haldjas, kes soovis näha päikest

Mul on nyyd isiklik leprechaun. Tänu Evale, kellega ma täna esimest korda elus päriselus kokku sain. Näib, et juhuslikud internetitutvused hakkavad järjest päristutvusteks muutuma. Mis on ju igati tore ja tervitatav :)

Tegelikult on võibolla natuke kummaline saada esmakordselt päriselus kokku inimesega, kellega oled seni suhelnud ainult arvutiekraani vahendusel, mingites poolanonyymsetes veebikeskkondades, arvestades võimalusega, et iga sõna, mida veebist loed, võib olla kaheldava väärtusega. Või et veebikontakt ei suuda yhtegi inimest päriselt “ära” kirjeldada.

Aga ikkagi on huvitav.

Ega ma vist päris igayhega niimoodi kokku saada ei tahaks. Võibolla. Aga Eva on Eva. Ja igayhega vist ikka ei teki kohe sellist tunnet, nagu oleks juba ammu tuttavad olnud…

Ja mul on nyyd leprechaun. Päris iiri leprechaun.

Leprechaun on iiri kavalpeahaldjas, selline väike roheline mehike, kellele meeldib vahetevahel ulakust teha ja kelle põhitegevus on kingade meisterdamine ja parandamine. Iirikeelne sõna on leipreachán ja hääldatakse umbes [lepekan] (mul ei ole paremaid foneetilisi märke võtta kuskilt). Lihtsalt kunagi tekkis arutelu, kuidas seda sõna hääldada ja mulle on seni miskipärast meeldinud öelda š tähega keskel, mis on täiesti vale :)

Leprechauni kasutusjuhend (karbil) ytleb, et leprechauni tuleb pidevalt taskus kanda. Ah et miks? Need kavalpead peidavad nimelt tihtipeale vikerkaare algusesse (või lõppu) potitäie kulda. Kui sa yhte säändset juhtud aga taskus kandma ja vikerkaart nägema, siis peaks haldjas sind selle peidetud poti suunas sikutama. :)

Näed siis. Sain minagi lõpuks aru, miks inimesed vikaerkaare otsi taga ajavad :D

Leprechaun Wikimediast