda stiilselt riides lehviva salliga tydruk. Khakiroheline suvejakk, natuke yles kääritud säärtega teksad ja jalgratas. Lehviv narmastega sall on justkui punkt i peal. Nagu Tartu vaim oleks mööda lennanud…

*

Hell on kodus ja hypleb trepist alla mulle ust avama. Tal on seljas imekaunis must valge täpirahega kleit ja jalas punased kingad. Helli stiilsus torkab mõnusalt silma, see on imeline ja omapärane ja nii tartulik. Nagu rattatydruku puhulgi.

Ronime puutrepist yles. Ootan põnevusega, et näha tema uut elukohta. Olen ära olnud 6 nädalat ja tagasi Eestis 2 nädalat; Helli pole näinud isegi tykk-tykk aega kauem ja nyyd on selline tunne, et lõpuks ometi…

Aga tuleb välja, et vihmametsast, madudest, öistest telgismagamistest, ookeanimyrinast ja kõigest muust hoolimata ei ole seiklused veel sellega lõppenud. (Terve elu on seiklus. Oleneb, kustpoolt vaatad. Tee ainult silmad laht ja sa näed…)

Helli korteri uks on otsustanud enam mitte lahti minna. Oli enne ka jukerdanud, aga paistis siiski kõlblik olema. Nyyd on võti seespool ees ja uks on otsustanud ennast ise lukustada. Ja meie oleme mõistagi valel pool ust :)

Nyyd tuleb mängu salapärane ja äge tegelane – Naabripoiss.

Hellil on Naabripoiss, kellest ma juba häid sõnu olen kuulnud. Nimelt saab tema juures käia teed joomas. Naabripoiss on selline tegelane, keda tunnevad kõik su sõbrad, aga sina ise pole veel temaga mingil veidral põhjusel kohtunud. Ja yleyldse paistab ta olevat ideaalne Naabripoiss (kui selline sort maailmas eksisteerib, siis võiks ta olla Helli Naabripoisi moodi). Sa võid kaasa tulla… või istuda aias, kui sa oled väga väsinud, ja oodata, lausub Hell. Muidugi tahan ma selle inimesega kohtuda. Mis aed???? Niisiis seame sammud kõigepealt Naabripoisi juurde.

Hell, ees, mina järel, kõnnime ymber maja tänavapoolele, kus Hell pistab kikivarvukil pea yhest aknast sisse ja hyyab: J! Ma vajan su abi… jälle.

Mõne hetke pärast ilmubki aknale Naabripoiss. Mind tutvustatakse talle sõnadega “see on Haldjas, kes tahab sulle kylla tulla”. Misasja? Jajah, aga mõni päev tagasi ma just helistasin Hellile, kes istus parajasti Naabripoisi juures ja jõi teed, mida kuuldes ma vist tõepoolest hyydsin “Oi! Tahan ka!”. Niipalju siis sellest…

Hell kirjeldab lyhidalt meie muret. Uks kinni, võti seespool ees. Lisan rõõmsalt: “Kõlab nagu Kalle Blomkvist, eksole! Ainult et ukse alla paberi panemise ja võtme väljakukutamise trikk vist ei tööta…” Teised nõustuvad minuga, et tõenäoliselt ei töötaks jah. Pigem oleks vaja onu Einarit muukrauaga.

Naabripoiss toob tööriistakasti ja annab selle yle aknalaua Hellile. Hell seisab oma mustas valgemummulises kleidis, tööriistakast käes, keset Kastani tänavat ja naeratab rahulolevalt.

Hetke pärast väljub uksest Naabripoiss, käes pikk must vihmavari, paar grilltikku ja veel yht-teist. “Iial ei tea ju, mida vaja võib minna,” lausub ta meie kysivate pilkude peale tähtsalt.

Ronime trepist yles. Naabripoiss alustab muukimist Helli ukse kallal. Hoolimata mitmekesistest katsetest ei taha uks kuidagi avaneda. “Nagu te mõistate, ma ei tegele sellega just eriti tihti,” ytleb Naabripoiss vabandavalt. Pakun Hellile, et äkki ta peaks soetama paar murdvargast sõpra, kellele vajaduse korral helistada.

“Kas sul mõni aken on lahti?” kysib Naabripoiss järsku.

“Mõni kindlasti on, mis siis?”

“Mul on redel.”

Algab teine vaatus.

Selleks ajaks on kohale jõudnud ka Korteriomanik, kes jälgib meie tegemisi suure lõbuga. Arutame, millise tõenäosusega ulatub redel 2. korruse aknani, kui tubade kõrgus on ligi 4 meetrit.

Nurga tagant ilmub Naabripoiss lahtikäiva redeliga. Redeli lahtitegemine tekitab suurt kolinat. Minu märkuse peale, mis alumise korruse naaber sellest arvata võiks, ytleb Hell parasjagu ylesronivale naabripoisile tähendusrikka hääletooniga: “Vaata siis, ega sealt toast ei paista rohelised gabardiinpyksid…”

Aga redel ei ulata nii kõrgele, et saaks aknast sisse ronida. Tuletõrjet me ei raatsi kutsuda, kuigi see oleks odavam kui Lukuabi.

Hell nendib rõõmsalt, et ta peaks tõesti suurendama kriminogeense kontingendi osakaalu oma tutvusringkonnas.

Helistame Lukuabisse ja kobime Helliga majatagusesse aeda. Nyyd kuluvad marjaks ära kylakostiks toodud forell ja tortillad, millest saab täitsa asjaliku wrapi kokku keerata. Istume puust pinkide peal puust laua taga ja arutame olukorra põnevuse yle.

Vastu kõiki loogilisi ootusi (ja kes ytles, et ma olen loogiline, ei tea minust midagi) olen ma praeguse olukorraga ylimalt rahul ja õnnelik. Istun keset Tartut aias – seda pole juhtunud juba aastaid – ja söön marju, kusjuures mind ei huvita, et 40 m kaugusel on tänav ja ykski normaalne maainimene linnas kasvanud floorat pesemata ei sööks.

Ilm on soe. Mitte kyll nii soe nagu Californias, aga igal juhul suur suur tänu Ilmataadile, kes tänase õhtu eest erilist hoolt on kandnud. Või võibolla on asi hoopis Tartus? Majade vahel kõrguvad puude tumerohelised ladvad imekaunisse päikeseloojanguvärvilisse taevasse, kus ujuvad mõned valged pilvetupsud. Taevas, mille värve me öelda ei tohi, alustasin kord yhte luuletust. Meie esivanemad uskusid, et taevasse ei tohi sõrmega näidata ja taeva värvi ei tohi öelda, sest taevas on nii pyha. Nyyd usun seda minagi, sest “sinine” on lihtsalt nii mannetu ja yksluine sõna, et seda ei tohiks tõepoolest taeva puhul kasutada. Taevas on… sõnulseletamatu, värvidega kirjeldamatu. Äärmisel juhul tohib teda maalida.

Niisiis vahin õndsalt taevasse, hingan suveõhtusooja Tartu puumaja-aia hõngu, söön forelliwrappi ja põõsast vaarikaid ja sõstraid ning mõtlen, et praegune hetk on täiuslik.

Kohale jõudnud lukuabi-autos möllavad ja kilkavad lukuabionu lapsed. See lisab suurepärasele gurmee-hetkele viimase puuduoleva vyrtsi.