Sweetie ja volber 30. apr 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted, Igapäevaelu.add a comment
Tänane päev möödub võõrkeelsuse tähe all :)
Jalutasin Tallinna kesklinnas oma tänaõhtuse kodu poole ja hakkasin mõningate asjade yle järele mõtlema.
Miks tähistavad eestlased volbrit? Volber on saksa pyha, minu meelest. Sihuke nõidade värk. Luuasõit Walpurgi mäele ja muu selline. Yhel juhuslikult otsinguga leitud veebilehel on kokkuvõte erinevatest allikatest, muuhulgas on öeldud: “ 1. mai tähistas germaani paganlikel rahvastel kevade tuleku päeva, mil saabus lõplik võit talve üle.” Hiljem võttis siis kirik antud pyha yle, nimetades selle nunn Walpurga mälestuspäevaks. Nagu tavaliselt :) Lehel toodu tundub asjalik. Volbri kyllaltki hilist jõudmist meie maile (ma ei tea, et seda oleks eriliselt tähistatud enne 1990. aastate lõppu, kuigi võin eksida) võib ilmselt seletada asjaoluga, et kevadpyhad olid meil juba varem olemas – lõuna pool munapyhad, Põhja-Eestis suvisted. Seega ei olnud erilist mõtet sinna vahele veel midagi tekitada.
Huvitav on muidugi see, et Lõuna-Eestis saabub selle loogika järgi kevad varem kui Saksamaal. Kuid võibolla tähistati Kesk-Euroopas “lõplikku võitu talve yle” kui hoopis suve saabumist?
Tallinn tähistab tänast volbriõhtut kuiva seadusega, mis kehtestus juba päise päeva ajal – alates kella 14st enam alkoholi ei myyda. Ma ei oleks tähele pannud, aga märkasin Facebook’is sõprade kaeblevaid märkmeid selle kohta. Ja kaubamajas oli alkoholiosakonnale lint ymber tõmmatud, kui sealt õhtul seitsme paiku läbi käisin.
W. Jury vasegravyyr Johann Heinrich Rambergi illustratsiooni järgi - Volbriööstseen, Goethe "Faust"
Kaubamajast leidsin aga yhe uue ja huvitava vilja. Sweetie - ymmargune kollane objekt, mis meenutab enim greipi. Ja tõepoolest, tegu on ristandiga, kelle vanemateks on greip ja… pomelo. Konkreetne eksemplar saabus kirjade järgi Iisraelist, tegelikult on aga sweetie ehk oroblanco kodumaaks päikeseline California. Erinevalt kõikidest muudest maailma viljadest võib tema synnikoha määratleda ilmselt lausa ruutkilomeetrise täpsusega. Nimelt syndis sweetie California ylikoolis…
Tõelise katseklaasibeebina on sweetiel omad head ja vead. Greipfruudi haput maitset asendab pomelolt päritud magusus; seetõttu on mõrkjas alatoon vähem märgatav. Ilmselt on sweetie pärinud ka pomelo viljaliha vahemembraanide sitkuse, kuid suurus on greibilt, seetõttu on mahlast sisu ypris raske kätte saada – sikuta nahka või ära sikuta, ikka ei taha ära tulla. Nimelt koorisin kollast mummu täpselt nagu apelsini – lusikaga ju poolkerast syya ei raatsi, niiviisi läheks liiga palju raisku… Kui greibi membraanid on tavaliselt pehmed ja hõlpsalt eemaldatavad (erinevalt apelsinist neid ju syya ei saa, liiga mõrud), siis jah, “magusakesega” tuli kuidagi liiga palju vaeva näha. Aga võibolla oli see ka konkreetse sordi või korje viga. Igatahes leidsime sõbraga yksmeelselt, et California onud peaksid oma tootearenduses pead kokku panema ja vahemembraanide osas midagi paremat välja mõtlema :)
Oroblanco ehk sweetie
P.S. Ahaa, muidugi, ma tean, miks Eestis volbriööd tähistatakse. Kõiges on syydi korporandid!!! :D
Kuusealune ja kapitagune 18. apr 2009
Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu.add a comment
“Kas sa oma kodutusest blogima ka hakkad?!?” kysis Oravatydruk uudishimuliku õhinaga, kui teatasin talle, et peatselt oma kodust välja kolin.
Tol hetkel oli minu Tallinna yyrikorteri lepingu lõpuni jäänud umbes kaks nädalat. Oli saanud selgeks, et Tulesädeme asemikku Skype’is minust ei saa ja seega yks konkeetne töölootus luhtunud. Muud tööd polnud ka silmapiiril, ega ma eriti ei otsinud, lootsin Skype’i peale, sest see tundus huvitav ja ma ei tahtnudki eriti muid variante. Aga äraytlemise tõttu ei julgenud ka uut, väiksemat korterit yyrida. Ja yleyldse oli suhteliselt selge, et raha pole, tööd pole, mis sa hing ikka teed, tuleb asjad kokku pakkida ja Tartusse tarida. Mis edasi, ei tea. :)
See kõik juhtus umbes kuu aega tagasi.
Nyyd ma olen siis paar nädalat “kodutu” olnud. Päris omapärane, peab ytlema. Natuke närvesööv on pidevalt mõelda ja arvestada, kus linnas / kelle diivanil ma saaksin veeta järgmise päeva / öö / paar päeva / nädala jne. Kõige selle vahelt on vaja mingit tööd ka teha – mul on mõned projektid lõpetada, endiselt. Mõni, mis toob natuke raha sisse, millega maksta järgmine õppelaen / krediitkaardi pysimakse / telefoniarve; ja mõni, mis nyydseks kuulub kategooriasse “ära iial võta ettemakstud tööd”. Aga ju ma siis pidin selle oma nahal ära kogema, et kunagi ei tohi töö eest raha ette võtta. Ja kui pakutakse, tuleb sõdida. Sest muidu võib juhtuda, et tehtava töö hulk või raskusaste ei ole enam sugugi kooskõlas algse ettekujutusega, aga julgust selles osas sõna võtta ei ole; või kaob töötuju hoopis. Ja muidugi on suurem motivatsioon pingutada selle asja nimel, millest saadava tuluga saan järgmise arve maksta – kyll neid “makstud” ja “tasuta” asju jõuab ka edaspidi teha… Ainult… aeg hakkab otsa saama. Kõike ei saa lõpmatuseni edasi lykata!
Hetkel aga olen jah Tallinnas samasuguses olukorras nagu siin kunagi alustades – kellegi kapi- või diivanitagune asukas. Kunagisest algusest on möödas yle 4 aasta. Seda on tööstaaži mõttes kahtlemata vähe. Aga ma ei kurda. Sest tegelikult on mu elu ylimalt põnevaks muutunud. Hmm… aga sellest lähemalt edaspidi.
***
Täna aga juhtus yle pika aja midagi, mida võiks peaaegu nimetada seikluseks.
Nimelt olin lahkumas Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi VI kevadkoolist Põltsamaal, kus ma eile ettekande tegin. Tänaseks lõpulöögiks laekus sinna ka Kaidi, kõnelema Lilleoru kogukonnast. Kui ettekanne läbi oli, kysisin, kas ma saan nende auto peale, et Põltsamaalt ära sõita. Jällenägemisrõõm oli suur; õieti oleme viimase aasta jooksul pyydnud juba ammu kokku saada, aga mina olin Tallinnas ja tema Tartus ja kunagi me yhel ajal samasse linna ei sattunud, kuigi vahepeal tundus, et nyyd, peaaegu, peaaegu…
Haarasime veel poest syya ka kaasa ja sõit võis alata. Päris tykk aega ei kahtlustanud ma midagi, jutt veeres nii mõnusalt. Aga kui olime juba päris tykk aega sõitnud (ja mulle tundus, et tegelikult varsti võiksime kohal olla), tuli mulle järsku pähe kysida: aga mis linna me sõidame?
Sellel hetkel olime kusagil 40 km kaugusel Tallinnast.
Mina aga olin loomulikult arvanud, et ma saan nendega tagasi Tartusse!
(:
Pärast hetkelist paanikat, teepervel kinnipidamist, arutlemist ja kogu olukorra yle sydamest naermist otsustasime siiski edasi sõita ja ma läksin Tallinnas lihtsalt Tartu rongi peale ja sõitsin tagasi.
Kusjuures yks esimesi mõtteid, mis mulle seal paanikahetkel pähe tuli, oli yks mulle ysna tyypiline “Aga milleks see hea võiks olla?”
Sest iga asi, mis juhtub, on millekski hea. Seda ma usun oma elu igast minutist.
