haldjas, kes soovis näha päikest

Viimane nädal osutus eriliselt tegusaks, kuna Pariisi kylastas mu hää sõber, Taaralinna poeet Ellom, kes andis paar spoken word kontserti ja kellega oli muidu tore mööda Pariisi ringi jalutada. Meiega liitus veel muudki kunsti- ja muusikarahvast.

Ellom & Chris Carlone live @ Culture Rapide/ Cabaret Populaire, Paris. 14.06.2009. Kohvik asub kohalikus “hiinalinnas” Belleville’s ja korraldab tihti ka näiteks avatud mikrofoniga yritusi sõnaetlejatele.

***

Neljapäevaks (18. juuni) on ette nähtud pooleldi spontaanne esinemine ingliskeelse raamatupoe Shakespeare and Company ees. Osavõtjateks Ellom, Norma / Sounds in Bloom koos saksofonimängija Dennisega, ja … haldjas.

Jalutades yle Nôtre-Dame’i esise väljaku – umbes kuuendat korda viimase poolteise nädala jooksul – tajun veelkord teravalt, kuidas vahetevahel näib see kõik unenäona. Eriti sellepärast, et maailmas on tuhandeid inimesi, kes annaks ykskõik mida, et jalutada kasvõi kord mööda Nôtre-Dame’ist, aga minule, tyhisele mutukale kusagilt pisikeselt põhjamaalt, ei oma see mingit tähtsust. Tõepoolest, jalutada mööda Nôtre-Dame’ist on täiesti igapäevane asi. Ja ausalt öeldes kasutaks ma mõnda muud teed, kui vaid oskaks, sest aeg-ajalt – olenevalt nädalapäevast ja kellaajast – on katedraali ees tunglevatest turistihordidest läbitrygimine natuke tyytu.

Aga Seine see-eest on kena. Paraku jah, peab tunnistama, et mind tõmbavad rohkem looduslikud nähtused kui suured ehitised. Näidake mulle siin kätte mõni hiis ja terve Pariisi suurepärane ja ajalooline ja maailmakuulus arhitektuur lakkab minu jaoks eksisteerimast. Aga kuna see maa ei ole päriselt hiite maa, siis ei ole turismiagentuuridel vaja yleliia muretseda – kunagi saab ka minu märkmikku kirja ristike „olen roninud Eiffelisse“. Kuigi erilisi pingutusi ma selle ristikese saamiseks ei kavatse sooritada. Roux näiteks on käinud Eiffelis kunagi yhe korra väikese lapsena ja praegu on ta sinna nõus minema uuesti ka enam-vähem ainult sellepärast, et seda mulle näidata…

***

Leian Ellomi Shakespeare’i ees pingil raamatut lugemast. Veidi aja pärast yhineb meiega ka Dennis, aga Normat ei paista kusagilt. Selgub, et ta on sisse maganud ja jõuab alles tunni pärast. Läheme istume lähedalasuvas kohvikus, joome kohvi, teed, kakaod. Spontaanselt synnib luulekava – need kolm on midagi sarnast juba varem korraldanud, seega laenavad nad natuke vanast kavast. Minu laulud mahutatakse kuskile keskele ja lõppu ja yldine otsus on, et “kui muusika rahvale peale läheb, siis võiksid sa seal lõpus kohe palju laulda”. Põnev :)

Jalutame tagasi Shakespeare’i ette ja võtame kohad sisse. Õnneks lubatakse meil lausa poe ees taielda – Ellom ja Norma tulevad tagasi sõnumiga “esinege nii kaua, kui tahate!”.

Järgmiseks on meil plaan minna tänavamuusikutena mängima kuhugi Nôtre-Dame’i taha sillale. Esitusele tulevad muuhulgas “Raindrops on Roses” filmist “Helisev muusika”, yks ungari rahvaviis, mõni eesti rahvalik lugu ja Dennise saksofonimeloodiad. Peatujatele loetakse vahepeal mõni luuletus ja aetakse paar sõna juttu.

Edasi synnib mõte osta teenitud raha eest saia, juustu ja veini ning korraldada kusagil piknik. Hakkame põhja poole jalutama – jalutada on ju ometi ilusam kui metrooga siuh! sihtpunkti kimada. Ja selgub, et Norma ja Dennise seltsis mööda Pariisi jalutades võib sattuda toredatesse ja ennenägematutesse seiklustesse…

Yhel tänavanurgal märkame tunglevat rahvamassi. Lähemale trygides avastame, et sõidutee ääres on kaetud lauad, kus pakutakse veini, pannkooke, puuvilju ja muud head-paremat. Kohal on ka bänd, kes mängib idamaise kõlaga rahvamuusikat. Algul oleme kahtleval seisukohal: mis yritusega on tegemist? Aga tundub, et syya antakse kõigile soovijatele, kedagi ära ei aeta. Loomulikult proovime ka. Pannkooki vorstiga, muna-juustuga, rummibooli, veini, ehtsat bretooni õunasiidrit, õunu, kirsse, karastusjooke…

Selgub, et peo korraldaja on kinnisvarafirma, kellel muidugi (ilmselt) raha kyllalt ja seega ka võimalik tasuta rahvast toita. Minu seisukoht on, et selliseid ettevõtmisi võiks rohkem olla :) Muusikast on lõpuks kõige rohkem kahju lahkuda. Kuid meil on tarvis piknikusöögid osta. Peale tänavanäksimist ei tundu piknikuga enam nii kiire olevat, seega longime aegajalt pea-laiali-ymbruse-vahtimise pause tehes mõõdukas tempos kanali suunas.

Ja seal ta lõpuks ongi – kanal, pyha Martini nimeline, kus terve 10. linnajagu õhtuti istumas ja joomas käib – ja kõik teised, kes sinna kohale viitsivad vantsida. Kanaliäärsete elanike kogukonnal on muide isegi oma blogi.

***

Umbes selline neljapäev oligi. Õhtul jäin minekuga veidi hilja peale ja metroo lõpp-peatusest väljudes avastasin, et buss on liini lõpetanud. Tuli viimane tykk teest jalutada – suhteliselt tundmatus linnas tundmatu kultuuri ja keelega maal ja enamik inimesi magas juba ammu, niiet polnud nagu kelleltki teed ka kysida. Ahjaa, Roux ei tea praktiliselt yhtegi tänavanime, kuigi on siin terve elu elanud (ja seda ei ole mitte vähe), nii et talle helistamisest ei olnud ka suurt kasu. Aga võtsin mingi oletatava suuna kaardi järgi nii kaugele, kui kaarti jätkus ja edasi orienteerusin tunde järgi. Ja ennäe imet, kohale jõudsin. Tee peal põles ainult yks maja, seepärast tuli teha tilluke ring. Ja tänu sellele põlevale majale oli väljas seismas hulk inimesi, niiet sain oma sisetundele kinnitust nõuda ning avastada, et ma oskan prantsuse keeles teed kysida ja saan aru, kui mulle öeldakse vastuseks “vasakule, paremale” – ainult nende juhiste järjekord jäi veidi arusaamatuks ja hulk sinna juurde käivat rohke žestikuleerimisega saadetud juttu ka. Ja kui vedas, siis nad ei saanud aru, et ma ei ole prantslane, aga ilmselt tegelikult ikka said. Kuigi siin linnajaos elab kyll absoluutselt igat sorti ja igast riigist pärit rahvast.

Aga öise seiklemise isu on sellega seoses kyll tykiks ajaks kadunud.

Ylejäänud pilte viimase nädala syndmustest saab näha siin »

Eile ehk reedel tegelesin praktiliselt terve päeva piltide sorteerimise, kustutamise, toimetamise, valiku ja vähendamisega ja alustasin blogijuttu. Pool luuletust kirjutasin ka. Nii et võib öelda, et tegus päev. Ilm.. oli kah. Täna on hullem, kylm nagu ma ei tea misasi. Igatahes yhes Ellomi pagasiga saabunud pontšo ja muud soojemad riided kuluvad siiski marjaks ära.

P.S. Mul on vaja lepingut (r)evolutsiooniliselt mõtleva plaadifirmaga. Lõpuks ometi võiks keegi maksta palka mulle selle eest, et ma laule teen ja ka kõikide nende laulude eest, mis ma juba teinud olen. Ma arvan, et olen selle kuhjaga ära teeninud :)