Buddhaloomus ja fantasy art 21. aug 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted.Tags: ilus, kunst, mõtlik
3 comments
hajieelkhe. Linda Bergkvist
Olen alati vaadanud neid veebis levivaid ebamaiselt kauneid haldjapilte (fantasy art) ja imestanud, kuidas neid tehakse. Nyyd tundub, et osa saladusest on lahendatud. Lisaks kunstniku maagilisele käele on tõenäoliselt mängus ka selline pisike vidin nagu Wacom. Jaapanlaste leiutatud, mõistagi.
Ma ei oska päriselt seletada, miks sellised pildid mind lummavad. Õigemini need olendid piltidel. Mulle meeldivad rahulikud, kaunid, õnnelikud või lihtsalt tasakaaluka ilmega tegelased. Ma ei oska ka öelda, kas nad on tegelikult ebamaiselt kaunid. Mõnes mõttes näevad nad suhteliselt tuimad välja. Või siis sellised, nagu poleks terves maailmas midagi nii olulist, mis võiks nende rahu kõigutada.
Võibolla see kiirgav zen-olek ongi miski, mis ligi tõmbab. Tahaks ju isegi samasugune välja näha.
Kusjuures mõnel omapärasel hetkel on mul endal õnnestunud mingi taolise ilmega fotole jääda. Aga ma ei tea, mida selleks vaja läheb. Täielikku sisemist rahu vist.
*
Eile, kuumal päeval lesisime pargis muru peal ja imetlesime meid päikese eest varjava puu latva. Kaeblesin parasjagu selle yle, kuidas ma vahest olen nii buddha ja vahest olen nii õnnetu mingite asjade pärast, kui järsku ytles Roux: “Tead, sa oled tegelikult kogu aeg buddha. Isegi siis, kui sa oled kurb või vihane. Sest iga seisund on buddha-seisund.”
Mõnikord ma pyyan ennast kõrvalt jälgida, kui pahandan millegi yle, ja aru saada, kuidas ma saan olla yhel hetkel väga õnnelik ja teisel hetkel väga kurb, kui vahe on ainult mulle kättesaadavas infos – näiteks milleski, mida ma just teada sain. Kui maailm ei ole tegelikult vahepeal muutunud. (Ei, ma tean kyll neid asju, et samasse jõkke 2 korda astuda ei saa ja tegelikult muutub kõik kogu aeg väga kiiresti, aga ma mõtlen, et siis, kui niiviisi põhimõtteliselt, buddhaloomuse seisukohalt ei ole muutunud.)
Põhimõtteliselt on siis jah kysimus selles, et kuidas saab õnnelikkuse seisund nii oluliselt muutuda, kui näiteks keegi ytleb mulle midagi. Näiteks halvasti. Kuidas saab õnnetunne väheneda lihtsalt mingite sõnade pärast?
Kui mõnikord ennast niimoodi kõrvalt jälgida, siis muutub solvumine peaaegu võimatuks. Eriti nende inimeste peale, kes ei ole mulle elus yldse olulised.
Ja kui mulle tuleb meelde, et ma olen vaid hing, kes on siia maa peale tulnud saama mõnda õppetundi (ja tõenäoliselt olen ma ka need õppetunnid endale ise valinud), siis muutub väga raskeks ykskõik millist inimest, asja või olukorda pidada nii ennastunustavalt tähtsaks, et nende peale solvuda.
*
Ma ei kujuta ette, mis toimub nende kunstnike peas, kes niimoodi joonistada oskavad. Mida nad mõtlevad? Kas nende pildid on nende endi sisemise zen-oleku tulem? Või hoopis varjatud kylgede eneseväljendus paberil/ekraanil, kuivõrd nad igapäevaelus ennast niimoodi tunda ei oska?
Mulle tundub, et selline pilt on juba pool manifestatsiooni veendumusest, et mõttega võib maailma muuta. Sest kunstnik on oma kujutluse saanud oma peast paberile. Kõigile nähtavaks. Kuidas?!? Ja kui tema seda suutis, siis kes ytleb, et see pole võimalik kõigile.
Aga.
Nyyd lähen ära magama. Ja loodan, et näen ka unes midagi sama ilusat kui see pilt…
Rändaja õhtulaul 11. aug 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted, Eesti.Tags: mälestused, Muusika, tartu lasteteater, teater
add a comment
Minuvanused ja minust vanemad eestlased teavad seda lugu väga hästi. Mina ei teadnud kuni paari aasta taguse ajani – ilmselt seetõttu, et mul polnud kodus telekat, kuni suhteliselt suureks kasvasin…
Aga selle eest oli mul terve lapsepõlveaja selle lauluga seonduv kultuuritaust koos inimestega, kes mõtlesid selliste lugudega yhes hingamises.
Mul oli terve Tartu Lasteteater.
Lastetater sai alguse 1989. aastal Jaan Toominga stuudiost. Lasteteatris lavastati lugusid väikestele ja suurtele lastele. Väiksematele tehti näiteks indiaani ja muude rahvaste muinasjuttude etendusi. Yks minu esimesi meedejäävamaid teatrielamusi pärineski mingist taolisest ajast. 4-5 näitlejat laval ja vestavad lugusid. Mmm…
Hiljem tulid näiteks “Trollitalv” ja “Yle linna Vinski” ja “Nukitsamees” ja muud asjad. “Taevaminemispyha” ja “Tulesyytajad”; “Lõppmäng”, “Surmatants” ja “Tulevik on munades”. Sai nalja, mõtlust, absurdi, draamat ja ajalugu. Selle väikese teatri pisikeses mustas saalis oli midagi sydamelähedast. Ja Hell ytles ykskord, et oli Lasteteatri trepil näinud pisikest härjapõlvlast. Majavaimu.
Lastetatris lauldi palju. Etendustel, enne ja pärast etendusi. Lasteteatris tehtud ja salvestatud muusikast on Lauri Sommer kirjutanud päris põhjaliku artikli siin.
Lasteteater suri ära umbes siis, kui ma täiskasvanuks sain. Peale seda olen Eestis veel kaks korda teatrielamuse saanud. Yks oli Jaanus Rohumaa lavastatud iiri lugude etendus “Inishmaani igerik” (Linnateater) ja Anne Tyrnpu lavastatud “Lemminkäinen” (Pärimusteater “Loomine”). Tyrnpu esindab sedasama Jaan Toominga stuudio stiili, milles on midagi yrgset minu jaoks. Tyrnpu paneb noored näitlejahakatised regilaule laulma, nii et syda kajab vastu. Taolisi asju on Eestis veel tehtud, aga pole kuulama jõudnud. Selline klassikaline “teater” – tavalised 20. sajandi tykid mulle eriti ei istu, ei tea miks.
Lasteteater aga on yks järjekordne mosaiigikilluke minu Ixtlanist, lapsepõlve haldjamaast, mida ma alati tagasi igatsen, aga iialgi enam kätte ei saa ega yles ei leia.
Tegelikult ma ei tea, miks teatrit tehakse. Kas see on pigem lavastaja või näitleja eneseväljendus? Teater on mind alati kummastanud. Ma ei ole sellest kunagi päriselt aru saanud ja mida enam ma lapsena Lasteteatris suurte inimeste lapselikke tegemisi vaatlesin, seda kummalisemaks see maailm mulle muutus.
Aga Anne Maasikust on Lauri Sommer kunagi Klassikaraadiosse saate teinud.
A nagu aeg 22. juuli 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted, F nagu futhark.add a comment
Tuleb siis ots lahti teha, nagu lubasin.
Aeg.
Võibolla sellepärast, et mul seda vähe on. Eriti täna. (Paar päeva tagasi tundus, et on natike yleliia teist.)
Aeg on ka selline kummaline asi. Olen jätkuvalt veendumusel, et ta moodustab olulise osa ainult maapealsest eksistentsist. Et kui 3 dimensiooni välistada või neist kuhugi välja, eemale saada, siis kaotab ka aeg tähtsuse. Yhes sellega muutuvad võimalikuks kõik võimalused, mõtted, unistused, soovid, ettekujutused.
Kui järele mõelda, on täitsa hea meel, et Aeg meid siin maailmas niivõrd kammitseb. Peatu korraks ja mõtle, mitu protsenti sinu mõtetest on head ja kasulikud mõtted? Kasvõi sulle endale? Ma ei teagi, mida enamik inimesi tänapäeval mõtlevad, ega taha eriti ette ka kujutada. Eriti need, kes kusagil lõunamaades on, kus sõdu peetakse. Ausalt, ma loodan, et nad ei mõtlegi enam midagi :( Mina kyll ei tahaks mõelda nende asemel…
Aga ylejäänud, olenevalt haridus- ja elatustasemest: jälle pean tööle minema… millega ma kyll pangalaenu maksan… pidime me nyyd nii suure maja ostma, kelle seda vaja oli… appi kui raske… õudne… kui kohutavad lapsed mul on, yldse ei oska käituda… mu ämm on ebanormaalne… kõik maksab nii palju… mu sõbrad on mu maha jätnud… kedagi ei huvita… telekast tuleb igasugust jama ainult… ma olen nii paks… mul on nii kole nahk… mul on nii karvased jalad… ma pean selle uue Gucci koti saama, muidu suren ära… mis mõttes ei anta eralennukit, idioodid on või, et minu pealt kokku hoiavad… krdi manikyyr, jälle keeras mu kyyned p***…
Ja kujuta nyyd ette, kui oleks nii, et kõik sinu mõtted lähevad sekundipealt täide? KÕIK? Ilma igasuguse hoiatuseta, sest maailm on selline, et kõike, mida kysid, seda ka antakse.
Eeeeeeem… Jah. Siis oleks umbes yhe minutiga selline olukord, et kõik leiaksid: sellist maailma me kyll ei tahtnud :) Eriti kui sinu viimati telekast nähtud õudusfilm otsustab su unenäos reaalsuseks muutuda. Oi, tänan, ei, eksole.
Ma ytlen teile saladuse: tegelikult mõtted lähevadki täide. Kõik. Ainult et kuna me mõtleme vahepeal positiivseid asju ka, siis valitseb suurema osa ajast yks suur segadus. Päriselt. Mina usun nii :) Ja minu meelest on ka õige see, mida Dalai-laama ja igasugused muud targad inimesed on öelnud: kui te tahate lõpetada sõdu, siis kõigepealt lõpetage sõda iseendas. Jah. See on kõige lihtsam ja kõige kindlam toimimisviis.
Aga tegelikult tahtsin ma hoopis muust rääkida.
Aeg võib olla erineva pikkusega. Inimese aeg. Erinevate inimeste aeg.
Avastasin selle ysna juhuslikult yhel päeval, kui ma olin juba päris päris kaua elanud, lausa täiesti täiskasvanuks saanud. Ja sattusin vestlusse yhe inimesega teemal “vanad laulud”. Mul oli vist kusagil kirjas (orkutis või muus säändses paigas), et mulle meeldivad vanad eesti laulud. Oleksin sinna kirjutanud “vanad maarahva laulud”, aga mõtlesin, et ehk see tekitab kylalises segadust ja “eesti” väldiks suuremat seletamist. Võibolla mainisin kusagil regilaulu ka, aga kuna mulle meeldib kohati ka uuemat sorti rahvalaul, siis oleks regilaulu mõiste olnud jällegi ebatäpne.
Yhel päeval teatas siis too inimene mulle, et talle meeldivad ka vanad laulud.
Mina muidugi kohe õhinal kysima, et millised siis täpsemalt. Loomulikult jõudsin ma enda peas ritta seada erinevad siin maal lauldud rahvalaulude ajastud, et ikka yherealise viisiga regilaul ja siis kaherealisega ja siis uuem riimiline rahvalaul ja neljarealiste salmidega rahvalaul… või käisid need lahtrid hoopis seda teed pidi, et loomislaulud ja mardilaulud ja kiigelaulud ja pulmalaulud ja hällilaulud ja mängulaulud ja… Suur oli minu yllatus, kui saabunud vastus teatas, et noh, need vanad Olav Ehala laulud ja muud sellised.
Sel hetkel tundsin ma ennast vist umbes nii, nagu ma oleks pidanud juba ammu välja surnud olema. Nagu mõni dinosaurus või lemuurlane näiteks. Et kui Olav Ehala looming (ta ise ju veel täies elujõus mees!) niimoodi peaaegu eelajalooliseks liigitatakse, mis siis mina siin enam oma huvidega…
Ja ma sain aru, et on inimesi, kelle ajakäsitlus on otsatult erineva pikkusega.
Sama huumorisooneke tabab mind siis, kui kuulen lauseid stiilis: Setud on ju kogu aeg kristlased olnud. See, mis neil enne oli, on ammu kadunud! (Ytleja peab “ammu” all silmas umbes 20. sajandi algust. De facto on setu vana loodususu traditsioonid ikka veel alles ka praegu, 21. sajandil.) Repliik, mille peale ma tahtsin hyyatada: kas siis 400 või 800 aastat tagasi ei olnudki midagi või?
Aga tõepoolest, ei olnud jah, tundub, kui inimeste silmisse vaadata ja leida sealt tõde, et Suur Pauk oleks nende poolest võinud ka 50 aastat tagasi olla, sest enne seda ei olnud tõesti midagi. Olgu, olgu, natuke leebudes võiks öelda, et inimese mälu ulatub sama kaugele kui tema vanima elusoleva esivanema oma. See tõik venitab Aja keskmiselt 100 aasta pikkuseks ehk (parimal juhul). Või siis 150, sest need vanad inimesed oskavad aeg-ajalt tuua kuuldavale mõttekilde algusega “Siis kui minu vanaema…” Aga kaugemale tõepoolest mitte.
Ja siis olen mina, kes ma usun, et arhiivitekstidki kõnelevad minuga sellest, mis kunagi olnud ja sellest, mis kunagi mõeldud ja et rahvalaulud kõnelevad sellest, kuidas orjad mõisahärra eest põgeneda pyydsid ja põllul kinni pyyti ja kuidas päikest laulmisega looja saadeti ja kuidas hiies palumas ja kylavahel kiikumas käidi ja kuidas enne sõjakäiku loitsiti õnne ja edu ja kuidas soomaagist rauda sulatati ja… ja mulle tundub, et kui ma oleksin natu-natuke targem ja osavam, siis ma võiksin pigistada silmad kinni ja mõelda ja soovida ja teha silmad lahti ja näha seda kõike päriselt juhtumas, millest need vanad lood kõnelevad. Võibolla sellepärast, et ma lugesin lapsena liiga palju muinasjutte ja muistendeid ja Jaak Sarapuu juturaamatut “Uru kummalised seiklused muistses Eestis” ja mul oli liiga hea kujutlusvõime. Aga minu jaoks on kõik need asjad tõesti Päriselt Olemas. Nad on osa minu ajast. Ajaloost. Aja lugu. Lahe sõna ju?
Kui alustada mõtlemisega nii kaugest otsast kui 800 või 10 000 aastat tagasi, siis tulevad Ivo Linna ja Olav Ehala ju alles päris lõpus meelde. Mitmest tunnist umbes viimaste minutite alguses võibolla. Mulle meeldivad ka Olav Ehala laulud väga, aga ma lihtsalt ei jõua oma ajaloolise mõtlemisega kunagi sinnamaani! Ja võibolla ka sellepärast, et tema (ja teised veel elusolevad kodanikud) ei ole mu jaoks veel sugugi ajalugu, vaid täiesti olevik. Siin-ja-praegu.
Kuigi regilaulud on ka natuke olevik. Sest kui ma laulan täna päikese looja, siis ma tean, et selle lauluga lauldi looja täpselt sedasama päikest ka sadu, võibolla tuhandeid aastaid tagasi. Võibolla on sõnad ja viis veidike muutunud, aga laul on ju sama. Laul kui selline. Laulu vägi.
Selline on minu Aeg. Pikk ja lyhike nagu loomislaulus. Kestab lõputult ja hakkab igal hommikul otsast peale.
Tänaseks sai otsa. Homme jälle :)
Pärnaring Vihula hiies Virumaal, 10219 (2006)
Liberté – égalité – couscous 12. juuli 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted, Igapäevaelu, Pariis.1 comment so far
MARGIT KELLER: Kuskuss, pilaff ja üleilmastumine, artikkel Eesti Päevalehes (seoses Eestist minemakolimisega tundub, et loen lehti sagedamini kui varem, ehk siis juba mõned korrad kuus).
Päris lahedalt kirjutab.
Muidu… ma ei tea. Olen laisk. Või noh, öelda ei ole midagi. Aga vist peab, vähemalt aeg-ajalt.
Mul on igasugu asjadega ikka nii, et kui mingi veidrusega tegelen, siis põhjalikult ja syvitsi. Näiteks kui on vaja telekat vaadata, siis nädal aega 24/7 ja pärast seda ärge mulle enam telekat näidake – umbes nii :)
Praeguseks veidruseks on siis igasugu paranähtused. Mäletan aega, kui teismelisena läksin raamatukogusse ja lugesin seal yhe jutiga läbi 2-3 aastakäiku eesti paraajakirju (kolmas silm ja mis nende nimed kõik olid). Õhtuks oli siis umbes selline tunne, et iga kapi taga on koll ja raamatukogu laes lendab poltergeist ja igasugu muid huvitavaid ideid tuli muudkui järjest pähe. Eks mul on nõrgad närvid jah :))))) Yks asi, mis mulle tugevalt vastukarva oli – isegi kui mõnes ajakirjas olid jutud enamvähem asjalikult arutlevas toonis, siis pildid sinnajuurde olid ikka valitud sellised, et lehekylge pöörates jälle juuksed pysti tõuseksid. Pf.
Nyyd siis yle aastate tärkas minus jälle huvi selle vastu, kuidas inimesed mõtlevad. Ja viimaste päevadega loetu võib kokku võtta tõdemusse, et väga paljusid huvitab ylimalt kõik see, mis toimub tähtede taga, aga mida lähemale, seda igavam. Kas nii? Oh jah, vandenõuteooriateni ei ole ma veel jõudnud. Vähemalt mitte kõikideni. Ega väga ei viitsi ka.
Yks on kindel – lugusid leidub absoluutselt igale maitsele. Tähesõdadest kuni vaimse kontrolli mehhanismideni. Tulnukad elavad yleval, all, sees, väljas, nad on meid juba ammu vallutanud, me ise oleme ka tulnukad, varsti tuleb sõda, ei, varsti ei tule midagi, kõik on meie endi teha…
Vaat selle viimase roa ma võtaksingi, kui tohib paluda. Vanas heas budismikastmes, mis ytleb, et reaalne on kõik see, mida sa endale täpselt ette kujutad. Et õnn ja vabadus on olemas täpselt niipalju, kuipalju nad on olemas sinu sydames. Jah, aitäh, sobib mulle suurepäraselt.
Andku nyyd kõik ufokate poolt näpatud ja tykeldatud mulle andeks, aga ma arvan, et inimesel kui liigil on yks väga konkreetne ja hädaline vajadus tekkinud, eriti seoses viimaste arengutega inimkultuuris kui sellises.
See on vajadus osata end vaimselt kaitsta.
Alustades siis sellest, et kaitsta ennast info eest meediasfääris; emotsionaalses sfääris selle eest, kui keegi meile halvasti ytleb; minnes veidike paranoilisemaks, siis propaganda, ajupesu ja massihypnoosi eest; ja miks mitte ka igasugu muude olendite mõjutuste eest, mida pole meile vaja.
Yhes loetud tekstidest, mis kujutas endast kõnelust teise mõtleva inimlaadse liigi esindajaga, avaldas nimetatud tegelane siirast imestust selle yle, kuidas inimese meel on nagu avatud raamat – või kylalisteraamat. Igayks võib seda mitte yksnes lugeda, vaid sinna ka kirjutada. Parim osa inimesest olevat selline vaimne kinni-lahti lyliti, mida kasutades võib inimese hõlpsalt panna nägema mida tahes, või siis takistada nägemast mida tahes. (Antud juhul siis tegelase tõelist olemust, mis polnud sugugi inimesesarnane.) Nojah, antud narratiivis oli inimene muidugi tahtlikult tehtud sedasi. Nii-öelda evolutsiooni viga, et luua suurepärast orja. Aga see pole siinkohal tähtis.
Samuti pole absoluutselt oluline, kas antud loo näol on tervikuna tegemist “tõe” või “ettekujutusega”. Rada, mida mööda ma hetkel astun, on liiga filosoofiline selleks, et sellised tyhised omadused eviks vähimatki tähtsust. Kyll aga ytleb see mõte – ja ta pole esimene omataoline – paljutki inimese ja inimsoo võimekuse ja võimetuse kohta. Meie salapärasel teiseliigilisel kylalisel on oma hinnangus täiesti õigus. Inimene on nagu avatud raamat. Vabandust, märkmik.
Suhteliselt vähese vaevaga on Inimest võimalik panna käituma kuidas iganes. Yheks paremaks näiteks on portaal Delfi. Me kirjutame loo, avaldame arvamust millegi kohta – või siis ei avalda, ajame niisama segast – yhesõnaga sisu on täiesti ebaoluline, oluline on, et me postitame sinna midagi ja hiljemalt viie minutiga oleme haaranud kaasa hulga kodanikke, kes meid meie sõnavõtu eest mõnikord kiidavad, aga suurema statistilise tõenäosusega sõimavad, hurjutavad, vannuvad maapõhja, syydistavad oma vanaema ärakasutamises ja kõikides enda ja kogu maailma hädades takkapihta. Kordan: meie kirjutise sisu ei evi sealjuures vähimatki tähtsust.
Võite endale esitada kysimusi, mida näevad need lugejad ja mis lyliti ajendab neid niivõrd jõuliselt avaldama täiesti teemast mööda arvamusi.
Misasi yldse ajendab inimesi yliemotsionaalselt sõna võtma teemadel, mille puhul on selge, et nad seda teemat ei valda – või teemadel, mille puhul on selge, et mitte keegi maailmas seda teemat eriti ei valda?
Siinkohal on mul soovitus absoluutselt igale mõtlevale olendile siin planeedil. Siiras soovitus. Ka mulle endale ja ma tahan sellega kõvasti tööd teha. Endas. Just.
Teadvustage seda lylitit, mis teil peas on. Õppige valitsema neid päästikuid, mis vallandavad teie peas, kätes ja kohalikus lemmikfoorumis mõtlematuid emotsiooni- ja sõnavalanguid. Õppige oma lylitit ise kasutama. Muidu kasutavad seda teised :D
Ja minge kasvatage omale kapsas. Või lill. Rääkige temaga ja pyydke aru saada, mida ta vajab. Nagu mina. Basiilik on õnnelik. Redised tahavad rohkem ruumi. Näete, kui lihtne on taimedega kõnelda?
Täna blogisse filmi ei tule, sest ma ei viitsinud öösel lendavaid panne ja taldrikuid jahtida. Mulle meeldib nimelt öösiti magada.
***
Meie siin aga asume vaatama viimaseid osi BBC draamasarjast “The House of Cards”, mis kõneleb kohutavat tõde sellest, kuidas tegelikult poliitikat tehakse (“Dark tale of greed, corruption and burning ambition”). Soovitan soojalt; mitte liiga alaealistele, kuna sisaldab vägivaldseid stseene.
Ja väike soovitus, kuidas Prantsusmaal ellu jääda. Öelge prantslasele puhta eesti aktsendiga “URR” ja ta naerab ennast ribadeks.
:)
Sweetie ja volber 30. apr 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted, Igapäevaelu.add a comment
Tänane päev möödub võõrkeelsuse tähe all :)
Jalutasin Tallinna kesklinnas oma tänaõhtuse kodu poole ja hakkasin mõningate asjade yle järele mõtlema.
Miks tähistavad eestlased volbrit? Volber on saksa pyha, minu meelest. Sihuke nõidade värk. Luuasõit Walpurgi mäele ja muu selline. Yhel juhuslikult otsinguga leitud veebilehel on kokkuvõte erinevatest allikatest, muuhulgas on öeldud: “ 1. mai tähistas germaani paganlikel rahvastel kevade tuleku päeva, mil saabus lõplik võit talve üle.” Hiljem võttis siis kirik antud pyha yle, nimetades selle nunn Walpurga mälestuspäevaks. Nagu tavaliselt :) Lehel toodu tundub asjalik. Volbri kyllaltki hilist jõudmist meie maile (ma ei tea, et seda oleks eriliselt tähistatud enne 1990. aastate lõppu, kuigi võin eksida) võib ilmselt seletada asjaoluga, et kevadpyhad olid meil juba varem olemas – lõuna pool munapyhad, Põhja-Eestis suvisted. Seega ei olnud erilist mõtet sinna vahele veel midagi tekitada.
Huvitav on muidugi see, et Lõuna-Eestis saabub selle loogika järgi kevad varem kui Saksamaal. Kuid võibolla tähistati Kesk-Euroopas “lõplikku võitu talve yle” kui hoopis suve saabumist?
Tallinn tähistab tänast volbriõhtut kuiva seadusega, mis kehtestus juba päise päeva ajal – alates kella 14st enam alkoholi ei myyda. Ma ei oleks tähele pannud, aga märkasin Facebook’is sõprade kaeblevaid märkmeid selle kohta. Ja kaubamajas oli alkoholiosakonnale lint ymber tõmmatud, kui sealt õhtul seitsme paiku läbi käisin.
W. Jury vasegravyyr Johann Heinrich Rambergi illustratsiooni järgi - Volbriööstseen, Goethe "Faust"
Kaubamajast leidsin aga yhe uue ja huvitava vilja. Sweetie - ymmargune kollane objekt, mis meenutab enim greipi. Ja tõepoolest, tegu on ristandiga, kelle vanemateks on greip ja… pomelo. Konkreetne eksemplar saabus kirjade järgi Iisraelist, tegelikult on aga sweetie ehk oroblanco kodumaaks päikeseline California. Erinevalt kõikidest muudest maailma viljadest võib tema synnikoha määratleda ilmselt lausa ruutkilomeetrise täpsusega. Nimelt syndis sweetie California ylikoolis…
Tõelise katseklaasibeebina on sweetiel omad head ja vead. Greipfruudi haput maitset asendab pomelolt päritud magusus; seetõttu on mõrkjas alatoon vähem märgatav. Ilmselt on sweetie pärinud ka pomelo viljaliha vahemembraanide sitkuse, kuid suurus on greibilt, seetõttu on mahlast sisu ypris raske kätte saada – sikuta nahka või ära sikuta, ikka ei taha ära tulla. Nimelt koorisin kollast mummu täpselt nagu apelsini – lusikaga ju poolkerast syya ei raatsi, niiviisi läheks liiga palju raisku… Kui greibi membraanid on tavaliselt pehmed ja hõlpsalt eemaldatavad (erinevalt apelsinist neid ju syya ei saa, liiga mõrud), siis jah, “magusakesega” tuli kuidagi liiga palju vaeva näha. Aga võibolla oli see ka konkreetse sordi või korje viga. Igatahes leidsime sõbraga yksmeelselt, et California onud peaksid oma tootearenduses pead kokku panema ja vahemembraanide osas midagi paremat välja mõtlema :)
Oroblanco ehk sweetie
P.S. Ahaa, muidugi, ma tean, miks Eestis volbriööd tähistatakse. Kõiges on syydi korporandid!!! :D
