haldjas, kes soovis näha päikest

Veetsin tänase päeva Khaled Hosseini raamatuga “The Kite Runner” – eesti keeles “Lohejooksja”, kuigi “Lohelennutaja” kõlaks adekvaatsemalt mu arust. (2008. aasta arvustus) Võibolla olen ma seda ennegi lugenud, igatahes tugev dejà vu tunne ei lahkunud kogu teose jooksul. Vahepeal jõudsin nutta, õudusest silmi pööritada, vihata kõiki vägivaldseid inimesi kogu maailmas ja tunda kergendust asjaolude pöördumisest mitte kõige hullemasse suunda. Ja avastada veidi lisa oma ylinapile pärsia keele sõnavarale.

Mõnes mõttes on ajaloolise taustaga raamatut palju raskem lugeda kui mingit fantaasiamaailma sõda kirjeldavat (nagu “Eragon” seda on). Sest ajaloolise raamatu puhul jääb alati see võimalus, et keegi on kuskil ka tõepoolest kirjeldatud jubedused läbi elanud. Samuti äratavad igasugused vägivallakirjeldused kysimuse sellest, kuidas seda päriselus ennetada või vältida.

Täpselt nagu film “Klass”.

Me võime teha igasuguseid asju, aga mulle tundub, et need inimesed, kellest ja kellele sellised teosed võiksid olla kirjutatud, ei loe ega vaata neid. Inimesed, kes naudivad vägivalda. On ääretult kurb, et sellised inimesed on olemas.

Samas ei alga vägivald iga kord mitte sugugi kohe suurest vägivallast, vaid võib alata sellest, kuidas me ei pane tähele perekonnaliikme või mängukaaslase ebalust, emotsioone ja ebamugavustunnet ja surume talle peale enda tahet.

Kui ma loen kirjeldusi inimestest, kes naudivad vägivallatsemist teise inimese kallal ja naudivad igasuguse vägivalla esilekutsumist, siis minu esimene alateadlik reaktsioon on soov omada pystolit või mõõka ja seda kasutada. Vägivaldse inimese peal. Yks kord ja lõplikult. Sest minu meelest sellised inimesed ei vääri olemasolu.Tihti taban end selle peale mõttelt, et inimene liigina ei vääri olemasolu, kui me nii palju oma aega ja jõudu raiskame erimeelsuste yle võitlemisele. Verevalamisele.

Ent ma ei ole jumal, et ma võiksin teha selliseid otsuseid ja ma arvan, et isegi jumalatel ei ole õigust inimese elu yle otsustada. Ja kuskohast yldse läheb piir talutava ja talumatu vägivalla vahel?

See paneb mind mõtlema, et vägivallaga vägivalda ei lahenda. Seega peab olema mingi muu viis ja ma otsin seda viisi.

Praegu tundub, et ainuke positiivne viis oleks anda neile inimestele tagasi hinge- ja meelerahu, et nad hakkaksid soovima rahu enda ymber, aga kuidas? Kes on selleks suuteline? Kes oskab ravida selle inimese hingehaavad, kes on sõjas kaotanud kogu oma perekonna?

Vägivallal võib olla mitmeid tulemusi. Inimene, keda on koheldud vägivallaga, võib muutuda ise vägivaldseks teiste vastu… või allaheitlikuks. Teine viis on yhiskonnale ohutum, ent hävitab inimest seestpoolt nagu alateadvusse maetud emotsioonid.

Ma arvan siiski, et me kõik oleme tulnud siia maailma õppima. Aga ikkagi jääb mulle mysteeriumiks, mida on õppida vägivallast?