Mis pagana kommisõda 30. sept 2009
Posted by haldjas in Eesti.Tags: ajakirjandus, kalev
trackback
Ma saan aru, et kogu see teema on meedia poolt absoluutselt mõttetult yles keeratud. Võibolla ma ise reageeriks ka mingi artikli peale nii valuliselt nagu Kalevi kommivabrik, kui ma seal pressiesindaja-ametis oleksin, aga vaadates seda reaktsiooni – taevas tänatud, et ei ole.
Minu meelest Kalev keerutab asjatult tolmu ja kyllap nad teavad, miks nad seda teevad.
Kalev on tõepoolest vana ja traditsioonidega kommitööstus Eestis. Läbi aegade on Kalevi kommid ja šokolaad maitsenud tykk maad paremini kui muu maailma samalaadne toodang.
Kuni yhe kena hetkeni, mil Kalevi võttis yle yks ärimees. Ma ei tea, kas need olid tema revolutsioonilised ideed või milles oli asi, aga sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks allamäge minema.
Kunagi oli yks sort šokolaadi, mis mulle väga maitses – koorekohvi. See kadus. Bitter läks lahjaks (või läks minu maitse paremaks, sest ma sain kusagilt 70-protsendist). Ylejäänud sortiment pole mind kunagi huvitanud.
Lisaks need kilest kommipaberid, mis, ee, ilmsesti muutsid tootmise odavamaks, aga need näevad ka sellised odavad välja. Odavad ja plastmassist. Tegelikult olen ma viimastel aastatel olnud nii nördinud Kalevi muutuste yle, et ma peaaegu enam ei mäleta, mis oli vanasti. Jajah, muidugi, lapsepõlves oli rohi rohelisem.
Miskipärast oli Kalevi muutuste perioodil minu ymber inimeste seltskond, kes neid muutusi hea meelega järele proovis. Sain siis minagi vahest tykikese.
Esimest reaktsiooni mäletan tumeda kirsišokolaadiga, mida pidasin miskipärast puhtaks tumedaks ja mille ootamatult vänge maitse mu päris ära ehmatas. Ytleme nii, et suhu pistetud tyki välja aevastamisest ei jäänud palju puudu… Kirsi maitsega see igatahes ei olnud :D
Ploomimaitselised jõhvikaaroomiga õunatykid ja muu selline kraam ei ole mind kunagi meelitanud, eriti šokolaadi sees.
Kalev võiks endast yle saada ja vähemalt pöörduda tagasi oma traditisoonide juurde. Mõtlevad inimesed peaksid ammu olema aru saanud, et tänapäeva maailmas ei ole “toiduohutusnõuetele vastamine” enam mingi argument, sest pidevalt tuleb välja juhtumeid, kus avalikustatakse mingi aine kahjulikkus ja heal juhul ka see, kuidas toiduaine- või ravimitööstuse lobitöö tõttu on seda kahjulikkust varem vaka all hoitud.
Minu meelest ajab Evelin Ilves õiget asja. Selliseid inimesi oleks rohkem tarvis! Lastele ei olegi vaja komme ja suhkrut sisse sööta. Loobumine kommipakkidest lasteaia jõulukingina on parim idee, mille peale saab yldse tulla. Ja laste tervis on oluline. Kahjuks on praegu nii, et selle eest peavad hoolitsema lapsevanemad, sest toiduainetööstus lihtsalt ei tule kaasa. Kuigi meie rahva tervise huvides oleks kena, kui kommimonopoli hoidja võtaks ka midagi selles suhtes ette. Aga nojah, neil on kasumit vaja. Ja maailmas on endiselt käibel iganenud vaated, nagu võiks inimene endale karistamatult sisse syya igasugust kraami, mille keegi kuskil kunagi välja on mõelnud, ja selle juures hea tervise säilitada.
Ma usun, et Kalev on maiustustelettidel endiselt yks paremaid valikuid tänases Eestis. Vähemalt seni, kuni nad kummikomme tootma ei hakka. Kõikidest võimalikest halbadest on seal ehk vähim halba. Tahaks loota. Aga nende tootevalikusse on siginenud “kummaliste inimeste toodetud kräppi” ja lausa eksponentsiaalselt. Ja allergiajuhtumid Kalevi kommidega (nagu ka muude tootjate maiustustega) ei ole enam harv nähtus. Aga pangem see yldiste nõrgenenud tervishoiuvaadete arvele. Pangem see saastunud keskkonna arvele. Unustagem ära, et inimese vastutus enda tervise eest algab tema toiduvalikust.
Aga yhe asja võiks selgeks teha. Et kas tegemist on siis pikaajaliste traditsioonidega, “vana hea” kommivabrikuga või kõige kaasaegsema revolutsioonilise maiustusetööstusega, sest minu meelest kahte asja korraga ei saa olla. Ja minu maitsemeel ytleb ka, et seal on midagi muutunud. Julgen väita, et minu maitsemeel on puhtam ja tundlikum kui enamikul tänapäeva inimestest. Hoolimata kogu sellest kräpist, mida inimestele toodetakse. Nimelt ma olen viimasel ajal ohtralt kasutanud oma valikuvõimalust see ostmata jätta.
Epu juures on ka juttu sel teemal.
Küll on hea näha, et ma pole üksi, kirjutaksinkogu su jutule alla!
Jah, tõsi. Ma olen muidugi hirmus radikaal ja Evelini asemel oleksin ma kõike, mida talle syyks pannakse, öelnud päriselt ja veel hullemini.
Olen seni olnud seisukohal, et igayks söögu sellist toitu, nagu soovib, aga pilk viimaste aastate maailma ytleb, et see kõigesöömine muutub juba ka kaasinimestele kahjulikuks. Või mille arvele seda siis kirjutada?
Kräpp on kräpp. Sellega on taustsüsteem paigas ja ülejäänud asjad lähevad ka selle järel paika.
Ajakirjandusliku kräpikampaania tagajärg tõenäoliselt kujuneb positiivseks – nüüd teab küll iga eestimaalane varsti, mis asi hüdrogeenitud rasv on, vähemalt teab sellist asja kohukese v.m.s. pakendi pealt otsida…
[...] Tegelikult leidsin päris toreda arvamuse, millele kirjutan kahe käega alla… siin [...]
asjad pole nii must-valged kui paistavad.
Toiduainetööstused on reeglina eraettevõtted, mille eesmärgiks on teenida omanikule kasumit- ehk siis- ei ole võimalik toota tooteid, mida keegi ei osta. Valiku teeb tarbija ja tänasel päeval paraku rohkem ja rohkem hinnast lähtudes.
Mis puutub Evelini, siis asja probleem on tegelikult PR ämbris. Täna on juba teada, et nii Läti kui ka Soome ja Venemaa lehed noppisid teema mõnuga üles. Kuidas saame me oma eksporti arendada, kui riigi esimene naine ütleb, et toodang mis Eestist tuleb on saast ( vt. ka eelnevad avaldused jäätiste ja toiduainetööstuste kohta). Ehk siis mitmete firmade aastatepikkusele mainekujundustööle tõmmatakse vesi peale.
Ei tööta Kalevis.
Jah, ma saan su mõttest täitsa aru.
Võibolla peabki maailmas nii olema, et tootjad toodavad toitu aina rohkem ja aina kehvemast toorainest. Ytleks, et see on siis pigem yhiskonna probleem. Sealjuures on siis vaja, et yksikisik võtaks aina suurema vastutuse enda tervise eest, sest keegi teine sellest ei hooli.
Saan ka aru, et minu toitumisalased vaated on suht radikaalsed ja kyllap ka Evelin Ilvesel. Et võibolla ta ei peaks neid vaateid sedasi avalikult väljendama. Hea kyll, kukkus halvasti välja.
Aga samas võiks esitada ka järgmise mõttekäigu. Eesti on mu meelest korraliku turumajanduse jaoks niikuinii liiga väike riik. Siin ei teki õiget konkurentsi hinna-kvaliteedi suhtes jne. Käärid palkade ja hindade vahel on nagunii suuremad kui mujal Euroopas, mu meelest. Yldiselt. Ja me sõltume ekspordist.
Miks me selle kõige juures peaksime rõhuma kvantiteedile? Kvaliteedi arendamine tuleks ju ehk paremini välja. Hea kyll, kasumit on võibolla natuke raskem teenida. Aga miks mitte orienteeruda sellele, et olla parim pakkuja, mitte kõige odavam, aga väga hea, kvaliteetsest ja tervislikust toorainest tootjate riik? Yldiselt seda kvaliteeti ja tervislikkust meil veel jagub, Eesti ei ole nii saastatud koht kui muud kandid.
Šokolaadiga läheb muidugi raskeks jah. Aga ikkagi. Hinnaturul lööb Läti šokolaad Kalevit juba ammu (miks minagi Bitterist võõrdusin…)…
Kettamaailmade-sarja yhes osas asutas hr Surm toitumiskoolkonna, mille põhimõtteks oli “mittetoitev toit”, st toit tehti põmst mittesöödavast prygist. See oli ylipopulaarne ylisaledat joont hoidvate meediakangelannade seas ja loomulikult ylikasumlik äri.
Praegune torm veeklaasis tundub sama sisuga (teeme jah naftast kommi, aga see on omaniku pyha äriidee ning põhiseaduslik õigus!)olevat… jälle tuleb meelde toitumisguru hr Surm ning temalt prygirestoranis autogrammi paluv luukõhn, surev näitlejanna…
Vanasti, st 10kond aastat tagasi OLID nt Bitteri sokolaad & mõnigi teine Kalevi maiustus tõesti teise maitsega.
eks meilgi ole jutte – eelkõige luuanõidade kogunemistest – kuhu sattund inimene mingil hetkel avastab, et ta hõrkude toitude asemel hoopis kassisabasid ja muid raipeid sööb :)
Kettamaailma sari (ja yldse Pratchetti raamatud) kirjeldavad minumeelest meie kogetavat reaalsust ypris tabavalt. Paremini kui globaalne meedia või sotsiaalkriitilised teosed :D:D
Kas see geniaalse kaubamärgi “ToitTM” rajaja ei olnud mitte Nälg ja kas tegevus ei olnud mitte meie maailmas, ainult mütologiseeritumas? “Heades ennetes” nimelt.
ma pole tervet Pratchettit läbi lugenud, aga huupi hea õnne peale pakuks, et äkki on õigus teil mõlemal :P
“Heade ennete” üks iseärasus on see, et ta ei ole 100% Pratchett.