noor hing 31. juuli 2009
Posted by haldjas in Pariis.Tags: Muusika
2 comments
Leidsin selle loo hiljuti netis kolades ja jäi meelde. Siiamaani on meeles. Minu ja popmuusika puhul on see suhteliselt haruldane :) Hea kyll, Yael Naim ei ole võibolla niiväga popmuusika. Kuigi popp on ta kyll, või mida arvata myspace‘i peaaegu 6 miljonist läbimängust, youtube‘i omadest rääkimata.
Nagu ikka, meeldib mulle lugu eelkõige sõnade poolest. Oleks nagu midagi öelda :) Ja see lauserõhkude väänamine väga ebainglaslikul viisil on ka omamoodi huvitav. Ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi rõhutaks lauses artiklit. Võeh :)
Mulle meeldivad live-videod. See annab midagi juurde… eriti blogis, kus võiks kyll panna loo taustaks mängima ja siis lugeda teksti, aga ei. Mul on ikka kiusatus, et inimesel peab olema see võitlev valikuvõimalus lugemise ja filmivaatamise vahel. :)
Tegemist on ka suhteliselt vana looga juba. Tegelikult :) Aga millal see enne mind huvitanud on?
Yael Naim, Iisraeli päritolu Pariisi laulja, on selle loo kohta ise öelnud, et väiksena pidas ta end tihtipeale vanaks taaskehastunud hingeks. See andis talle muuhulgas ka tunde, nagu oleks ta teistest kuidagi yle, parem. Kui aga elu edenedes juhtus, et ta koguaeg valesti käitus, jõudis ta yhel kaunil päeval järeldusele, et ta on maa peal ilmselt alles esimest korda terve oma eksistentsi jooksul ning et ta peaks õppima olema tagasihoidlikum.
Prantsuse kultuuriruumis kiputakse tema nimes e ja i peale tihti topelt-täppe panema. Aga eestlane saab ju niisamagi aru, et seda ei hääldata mitte “jääl neem”, vaid ikka nii, nagu kirjutatakse, seepärast ma ei hakka nende täppidega jändama ;)
*
Muide, olen miskipärast täiesti veendunud, et igasugused välismaalased õpivad ka minu nime (haldjas) kenasti hääldama. Eks ta indogermaani kultuuriruumile yks paras keeleväänaja ole muidugi. Mis on jälle omaette naljakas, sest “haldjas” on ju enamlevinud arvamuste kohaselt ometi vana germaani sõna, või kuidas?
Aga kus on kirjas, et yhe haldja nimi (või nimetus) peab olema kergesti hääldatav, eksole. Muidu ei oleks ju yldsegi põnev :P
*
~ Yael Naim, “New soul” ~
I’m a new soul
I came to this strange world
Hoping I could learn a bit bout how to give and take.
But since I came here,
Felt the joy and the fear
Finding myself making every possible mistake
la-la-la-la-la-la-la-la…
I’m a young soul
In this very strange world
Hoping I could learn a bit bout what is true and fake
But why all this hate?
Try to communicate
Finding trust and love is not always easy to make
la-la-la-la-la-la-la-la…
This is a happy end
‘Cause you don’t understand
Everything you have done
Why’s everything so wrong?
This is a happy end
Come and give me your hand
I’ll take you far away
Isand Bowie 28. juuli 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.Tags: õhtu, Bowie, kass
add a comment
Isand Bowie on kass.
Erinevalt nendest paljudest metsikutest kassidest, kes siin õues söömas käivad, on Bowie natuke kodustatud ja tal on luba tuppa minna.
Seda kuninglikku eesõigust kasutab ta vähemalt korra päevas, et köögis söömas käia. Mõnikord kysib ta majjalaskmist nõudliku näugumisega, kui märkab õues mind või Roux’d. Mõnikord tatsab ta õue peal pisut sihitult ringi ja Roux, kes parasjagu majja minemas, hoiab ust lahti, vehib käega nagu teener kuninga ees ja ootab, kuni Bowie otsustab, kas ta tahab just nimelt praegu tuppa saada või ei.
See otsus võib syndida näiteks kahe minuti jooksul. Sel puhul tõstab ta saba uhkelt kõrgusse ja marsib uksest sisse, kus talle tuleb avada veel uksi, et ta kööki pääseks.
Kui isand Bowie otsustab sel hetkel ikkagi veel õue jääda, siis on Roux’ käega vehkimine osutunud asjatuks ja uks tuleb jälle kinni panna.
Igatahes on väga naljakas jälgida seda protsessi, kuidas kass vaatab inimest, kes tema mõtteid proovib lugeda ja pyyab otsustada, kas ajada inimest segadusse või mitte.
Nagu Delfis hiljaaegu kirjutati – kui teil oli kahtlusi, kas teie majas olete peremeheks teie ise või teie kass, siis teadlased on selles kysimuses jõudnud yhesele järeldusele.
Loomulikult kass.
Mida teie siis arvasite? Endal ainult kaks jalga ja saba pole ollagi. Häh!
Fréquence Terre 28. juuli 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu, Pariis, Prantsusmaa.add a comment
Avastasin sellise toreda kohaliku raadiojaama nagu Fréquence Terre (Sagedus Maa). Levib Pariisis ja internetis, nende lehelt saab ilusti kuulata ja esilehel näidatakse ka parajasti kõlava loo esitajat ja nime. Tutvustus ytleb, et “muusika, loodus ja keskkonnauudised”. Yhtegi uudist veel kuulnud ei ole, kuigi vahepeal natuke lobisetakse lyhidalt prantsuse keeles. Eks võtab aega, et sellest aru saama hakata. Aga mõnusat läänepoolse euroopa ja ka muu maailma jazzi-folgisegust muusikat lastakse kyll ohtralt. Vahele loodushääli. Hetkel näiteks kõlab selline lugu:
Tänase päeva leidude hulka kuulub ka Hispaanias Alicantes vabatahtlikuna töötava Triinu blogi. Mõnus lugemine :) Parasjagu inspireeriv ka, kyllap ma hakkan ka varsti sarnastel teemadel filosofeerima…
Roux tõi mulle just suure pudeli vett ning teatas, et mul tuleb see täna ära juua. Sellepärast, et flowers need water.
Sõbralikult,
teie lill.
C nagu croissant 27. juuli 2009
Posted by haldjas in F nagu futhark, Pariis, Prantsusmaa, Toit.add a comment
Croissant. Allikas: www.sarti.co.uk
Croissant [kʁwasɑ̃] on see taevalik lehttaignast saiake, mis lõhnab hästi ja sulab suus ja mida ilmselt kogu maailm teab kui parimat Prantsusmaa kondiitritoodet.
Leivatooteid ei osta prantslane mitte supermarketist, kuigi ka seal on tavaliselt mingi saialett olemas, vaid enamasti ikka boulangeriest, spetsiaalsest kondiitripoest. Boulangeried toimivad siin enne-teen-siis-myyn-põhimõttel. Ma ei kujuta ette, mis kell need kypsetajainimesed hommikuti yles tõusevad, aga enne hommikusööki on võimalik lipata nurga peale saiapoodi ja tuua hommikukohvi kõrvale värskelt kypsetatud saiake. Ja ma usun, et keskmine prantslane peab seda hommikusööki umbes kella seitsme paiku. Ma pole ausalt öeldes luuramas käinud, sest ei ärka kunagi nii vara yles… Aga teadjad kõnelevad, et hommikuti on boulangeriedes pikad järjekorrad.
Lõunaks on esimene saialaadung myydud; pood paneb uksed kinni ja asub kypsetama järgmist kuhja. Kui saiad valmis, tehakse jälle uksed lahti ja myyakse, kuni viimane sai ostetud on – umbes. Töölkäija rahvas astub peale kella viit jälle saiapoest läbi ja ostab midagi maitsvat õhtusöögi kõrvale.
Ma ei ole kunagi näinud yhegi boulangerie uksel lahtioleku kellaaegu. Sestap järeldangi, et nad avavad siis, kui midagi myya on. Ja inimesed jalutavad mööda ja vaatavad, kas on lahti või ei ole. Peale keskpäeva olen kyll korduvalt märganud suletud uste ja aknaluukidega boulangeriesid.
Saiapoode on sõna otseses mõttes iga nurga peal. Mõnikord on lausa yksteisest yle tänava kaks rivaalitsevat boulangeried – kuigi ma pole kyll aru saanud, et yhel neist seetõttu äri kiratseks. Nõudlus on nii suur, et ostjaid jätkub kõigile.
Eriti Pariisis hulkudes on aeg-ajalt ette jäävad saiapoed lausa õnnistuseks. Mõnikord tuleb selline tunne, et peab kohe midagi hamba alla saama, et ellu jääda. Arvestades linnas jalgsi matkamisega märkamatult kuluvaid kilomeetreid ei ole siin midagi imestada, et aeg-ajalt kõht tyhjaks läheb. Kohvikusse ei taha väga minna – esiteks ma kohvi ei joo, teiseks on kohvikus ykskõik mille manustamine väga kallis lõbu ja kui juhtub veel kiire ka olema…
Boulangerie
*
Yhel ammusel päeval linna peal jalutades päästis meid näljasurmast näiteks selline koht. Näeb välja nagu kohvik, aga eks Pariisi kesksemates linnajagudes on toolide paigutamiseks põhjust – äkki keegi tahab ka jalga puhata. Tahavad, ja paljud. Pariisi kesklinn on ju turiste täis.
Esimese hooga põgenesime sinna vist veidi vihmase ilma eest või siis niisama õhtusöögiks leiba ostma. Aga järjekorras seistes avastasime croissantid ja lõpetuseks pakiti meile neid kaks tykki kaasa.
Järgnenud pidusöök leidis aset kyll keset tänavat, kuid selle sisu ei suuda ma kyll eales unustada. Ei salga, kui ytlen, et sai tõepoolest sulas suus ja selle lehttaignale tyypiline kihilisus, mis tavaliselt tekitab soovi saiakeselt hammastega lehti rebida, põhjustas sel korral lausa loomalikke urinaid. Tõepoolest, tõeline croissant on midagi, mis paneb sind unustama aja ja ruumi enda ymber ning keskenduma ainult sellele suure tõugu välimusega ja ääretult maitsva sisuga söödavale asjandusele su käes. Absoluutselt hetkega olid meelest läinud kõik mu veendunud otsused lõpetada igaveseks valge jahu söömine…
*
Croissant ei ole tegelikult yldse prantsuse päritolu. Kuusirbikujulise saiakese tekkimisest räägitakse palju legende. Neist levinuim on lugu Viini pagarist, kes 1683. aastal soovis tähistada Viini vallutanud tyrklaste edukat minemapeletamist ning kypsetas islami ususymboli – kuusirbi – kujulisi saiu, mida syyes viinlased võisid siis tunda, justkui nad sööksid tyrklasi :)
Teine versioon kõneleb aga, et tyrklased olevat kiiruga lahkudes jätnud maha hulga kohvipakke ning yks Austria kohvikupidaja tuli heale mõttele serveerida seda kohvi koos kuusaiakestega – okupantide lahkumise tähistamiseks.
Alates 1770. aastatest tutvustas hõrgutavat kypsetist kõrgklassile Prantsusmaa Austria päritolu kuninganna Marie-Antoinette. Kuid tundub, et kuusirbikujulised pagaritooted on Prantsusmaal juba varemgi olemas olnud – 1549. aasta kuninganna banketi kirjeldus mainib kuusirbikujulisi koogikesi. Nende päritolu interpreteerimisel aga ei saada ikka yle ega ymber viitest Tyrgile ja islamile.
Palju neil juttudel tõepõhja all on, jääb lugeja mõistatada. Ametlikult leidub sõna croissant prantsuse sõnaraamatus aastal 1863, kus seda kirjeldatakse: “väike sai või koogike, millel on kuusirbi kuju”. Esimene avalik retsept pärineb aastast 1891.
*
Prantsusmaal otsustati saiakypsetamises mõõtu võtta ja valida parima croissanti valmistajad. Võitjaks tuli Pariisi kondiiter Pierre Hermé. Leidsin nami-nami foorumist ka yhe tema retsepti.
B nagu belglane 24. juuli 2009
Posted by haldjas in F nagu futhark, Prantsusmaa.Tags: geograafia, huumor, lammas, nali
add a comment
Kuulsin siin eile yhte suurepärast rahvajuttu. Kohalikku, mõistagi.
Lambakarjus istub oma tööpostil. Mööda läheb rändur. Mehed jäävad juttu ajama.
Rändurmees kysib: kui ma ytlen täpselt ära, kui palju lambaid sul on, kas annad siis yhe lamba mulle?
Karjus jääb nõusse, mõeldes endamisi, et kes see nii suurt karja ikka nii ruttu yle lugeda mõistab.
Rändur vaatab lambaid, mõtleb natuke ja ytleb siis lammaste arvuks 632.
Karjane tunnistab yllatunult, et tegu on täiesti õige numbriga. Ei jäägi yle muud, kui loovutada lubatud lammas. Rändur võib aga lahkelt valida, missugust lammast soovib.
Rändur heidabki kõige suurema ja karvasema eluka yle õla ja asutab minekule.
Karjane aga vaatab rändurit mõtlikult ja kysib: kui ma ära arvan, kust maalt sa tuled, kas ma saan siis oma looma tagasi?
Hea kyll. Rändur nõus.
Karjane seepeale teatab: sa oled Belgiast!
Väga yllatunud rändur kysib: kuidas sa teadsid?
Karjane vastu: sest see loom su õlal pole mitte lammas, vaid minu koer!
Maalambad. Allikas: www.maavald.ee
(:
Kes on eesti naljades “lollid naabrid”? Mina mõtlesin ja mõtlesin, aga ei tulnud yhtegi sobivat nalja pähe. Tundub, et kordamööda on kõik naabrid “rumalad”. Või siis et eestlane on nii kõvasti ametis teise eestlase alt oksa ära saagimisega, et ei tule selle peale, et veel kedagi muud tögada. Sellega seoses oleksime me naljamaastikul muidugi suhteliselt ohutu naaber :)
Seda nalja teavad muidugi kõik, mida “mulk” läti keeles tähendab, onju?
Aga meenutage mulle, kui kellelegi midagi põnevat meenub. Ma ei ole viimasel ajal naljadega yldse hästi kursis enam :)
