haldjas, kes soovis näha päikest

Minu selle nädala laul on Josh Grobani “Weeping”. Pean tunnistama, et nii sygava ja mitmekihilise sisuga laulu pole ma ammu kohanud. Arvan, et konnotatsioone ja paralleele võib siin tõmmata inimhingest kuni maailmapoliitikani. Kuigi sõnad ja viis on lihtsad.

Lugu kõneleb mehest, kelle tagaaias elab kole koll. Mees ehitab hirmuga kollile terasest ja tulest myyrid ymber ja paneb mehed pyssidega valvama. Ehk siis: luukere on suletud kappi ja enam ei pea iialgi tema väljailmumist pelgama. Linnarahvas tuleb suitsu peale vaatama, mis toimub. Mees kiidab oma head otsust ega vaevu selgitamagi selle tagamaid. Ta ytleb, et hirm on igaveseks lõppenud, koletis magab ja sellest piisab.

Aga öösiti kostab koledate myyride taga siiski häälitsusi. Ja need ei ole möirged, vaid hoopis nuuksed…

Kuulasin seda lugu hommikul vähemalt kymme korda ja kusagil poole peal tuli minulegi nutt peale. Mõtlesin kaua selle yle, kui tihti me surume millegi või kellegi oma enneaegsete hinnangute puuri ega anna kunagi võimalust enese selgitamiseks. Kui tihti teeme kellegi õnnetuks oma hirmuga tema või mingite olukordade ees? Kui sageli näeme deemoneid seal, kus neid võibolla ei olegi? Ja me ei saa kunagi teada, sest me keeldume leppimast. Kysimast. Proovimast. Mõistmast.

Ma arvan, et olen oma elus olnud mõlemal poolel. Olnud nuttev deemon puuris, olnud surutud rollidesse, mida ma pole ise valinud; samuti olen olnud enneaegselt ebaõiglane hinnangute andja, eelarvamuste kyysis vaevelnuna kellelegi haiget teinud.

Inimesed on inimesed.

Selle lauluga soovin endale ja teile täna, homme ja igavesti yksteisemõistmist, armastust, arusaamist, yksteise ärakuulamist enne ja ka peale hinnangute andmist… Kuid eelkõige julgust läheneda tundmatule, sydames usk ja lootus, et tegemist võib olla millegi heaga. Andke oma elule võimalus head asjad teieni tuua.

Kallid lugejad, lubage esitleda – Josh Groban, ilu teie silmadele ja kõrvadele.

Weeping / J. Groban

I knew a man who lived in fear
It was huge, it was angry, it was drawing near
Behind his house a secret place
Was the shadow of the demon he could never face

He built a wall of steel and flame
And men with guns to keep it tame
Then standing back he made it plain
That the nightmare would never ever rise again
But the fear and the fire and the guns remain

It doesn’t matter now -  it’s over anyhow
He tells the world that it’s sleeping
But as the night came round I heard it slowly sound
It wasn’t roaring, it was weeping
It wasn’t roaring, it was weeping…

And then one day the neighbours came
They were curious to know about the smoke and flame
They stood around outside the wall
But of course there was nothing to be heard at all

“My friends,” he said, “We’ve reached our goal
The threat is under firm control
As long as peace and order reign
I’ll be damned if I can see a reason to explain
Why the fear and the fire and the guns remain.”

It doesn’t matter now – it’s over anyhow
He tells the world that it’s sleeping
But as the night came round I heard it slowly sound
It wasn’t roaring, it was weeping
It wasn’t roaring, it was weeping…