Maailmaruum on piimaga kohvi värvi 4. nov 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu, öömõtted.trackback
Ajalehtede artiklipealkirjad on mõnikord nii luulelised.
Jah, ma tahan juba ammu kirjutada laulu ilmaruumist (just nagu tegi Katie Melua, õigemini tema produtsent Pekingit kylastades).
Aga olgem ausad, maailmaruum on kindlasti palju sygavam kui piimaga kohvi. Kuigi… kui kohvipaksu pealt on võimalik ennustada, siis kas piimakohvist jääb ka kohvipaks järele?
Roux’ sõber aga jättis piimaga kohvi joomise järele, sest ta luges kuskilt, et piim kohvi peal soodustavat vähi teket. Nyyd joob ta ainult musta kohvi.
Aga mina joon hoopis kakaod. Ja põhiliselt vett.
Ja kuna on öö ja hilja ja ma olen internetitelekavaatamisest väsinud, kuigi laule oli mõnus kuulata, siis liigitub sellesinase teksti esimene pool “öömõtete” alla. Öömõtted on alati natuke syrrid ja hajevil. Justnagu unenäomosaiigid.
*
Mul on palju mõtteid yleyldse. Mõnikord tundub, et rohkem kui tarvis. Lugesin täna Rudolf Steineri mingit teost, kus ta räägib, et kunagi olid maailmas inimesed, kes ei osanud yldse mõelda nagu meie, vaid mõtlesid piltides ja elasid väljapoole ja neil polnud silmi ka.
Need võisid olla ka erinevad inimeste sordid. Igatahes väga syrr. Huvitav, kas nad räägivad seda juttu waldorfkoolides ka? Ma tahan siiski uskuda, et igal rahval on õigus omanäolistele loomislauludele ja kui Steiner oma austerlase positsioonilt kirjeldab aarialaste mytoloogilisi esivanemaid, siis mina ennast aarialaseks ei pea kahjuks. Ei vere ega kultuuri poolest. Ja olen veendunud, et minu maailm loodi veelinnu munast. Anna andeks, Rudolf, aga ma usun, et mul on õigus ja sa eksisid, kui sa uskusid, et kõik maailma inimesed on yhest allikast tulnud ja kõik maailma inimesed peavad yhtmoodi mõtlema.
Muidugi Steineri arust olid kuskil ka mingid “degenereerund” rahvad, kes pärinesid otse aarialaste eellastest ja keda ta nimetab “metslasteks” või millekski sarnaseks, nagu temaaegses antropoloogiateaduses tavaks oli.
Kuna ma ei ole lugemisega eriti lõpuni jõudnud, siis ma võin yldistustes eksida, aga praeguseks kujunenud pildi järgi on mul kahju tõdeda, et inimesel, kes väidab ennast teadvat ja kõnelevat mingit yleloomulikku tõde, puudub arusaamine sellest, et kõik, mis maailmas on, on millekski hea ja vajalik ja pole olemas mingeid rohkem või vähem arenenud rahvaid, vaid igayks ajab just seda asja ja õpib neid õppetykke, mida parajast tarvis on. Seega igasugune evolutsiooniline lineaarjärjestus mina-tark-sina-loll on jama.
Ma väga loodan, et ma eksin oma praeguses hinnangus ja näen, et ta edaspidi muudab oma seisukohti. Aga kui ka ei, siis nojah, see on 20. sajandi algus, mis sa hing ikka tahad. Ega need valged inimesed tollel ajahetkel nii targad ei olnd. Praegu hakkavad asjalood juba natike paremaks minema. Saadakse aru ja arvestatakse, et põliskultuuridel on oma väärtus ja sisemine tarkus mitmes mõttes suuremgi kui “arenenud” tsivilisatsioonil.
Hei-hei,
andeks, kui häiritsen sinu ahvatlevat möttelendu, aga tundub nii, et vaatad asju justkui etteteadvalt körgemalt positsioonilt. Miks ka mitte, egas tänaseni jöudmine pole inimkonnale olnud kuigi kerge. Mu meelest esimene asi on teise poole austamine ja igayhele tema vaatenurga jäämise öigus. Nii ka sinule.
Sekkun vaid niipalju, et teades/tundes/eelistades mönd möttesuunda, ei saaks lähtuda teise poole “mahategemisest”, ukka vaid oma eelistuste esiletoomisest – vördluses millegagi, näiteks.
tunnen sinus eestlaslikke jooni, mida oleme pärinud ajas6, mil ei olnud kombelks “möne teise ideoloogia” tunnistamine, möistmisest rääkimata. Sönaöigus, mis vaid paberil eksisteerib, mitte “live’na” pole mingis möttes söna tegelik Öigus. Alati on keegi, kes teab paremini, kuidas asjad käivad. Vöi on arengud, kuhu asjad peavad liikuma.
Önneks, on olemas yhiskondi , on inimesi, kelle jaoks – kasvöi teoreetiliselt ideaaline, mille oole pyyeldakse – on olemas teise poole arvamuse austamine. Igayhel on vöimalus jääda oma arvamuse juurde, ilma et teist tingimata materadaks. Raske see on, eriti eestlasele, aga siiski vöimalik joten-kuten. Vähemalt katsetada tasub!
Ei oska öeldagi, miks ma kirja panin need sönad, aga ilmselt, et kuidagi hääleöigust teadvustada, ka nende suhtes, keda enam ei ole, aga kelle ideid jätkuvasti hädasti maailmas tarvis on, iial ei tea millal just.
Ole edasi vapper ja kena oleks vastulauseidki vahest kuulsa, muidy ju ei piiksatakski,
MA