haldjas, kes soovis näha päikest

Ajakirjanik on yritanud vaimukas olla ja nimetanud Facebooki Lõustaraamatuks. Ega ta väga ei eksigi, muide. Ent ma nimetaks lõustaraamatuks siiski pigem rate.ee-d, mille sisemiselt ainuke eesmärk ongi igasuguste erinevate lõustade eksponeerimine. Facebookil on ka muid eesmärke ja facebooki disain ei ole ka nii lõustapõhine kui rate.

Aga jah, muidugi on positiivne lugeda, et kõik, mida sa internetis tegid ja mis oli ennegi avalik, muutub nyyd veeeeeeel avalikumaks.

Tegelikult võiks rate kommentaarid ka google’isse lasta :) Võibolla nad siis seal rate’is ei tegeleks niiväga yksteise sõimamisega, vaid mõtleksid natuke enne.

Mina, muide, panin oma kunagi katse-eksituse-meetodil tehtud ja umbes 5 inimesega suhtlemiseks kasutatud rate’i konto kinni. Oli teine ennegi siuke anonyymne; sain sealt lõppkokkuvõttes 2 uut netituttavat, kes mul nyyd muudes kanalites ka kontaktide hulgas on, aga jah. Enam ei viitsi. Kui rate mulle ykskord jälle kirja saatis, et ma pole sada aastat sisse loginud, siis läksin ja logisin sisse ja vajutasin konto kustutamise nuppu. Lõplik kustumine võtab kaks kuud aega ja äkki see saab varsti läbi – igatahes ma enam kontrollima minna ei viitsi.

Tegelikult on natuke kummaline see 2-kuune ooteperiood, mil ajal näidatakse, et “konto on blokeeritud”, sest mu teada nii facebook’is, myspace’is kui orkutis saab oma konto paari nupulevajutusega kohe ära kustutada.

Rate on umbes sama segane ja veider yhiskond mu jaoks kui see, mis kujunes Goldingu raamatus “Kärbeste jumal”. Kirjeldamatult õudne, lugupidamatu ja kontrollimatu. Või noh, eks see sõltub sellest, kellega seal täpselt suhelda, aga muudes kanalites on yhiskond kuidagi parema regulatsiooniga. Rates paistab põmmpäisus eriti välja.