Õigus pseudonyymile 13. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.trackback
Mida peab artist tegema selleks, et tal tekiks õigus pseudonyymile? Iga kord lavale astudes varjama oma pärisnime ja karjuma artistinime, et see ometi kõigile meelde jääks?
Ilmse igavuse tundemärk on see, kui inimene hakkab ennast guugeldama. Täna pyyan ma kyll peituda vajaduse taha koostada enda elektrooniline CV ja kas edevuse või mingil muul veidral eesmärgil korjata kokku igasugused tekstikillud, kus mind mainitakse. Artiklid, intervjuud, kajastused, fotod, ähh…
Põhimõtteliselt ma ei jõua neid guugli tulemusi kokku lugedagi. Ilmselt on põhiasi paaris ettevõtmises, mis ennast nyyd ise ringi paljundavad (või on seda teinud).
Aga masendav on, et paar paika, kus ma olen yritanud lauljana oma pseudonyymi joont ajada, ei ole seda aktsepteeritud. Aga samas esinejate loetelu reas on mitmed teised artistid ära toodud just nende artisti-, mitte kodanikunimedega.
Ilmselt selleks, et midagi muuta, tuleb mul avaldada raamat, luulekogu või helisalvestis. Oh pagan. Ja mina lootsin, et mul õnnestub sellest ilmast pääseda suuremat hulka materiaalset kola järele jätmata.
Huvitav, kas e-raamatust ja iTunes’i virtuaalkogumikust kah piisaks?
Kommentaarid»
No comments yet — be the first.