haldjas, kes soovis näha päikest

Aastaid peale keskkooli lõpetamist sattusin sinna unes ikka ja jälle tagasi. Koos kummalise syytundega, et ma vahepeal ei ole seal käinud, kuigi oleks pidanud. See, et ma vahepeal ylikoolis käisin, ei ole ju mingi vabandus…

Vahepeal tundus, et olen koolist lõplikult yle saanud, aga täna tuli see järsku jälle tagasi. Ilmselt seepärast, et ma viimasel ajal palju kooliteemalisi mõtteid mõlgutan ja pyyan leida asju, mida ma teeks teistmoodi või millest võiks kirjutada.

Kool jättis minusse kahtlemata sygava jälje ja kahtlemata sygavama, kui see elus hakkamasaamiseks vajalik on. Kui me elame täiskasvanutena jätkuvalt oma lapsepõlves, kooliaegsetes tähelepanu tõmbamise ja enese maksmapanemise mehhanismides, siis vaevalt saab seda eluks nimetada :D

Igatahes olin ma täna öösel mingil veidral põhjusel keemia tunnis. Keemiaõpetaja oli meil yks rangemaid. Kõik kartsid teda – või võiks seda pigem aukartuseks nimetada. Igatahes nalja seal ei olnud. Aga samas oskas ta materjali nii hästi edastada, et keemia tund oli kõigest hoolimata yks paremaid tunde mu jaoks. Ja keemia, mis põhikooli lõpuklassides oli yks  õudusunenägu ja milles ma end parajalt rumalana tundsin, muutus gymnaasiumis yheks arusaadavamaks aineks yldse.

Niisiis algas mul keemia tund. Aga miskipärast ma ei läinud sinna. Veetsin aega hoopis tualettruumis või mingis muus veidras kohas. Ma ei mäleta enam, mis põhjusel; igatahes mul oli seal midagi vaja teha, mis oli olulisem kui keemia tund. Kavatsesin kogu aeg ikkagi tundi ka jõuda, aga lõpupoole hakkas tunduma, et ei ole enam mõtet.

Ah jaa. Tunnis oli mingi kahtlane teema tunnikontrolli või laiema vastama kysimisega. Ja ma loomulikult ei olnud vastavat peatykki lugenud ja seepärast ma ei olnud väga motiveeritud oma ettevalmistamata olekut reklaamima minema. Aga kusagil minus seletas terve mõistus, et kuidas ma saan olla ettevalmistunud, kui mind on järsku ootamatult sellisesse olukorda kistud nagu keemia tund. Keset und ja puha :)

Tunni lõppedes tulid mingid inimesed (klassikaaslased) ja ytlesid, et õpetaja oli kõigile kahed pannud, kes põhjuseta puudusid. Kehitasin selle peale õlgu.

Ma kehitasin selle peale õlgu. Täiesti siiralt.

~

Ma arvan, et koolis tegelikult õppida on hea strateegia. Et ei peaks tundma piinlikkust selle pärast, et sul on tegemata midagi, milleks oleks eelmisel päeval kulunud 30 minutit. Et sa tead, et isegi kui sa ei saa kõige paremini aru, siis sa vähemalt pyydsid.

Aga mul on praegu tagasi vaadates täiesti siiralt kahju igast sekundist, mille ma kulutasin koolis enesepiitsutamisele, sisemisele hysteeriale, ennast syydi tundmisele, pyydele näidata end paremana kui ma tegelikult olen, pyydele olla parim (kuigi ma sisimas tean, et ma seda kunagi polnud, ei objektiivselt ega subjektiivselt), pingutamisele ebaselgel eesmärgil, õppimisele õpetaja, mitte enda jaoks ja nii edasi.

Ma usun, et oleksin igasuguse materjali omandanud suhteliselt kergelt ja vaevata, kui seda oleks õpetanud oma ala fanaatik, kui asju oleks selgitatud sisuliselt, mitte vormiliselt, kui rõhku oleks pandud mõistmisele, mitte faktidele; kui kogu see tegevus oleks olnud kannustatud iga inimese enesearengusoovist, mitte pidevast rabelemisest selle nimel, kes on esimene ja kes ei ole loll.

Tunnistan, et oma vaimsete võimete tõttu tundsin koolis tihtipeale yleolekut teistest. Täiesti asjatult, muide. Ja oma suhtlemisoskuste tõttu tundsin pidevalt alandust. Sest ma lihtsalt ei osanud. Ega mind väga ei huvitanud ka. Tundsin, et mul on targematki teha kui osaleda õpilastevahelises pidevas võimuvõitluses. Aga ilmselt oleks mulle rohkem kasu olnud isiklikust psyhholoogist kui pidevast võitlusest koha pärast teadmiste pingereas.

Mulle meeldis kool yhel põhjusel – seal jagati teadmisi ja õpetajad rääkisid huvitavat juttu. Ja ma vihkasin kooli põhjusel, et seal olevad inimesed kulutasid mõttetult palju aega karjamentaliteedile ja õpetajad yritasid meist edetabeleid koostada.

Aga ma ei ole mingi samurai. Ilmselt sel põhjusel sai kool minust jagu ja saavutas oma eesmärgi, tekitades minust aastateks yhiskonnale kuuleliku, alistunud ja parasjagu hirmunud olendi, kel pole õrna aimugi, kuidas oma unistuste poole pyyelda.

Ah, tegelikult ei ole see enam yldsegi oluline. Selles mõttes, et ma ei saa kooli syydistada selles, et ma ise piisavalt tugev polnud. Ja nagu tänaöine unenägu näitas, siis koolist õudusunenägude nägemise periood on lõplikult möödas. Sest mind lihtsalt enam ei huvita. See on minevik. Kõik, mida sealt oli võimalik saada, olen ma kätte saanud ja kõik edasine on minu enda teha. Nutt või hala teemal kuidas-oleks-kõik-võinud-paremini-olla ei aita.

Ma olen vaba.

Aega võttis, aga asja sai :)