Tagasi kooli… jälle 8. okt 2009
Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu, Unelood.2 comments
Aastaid peale keskkooli lõpetamist sattusin sinna unes ikka ja jälle tagasi. Koos kummalise syytundega, et ma vahepeal ei ole seal käinud, kuigi oleks pidanud. See, et ma vahepeal ylikoolis käisin, ei ole ju mingi vabandus…
Vahepeal tundus, et olen koolist lõplikult yle saanud, aga täna tuli see järsku jälle tagasi. Ilmselt seepärast, et ma viimasel ajal palju kooliteemalisi mõtteid mõlgutan ja pyyan leida asju, mida ma teeks teistmoodi või millest võiks kirjutada.
Kool jättis minusse kahtlemata sygava jälje ja kahtlemata sygavama, kui see elus hakkamasaamiseks vajalik on. Kui me elame täiskasvanutena jätkuvalt oma lapsepõlves, kooliaegsetes tähelepanu tõmbamise ja enese maksmapanemise mehhanismides, siis vaevalt saab seda eluks nimetada :D
Igatahes olin ma täna öösel mingil veidral põhjusel keemia tunnis. Keemiaõpetaja oli meil yks rangemaid. Kõik kartsid teda – või võiks seda pigem aukartuseks nimetada. Igatahes nalja seal ei olnud. Aga samas oskas ta materjali nii hästi edastada, et keemia tund oli kõigest hoolimata yks paremaid tunde mu jaoks. Ja keemia, mis põhikooli lõpuklassides oli yks õudusunenägu ja milles ma end parajalt rumalana tundsin, muutus gymnaasiumis yheks arusaadavamaks aineks yldse.
Niisiis algas mul keemia tund. Aga miskipärast ma ei läinud sinna. Veetsin aega hoopis tualettruumis või mingis muus veidras kohas. Ma ei mäleta enam, mis põhjusel; igatahes mul oli seal midagi vaja teha, mis oli olulisem kui keemia tund. Kavatsesin kogu aeg ikkagi tundi ka jõuda, aga lõpupoole hakkas tunduma, et ei ole enam mõtet.
Ah jaa. Tunnis oli mingi kahtlane teema tunnikontrolli või laiema vastama kysimisega. Ja ma loomulikult ei olnud vastavat peatykki lugenud ja seepärast ma ei olnud väga motiveeritud oma ettevalmistamata olekut reklaamima minema. Aga kusagil minus seletas terve mõistus, et kuidas ma saan olla ettevalmistunud, kui mind on järsku ootamatult sellisesse olukorda kistud nagu keemia tund. Keset und ja puha :)
Tunni lõppedes tulid mingid inimesed (klassikaaslased) ja ytlesid, et õpetaja oli kõigile kahed pannud, kes põhjuseta puudusid. Kehitasin selle peale õlgu.
Ma kehitasin selle peale õlgu. Täiesti siiralt.
~
Ma arvan, et koolis tegelikult õppida on hea strateegia. Et ei peaks tundma piinlikkust selle pärast, et sul on tegemata midagi, milleks oleks eelmisel päeval kulunud 30 minutit. Et sa tead, et isegi kui sa ei saa kõige paremini aru, siis sa vähemalt pyydsid.
Aga mul on praegu tagasi vaadates täiesti siiralt kahju igast sekundist, mille ma kulutasin koolis enesepiitsutamisele, sisemisele hysteeriale, ennast syydi tundmisele, pyydele näidata end paremana kui ma tegelikult olen, pyydele olla parim (kuigi ma sisimas tean, et ma seda kunagi polnud, ei objektiivselt ega subjektiivselt), pingutamisele ebaselgel eesmärgil, õppimisele õpetaja, mitte enda jaoks ja nii edasi.
Ma usun, et oleksin igasuguse materjali omandanud suhteliselt kergelt ja vaevata, kui seda oleks õpetanud oma ala fanaatik, kui asju oleks selgitatud sisuliselt, mitte vormiliselt, kui rõhku oleks pandud mõistmisele, mitte faktidele; kui kogu see tegevus oleks olnud kannustatud iga inimese enesearengusoovist, mitte pidevast rabelemisest selle nimel, kes on esimene ja kes ei ole loll.
Tunnistan, et oma vaimsete võimete tõttu tundsin koolis tihtipeale yleolekut teistest. Täiesti asjatult, muide. Ja oma suhtlemisoskuste tõttu tundsin pidevalt alandust. Sest ma lihtsalt ei osanud. Ega mind väga ei huvitanud ka. Tundsin, et mul on targematki teha kui osaleda õpilastevahelises pidevas võimuvõitluses. Aga ilmselt oleks mulle rohkem kasu olnud isiklikust psyhholoogist kui pidevast võitlusest koha pärast teadmiste pingereas.
Mulle meeldis kool yhel põhjusel – seal jagati teadmisi ja õpetajad rääkisid huvitavat juttu. Ja ma vihkasin kooli põhjusel, et seal olevad inimesed kulutasid mõttetult palju aega karjamentaliteedile ja õpetajad yritasid meist edetabeleid koostada.
Aga ma ei ole mingi samurai. Ilmselt sel põhjusel sai kool minust jagu ja saavutas oma eesmärgi, tekitades minust aastateks yhiskonnale kuuleliku, alistunud ja parasjagu hirmunud olendi, kel pole õrna aimugi, kuidas oma unistuste poole pyyelda.
Ah, tegelikult ei ole see enam yldsegi oluline. Selles mõttes, et ma ei saa kooli syydistada selles, et ma ise piisavalt tugev polnud. Ja nagu tänaöine unenägu näitas, siis koolist õudusunenägude nägemise periood on lõplikult möödas. Sest mind lihtsalt enam ei huvita. See on minevik. Kõik, mida sealt oli võimalik saada, olen ma kätte saanud ja kõik edasine on minu enda teha. Nutt või hala teemal kuidas-oleks-kõik-võinud-paremini-olla ei aita.
Ma olen vaba.
Aega võttis, aga asja sai :)
Mis pagana kommisõda 30. sept 2009
Posted by haldjas in Eesti.Tags: ajakirjandus, kalev
11 comments
Ma saan aru, et kogu see teema on meedia poolt absoluutselt mõttetult yles keeratud. Võibolla ma ise reageeriks ka mingi artikli peale nii valuliselt nagu Kalevi kommivabrik, kui ma seal pressiesindaja-ametis oleksin, aga vaadates seda reaktsiooni – taevas tänatud, et ei ole.
Minu meelest Kalev keerutab asjatult tolmu ja kyllap nad teavad, miks nad seda teevad.
Kalev on tõepoolest vana ja traditsioonidega kommitööstus Eestis. Läbi aegade on Kalevi kommid ja šokolaad maitsenud tykk maad paremini kui muu maailma samalaadne toodang.
Kuni yhe kena hetkeni, mil Kalevi võttis yle yks ärimees. Ma ei tea, kas need olid tema revolutsioonilised ideed või milles oli asi, aga sellest hetkest hakkasid asjad minu jaoks allamäge minema.
Kunagi oli yks sort šokolaadi, mis mulle väga maitses – koorekohvi. See kadus. Bitter läks lahjaks (või läks minu maitse paremaks, sest ma sain kusagilt 70-protsendist). Ylejäänud sortiment pole mind kunagi huvitanud.
Lisaks need kilest kommipaberid, mis, ee, ilmsesti muutsid tootmise odavamaks, aga need näevad ka sellised odavad välja. Odavad ja plastmassist. Tegelikult olen ma viimastel aastatel olnud nii nördinud Kalevi muutuste yle, et ma peaaegu enam ei mäleta, mis oli vanasti. Jajah, muidugi, lapsepõlves oli rohi rohelisem.
Miskipärast oli Kalevi muutuste perioodil minu ymber inimeste seltskond, kes neid muutusi hea meelega järele proovis. Sain siis minagi vahest tykikese.
Esimest reaktsiooni mäletan tumeda kirsišokolaadiga, mida pidasin miskipärast puhtaks tumedaks ja mille ootamatult vänge maitse mu päris ära ehmatas. Ytleme nii, et suhu pistetud tyki välja aevastamisest ei jäänud palju puudu… Kirsi maitsega see igatahes ei olnud :D
Ploomimaitselised jõhvikaaroomiga õunatykid ja muu selline kraam ei ole mind kunagi meelitanud, eriti šokolaadi sees.
Kalev võiks endast yle saada ja vähemalt pöörduda tagasi oma traditisoonide juurde. Mõtlevad inimesed peaksid ammu olema aru saanud, et tänapäeva maailmas ei ole “toiduohutusnõuetele vastamine” enam mingi argument, sest pidevalt tuleb välja juhtumeid, kus avalikustatakse mingi aine kahjulikkus ja heal juhul ka see, kuidas toiduaine- või ravimitööstuse lobitöö tõttu on seda kahjulikkust varem vaka all hoitud.
Minu meelest ajab Evelin Ilves õiget asja. Selliseid inimesi oleks rohkem tarvis! Lastele ei olegi vaja komme ja suhkrut sisse sööta. Loobumine kommipakkidest lasteaia jõulukingina on parim idee, mille peale saab yldse tulla. Ja laste tervis on oluline. Kahjuks on praegu nii, et selle eest peavad hoolitsema lapsevanemad, sest toiduainetööstus lihtsalt ei tule kaasa. Kuigi meie rahva tervise huvides oleks kena, kui kommimonopoli hoidja võtaks ka midagi selles suhtes ette. Aga nojah, neil on kasumit vaja. Ja maailmas on endiselt käibel iganenud vaated, nagu võiks inimene endale karistamatult sisse syya igasugust kraami, mille keegi kuskil kunagi välja on mõelnud, ja selle juures hea tervise säilitada.
Ma usun, et Kalev on maiustustelettidel endiselt yks paremaid valikuid tänases Eestis. Vähemalt seni, kuni nad kummikomme tootma ei hakka. Kõikidest võimalikest halbadest on seal ehk vähim halba. Tahaks loota. Aga nende tootevalikusse on siginenud “kummaliste inimeste toodetud kräppi” ja lausa eksponentsiaalselt. Ja allergiajuhtumid Kalevi kommidega (nagu ka muude tootjate maiustustega) ei ole enam harv nähtus. Aga pangem see yldiste nõrgenenud tervishoiuvaadete arvele. Pangem see saastunud keskkonna arvele. Unustagem ära, et inimese vastutus enda tervise eest algab tema toiduvalikust.
Aga yhe asja võiks selgeks teha. Et kas tegemist on siis pikaajaliste traditsioonidega, “vana hea” kommivabrikuga või kõige kaasaegsema revolutsioonilise maiustusetööstusega, sest minu meelest kahte asja korraga ei saa olla. Ja minu maitsemeel ytleb ka, et seal on midagi muutunud. Julgen väita, et minu maitsemeel on puhtam ja tundlikum kui enamikul tänapäeva inimestest. Hoolimata kogu sellest kräpist, mida inimestele toodetakse. Nimelt ma olen viimasel ajal ohtralt kasutanud oma valikuvõimalust see ostmata jätta.
Epu juures on ka juttu sel teemal.
briljantroheline eneseväärikus ehk veel mõnda rebastamisest 26. sept 2009
Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu.Tags: rebased, rets, briljantroheline, eneseväärikus
add a comment
Ma ei oska rohkem teoretiseerida, aga tahan teiega jagada enda lugu.
~
Minu õppuritee kulges yhes Eesti eliitkoolidest. Mul juhtus umbes 6-7-aastasena olema piisavalt nutti ja arukust, et mind sinna vastu võeti ja sinna ma jäin 12. klassi lõpuni.
Võiks öelda, et ma olin korralik õpilane. Kuigi enamiku aega ma ei tundnud ennast koolis hästi. Õnneks oli seal teisi minusuguseid veel ja asi ei läinud kunagi kätte päris loomaaiaks, nagu tundub viimastel aastatel mõningaid ajaleheartikleid lugedes. Võibolla olin ma lihtsalt ise piisavalt tark, et igasugu jamast eemale hoida ja võibolla juhtus see tänu sellele, et väiksest peale olen igasugu isehakanud autoriteetide vastane. Ma hindan ja austan inimesi, kes suhtuvad lugupidavalt end ymbritsevasse ja kasutavad väitluses sõnu, mitte rusikaid. Kuid ma keeldun saba liputamast nendele, kelle põhiliseks relvaks on teiste vaimne või fyysiline alandamine, mõnitamine või muul viisil mõistmatu ja ylekohtune käitumine.
10. klassi jõudes oli mul juba ohtralt sõpru-tuttavaid 12. klassis.
Rebaste päeval läksin kooli targu mitte kõige paremate riietega, sest yleyldises massihulluses nyyd vaevalt et oleks olnud lootust pääseda. Lihtsalt – ma olin praktiline.
Targemad inimesed jätsid tol päeval muidugi kooli tulemata. Aga ega neid palju ei olnud, sest põhjuseta puudumine oli ju karistatav. Ja ka karjamentaliteedi pärast – pead sa ju järgmised kolm aastat istuma terved päevad yhes ruumis nende tyypidega, kes selle alanduse läbi tegid ja visamad neist peavad sinu kõrvalehiilimise meeles. Visamatest saavad ka kahe aasta pärast need, kes suurima mõnuga oma rebaseid mõnitavad ja määrivad.
Yks tol ajal levinumaid nippe oli rebastele “näo” pähe joonistamine. Et oleks ikka kaugele näha. Nina ja vurrud. Tihti tehti seda permanentse markeriga – et ei saaks järgmises vahetunnis maha pesta.
Enne järjekordset tundi kees koridorides elu. Võibolla mõnel teisest linnast meile tulnud tulnud kymnendikul oleks olnud võimalus pääseda abiturientide käest lauluga “ma käin yheksandas”, aga ilmselt oleks ta enda klassikaaslased ta peagi reetnud. Kadedusest. Alandusest. Yleolekust.
Mina valisin endale targu yhe abituriendi välja, keda ma juba teadsin ja suundusin temaga kuskile nurka. Kokkulepe oli umbes selline, et mina ei siple ja tema ei hakka mind siis vägivallaga taga ajama. Tegelikult oli mul plaan korjata endale “rebasemärk” näole ära – siis teised jätavad rahule… Seega: kapitulatsioon. Allaandmine. Ja tol hetkel tundus see päris lõbusa mänguna.
Abituriendil oli käes purk briljantrohelisega. Aasta-paar varem olin ma sedasinast ollust kasutanud oma juuste roheliseks värvimiseks, nii et mulle kooli peale “pese oma pea puhtaks” röögiti. Ja tuulerõugete ehk rohelisetäpilise näoga lapsepõlvemälestused ei olnud ka päriselt kustunud. Niisiis olin ma briljandiga sõber.
Alguses värviti mul ainult nina roheliseks, aga kahe peale suutsime kuidagi leiutada idee, et võiks ära rohetada terve mu näo. Et oleks päris huvitav. Kuna ma ise end sel hetkel peeglist ei näinud, siis oli mul suhteliselt ykskõik.
Seisime koridorinurgas ja abiturient võõpas mind pintsliga näost briljantroheliseks; mina tundsin ennast umbes nagu nagu teatri grimmitoas viimast lihvi saav peaosatäitja viis minutit enne etenduse algust.
Helises tunnikell. Tundide alguses tõusime õpetaja tulekuks ikka klassis pysti ja seisime, kuni ta lubas meil istuda. (Ma ei kysinud kunagi, miks. Praegu saan kyll aru, et mingi kokkuleppeline kehaline liigutus, mis annab märku seisundimuutusest mitteametlikust ametlikuks, aitab paremini keskenduda. Ja ka see, et: ma olen. Siin. Praegu. Mitte kohvikus; mitte enam vahetunnis. Psyhholoogia…)
Selle tunni alguses seisime pisut kauem kui tavaliselt. Õpetaja jalutas klassis ringi, oodates kõikide vaimset “kohalejõudmist” ja vaadates meie värvikaid nägusid. Sinised, punased, mustad, rohelised ninaotsad ja vurrud. Ja kõikvõimalikud muud näomaalingud. Ilmselt oleks ta avaneva pildi järgi võinud arvata, et on sattunud lasteaia teeme-ise-teatrit-väljasõidule, mitte kymnenda klassi ainetundi.
Loomulikult olid kõik rohkem elevil kui tavaliselt.
Õpetaja tuli minu pingi juurde ja jäi seisma. See oli yldiselt tema tavaline peatuskoht – klassi keskel, et mitte päris lõppu välja jalutada. Vaatasin talle vapralt otsa ja pyydsin naeratada. Tavaliselt vaatas ta mulle muheda ilmega vastu.
Kuid täna oli midagi teisiti. Täna oli tema pilk yldse kuidagi tõsisem ja pahuram. Ja kui see langes minu näole, võinuks arvata, et briljanttoon on õhu kaudu nakkav, sest mulle tundus järsku, et õpetaja nägu omandas samasuguse roheka varjundi.
Ta pomises midagi rebaste ja nägude pesemise teemal, kuid ei öelnud rohkem midagi.
Tunni lõppedes olin ka ise jõudnud järeldusele, et see briljandikarva näolapp oli tore, aga nyyd aitab kyll. Lippasin tualettruumi pesema, ent vesi ei aidanud briljandi vastu sugugi. Oh yllatust :D
Klassiõed soovitasid, et äkki ma peaks arstikabinetist kysima, kas neil on mingit ainet, mis briljanti maha võtab. Arstitädi lõi mind nähes kaht kätt kokku ja kukkus ohkima, et taevas hoia, mis ikka tänapäeval tehakse. Loomulikult neil ei olnud mingit imerohtu briljantrohelise vastu, aga neil oli seep. Proovisin siis sooja vee ja seebiga sealsamas väikeses kraanikausis ettevaatlikult oma nägu kyyrida, taustaks tädi kaeblemine teemal “kui see briljant silma satub, siis võib ju pimedaks jääda!”.
Kogemuse ja teadmise võrra targem, otsisin järgmises vahetunnis yles ennast värvinud abituriendi ja andsin talle arstitädi sõnad edasi. Tyyp tunnistas minu endisest natuke heledamat hallitusekarva ilmet ja lubas, et ta enam kedagi briljandiga ei värvi.
~
Pärastlõunal kodus õnnestus mul oma nägu pesta veel heledamaks. Päris ära ma briljanti ei saanud. Ilmselt proovisin mingi puhastuspiimaga ja kogu aktsiooni tulemusel nägi mu näonahk välja lõpuks umbes yhtlases toonis hallikas – nagu ma oleks just surnust yles tõusnud. (Piisav, et jätkata päevaseid katsumusi ja minna õhtusele rebaste peole, mille sisu kohta levisid veelgi kohutavamad kuulujutud.)
Kuidas ma täpselt sinna koju sain ja kui mitu inimest mind bussis õudusega jõllitas, ma enam ei mäleta.
Meie koolis jäi see aga viimaseks aastaks, kui niinimetatud “retsimine” koolimajas toimus. Järgmiseks sygiseks tegid pedagoogid otsustava liigutuse ja keelasid igasuguse taolise tegevuse kooli territooriumil ära. Kuuldavasti teostati järgmise aasta yritus kusagil linnapargis avalikus kohas; kas selle toimumiseks linnalt ka luba kysiti, pole mul õrna aimugi. Kohale minna ma ei viitsinud. Ka siis mitte, kui meie oma lend need “retsijad” olid. Ilmselt oli mul tol hetkel mingit muud huvitavamat tegemist.
Mul on siiamaani tõsine kahtlus, et sellisel järsul “rebastamise” ja koolimajas lagastamise ärakeelamisel oli muu hulgas suur roll ka minu padurohelisel näolapil. Hiljem õpetaja näoilmet meenutades tundus, et ilmselt oli see viimane piisk karikasse. Selle veendumuse juures tunnen ma end peaaegu rahvuskangelasena :) Kui ma suudaks veel midagi korda saata, mis juuriks välja mõned nõmedad kombed ja suhtumised koolisysteemist, siis võiks lausa öelda, et mu elu on korda läinud.
Aga kui enda pealt nyyd natuke kullatolmu vähemaks raputada, siis ilmselt oli oma roll mängida ka rebaste õhtusel peol, kus ilmnesid hoopis teistmoodi probleemid, millega ma kyll võibolla otse kokku ei puutunud, kuid lõbus oli mul seal sellegipoolest. Aga sellest järgmises postituses. :)
rebaste “ristimine” ja selle juured 26. sept 2009
Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu.Tags: pähh, rebased, retsimine, ristimine
add a comment
Täna tõotab tulla põnev päev.
Tahtsin sel teemal juba ykskord varem sõna võtta, kuid polnud mahti kirjutada. Ja siis läks meelest. Aga täna avastasin, et hummel on juba sel teemal sõna võtnud. Rebaste retsimise koha pealt siis nimelt.
Rebaste teema kerkis hiljuti yles, kui yks tuttav tegi sellest juttu ja ma hakkasin enda vastavaid mälestusi meenutama.
Minu mõttekäigud jäid toona katki kuhugi “retsimise” ajalooliste juurte kanti. Pakkusin oma aruga, et komme on pärit saksa päritolu korporatsioonidelt, kuna nende hulgas on see tänapäeval Eestis kõige enam levinud – mu meelest. Teisel kohal on vist gymnaasiumid, kuid tundub, et viimasel ajal tahavad need korpidest ette rebida.
Ytlen ausalt, et mulle ei meeldi see rebaste-teema mitte yks teps. Muidugi võib seda käsitleda kui lõbusat mängu ja mingil määral mänguna ma seda 10. klassis ka võtsin. Aga ausalt öeldes puudub mul igasugune vajadus kedagi oma 2 aastat vanema yleolekuga mõnitada (või aasta pikema organisatsioonikogemusega, nagu korpides) ning samal põhjusel ei salli ma ka sarnast käitumist enda suhtes. Ja mis puutub ylikoolide esmakursuslaste “sisseõnnistamisse”, siis kui mul 15-16-aastasena veel leidus mingit vastastikuse-vägikaikaveo-teemalist huumorimeelt, siis ylikooli astudes oli see kyll täiesti kadunud. Selles mõttes, et andke andeks, ylikooli minnakse õppima ja teadust tegema. Kes sinna astub mingil muul eesmärgil – et 4 aastat ennast õppimise sildi all umbe juua ja lollusi teha – sellised inimesed võivad minu poolest olemata olla.
Samuti astutakse ylikooli tihti ka mitte just esimeses nooruses ja ma tõesti ei viitsi näiteks 30-40-aastasena taielda mingite 21-aastaste pilli järgi. Saage täiskasvanuks, ytlen ma selle peale. Elus on parematki, mille peale aega raisata.
Seda huvitavam on leida ylalnimetatud blogist kirjatykk, mis seostab nn retsimise traditsiooni hoopis nõukogude armee päritolu dedovštšinaga – see on siis olukord organisatsioonis, kus vanemad olijad omavad võimu või meelevalda nooremate kogukonna või organisatsiooni liikmete üle ehk puhtalt vanus või staaž (mitte ametlik juhikoht) annavad õiguse/võimaluse end kehtestada. Tegemist on kaksikvõimuga, kus lisaks tegelikule grupijuhile omavad sisevõimu ka need, kes ei peaks. Autor avaldab kahetsust, et meie tänases demokraatlikus riigis sellised kahtlase väärtusega tavad ikka veel eksisteerivad ja ma olen temaga kahel käel nõus.
Ma arvan, et ykski endast lugupidav inimene, olgu ta 16-, 19- või 40-aastane, ei peaks alanduma mingile wannabe-autoriteedile, mida ta ei ole valinud, vaid mis lihtsalt on juhuslikult olemas (vanemate klasside/kursuste õpilased). Võim mõningate asjade yle otsustada peaks kogukonnas olema nende käes, kes on selle kuidagipidi ära teeninud, kes oskavad seda hästi kasutada ja kes oskavad ka omakorda olla selle võimu teenistuses, nii-öelda teenida oma rahvast.
Ja samuti arvan ma, et võim neid wannabe-autoriteete pidada või kukutada on tegelikult meie, inimeste endi kätes. Selles mõttes on õige, et vägivald saab olemas olla siis, kui me selle olemasolu sallime.
Vägivalla vastu ei pea astuma omakorda vägivallaga. Saab ka vägivallatusega. Näiteks mingite yleolekužestide ignoreerimisega. Muidugi võib tunduda, et lihtsam on mitte tähelepanu tõmmata ja massiga kaasa minna. Inimene, sotsiaalne loom, tahab ju kuhugi kuuluda ja kui mingi seltskonna liidrid väidavad, et kuuluda saab ainult enese alandamise läbi, siis Inimene alandub. Ja annab isehakanud liidritele võimu juurde. Aga seda ei pea tegema. Saab ka teisiti.
Kõrvalseisja targutamine ehk kunst, Raha ja eetika 26. sept 2009
Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu.Tags: blablabla, eetika, kunst
add a comment
Täna arvutisse laekudes avastasin, et minu paari päeva tagusele sissekandele sellest, kas loomingu eest tasu kysida on ebaeetiline, on laekunud yks pikem kommentaar nimetult kõrvalseisjalt. See puudutas mind parasjagu, et asuda kohe vastust kribima. Vastus aga sai nii pikk, et otsustasin ta eraldi postituseks teha.
Kommentaar (kursiivis) ja mu vastus (allpool):
Eetiline ja ebaeetiline olgu iga inimese enda otsustada. Kui kellegi jaoks on ebaeetiline oma loomingu eest tasu küsida, siis milles probleem? See on ju väga positiivne nähtus tänapäeval, et on ka muid väärtusi peale Raha.
Juhul kui see tasuta jagatav ka kvaliteetne on siis küll kuulaja toetab materiaalselt või avaneb mõni muu võimalus artisti jaoks.
Tuleb ka sealt kallitest stuudiotest ebakvaliteetset kraami samamoodi nagu kodukootud muusikutelt. Ei anna need rahamäed mingit garantiid.
Plaadifirmade üheülbalist konveiermeetodil tootmist ma küll ei õigustaks. Mõned artistid, kes oma karjääri alguses suutsid eemale hoida suurte plaadifirmade haardest, on kujunenud väga omanäoliseks ja massist eristuvaks, mida suurema plaadifirma võimalikult kindel sissetulek, mis välistab eksperimenteerimise poliitikaga, ei oleks kindlasti saavutatud. Ma saan aru, et sa oled mõelnud kvaliteedi all just seda kindlatesse raamidesse/normidesse surutud stuudiotoodangut…
Et siis mis ma nüüd öelda tahtsin. Ei ole kõrvalseisja asi targutada, mis artisti jaoks eetiline peaks olema. Et kui ta küsib sellise jama eest raha või kui see ju tasuta, ju siis ikka jama asi…
~
Tere Nimetu,
kvaliteedi all mõtlesin ma eelkõige seda, et muusika on salvestatud tehniliselt korralike vahenditega (stuudio), mitte kodus diktofoniga. Kvaliteet tagab, et mikserdus ja mastering on selline, et lugu saab kuulata igasugustes plaadimängijates, raadios, automakis, ööklubis või lauluväljakul, ilma et mõni sagedus mörisema või ragisema hakkaks. Minu kõrv on ka muutunud tundlikuks näiteks laulu taustal kostva maki tehnilise myra ja õuest kostvate koerahäälte suhtes, sest need tekitavad ebakvaliteetseid raginaid, mitte ei kosta nagu õues haukuvad koerad, näiteks. Ainult selline kvaliteet maksab.
Ytleme nii, et minu tutvusringkonnas on võibolla kymmekond inimest, kes tõesti suudavad fännata artisti helilindilt kostvat potentsiaali ja suudavad kujutleda sinna juurde, et tegelikult ei ragise, tegelikult valjemad helid ei ole ylevõimendatud jne, aga enamik seda ei suuda/jaksa ega suuda minagi.
Sel kevadel tehti mulle erakordne kingitus – laulda oma laul sisse korralikus stuudios. See sai ka korraliku mikserduse. Ma sain juurde laulda teisi hääli. Yleyldse oli väga põnev. Kvaliteedivahe kodu- ja live-salvestuse lintidega on absoluutselt märgatav.
Ainult et selle käigus sai yks asi mulle selgeks: oma vahenditega ma seda stuudiot endale lubada ei saaks, kahjuks. Ja selles stuudios valminud muusika eest oleksin ma sunnitud raha kysima – kui ma näiteks otsustaksin plaadi tegemiseks laenu võtta.
Ma arvan, et taolistel põhjustel on mul plaat tegemata. Kodus minidiskiga tehtud – samuti live-salvestused ju tegelikult – aga ei ole enam minu meelest piisavalt kvaliteetsed, et neid yleyldse kuhugi levitada. Aastatega on tekkinud kriitikameel.
Mul on olnud võimalus kõrvalt jälgida mitmete kunstnike ja kirjanike elukäike. Enamik neist on vaesed; aeg-ajalt juhtuvad saabuma suuremad kokkulepped või rahalaevad, millega makstakse ära viimase aasta võlgu oldud yyr ja yritatakse siis oma eluga jälle edasi minna. Võib öelda, et kunstnik ei oska majandada, aga see on tänases Eestis reaalsus. Väiksemate ja “omanäolisemate” kunstnike puhul ka mujal maailmas.
Anna andeks, Nimetu, aga sinu kommentaar kõlab mulle kõrvalseisja targutamisena, just nagu too veebiajakirjandusest loetu. Mina aga pyydsin siin kõnelda nendest asjadest, millega ma olen ise seotud või mida lähedalt näinud.
Minu pere- ja sõpruskondlik taust, mis koosnes just nimelt loomeinimestest, ei ole andnud mulle oskust ja arusaamist, kuidas selles vallas majanduslikult EDUKAS olla ja võimalustest kinni haarata. Pigem kasvasin yles teadmisega, et kui sa õiget ja sydamelähedast asja ajad, siis seda osatakse hinnata heal juhul peale sinu surma, enne vaata ise, kuidas hing sisse jääb. Ja et kunstis väärtuslikku oskab yleyldse hinnata umbes 1% elanikkonnast, kes yldjuhul on sama vaene kui sina ja sellepärast on endalgi piinlik kysida oma loomingu eest rohkem kui materjalikulu ja natuke peale.
Minu perekonna kunstnik sai oma lootusrikkamad sissetulekud Soome pensionäridelt, kes olid nõus maksma rohkem kui materjalikulu.
Eestis elab looming aga õhust ja armastusest. Nagu minagi hetkel, kolleegide eeskujul :)
Enamik kunsti ongi Eestis tasuta praegu. Kvaliteetsele loomingule maksab riik ju veel peale ka. See sada või kakssada krooni, mida te näiteks kontserdi kylastamise eest maksate, inimesed, on muusikute Jaapanist ja Ameerikast kohale lennutamise hind ja kontserdisaali elektrikulu ja piletimyyja palk! Samuti reklaami hind, et sellisest kontserdist yldse teaks rohkem kui sada inimest ja et kontserdi kulud vähekenegi tasa teenida. Kuigi jah, välismaa muusikud muidugi oskavad enda tegevuse väärtust adekvaatsemalt hinnata ja seepärast maksate te selle piletihinnaga ka neile palka. Aga eestlane ei julge seda oodata, sest kuluaarides õiendatakse, et raha võtmine on ebaeetiline.
Ja enamik istub ja ootabki oma Suurt Võimalust ja valget laeva. Et äkki kuskil on keegi, kes tuleb ja näeb ja aitab. Ja käivad kaheksast viieni tööl, tehes midagi, mis võtab ära kogu jõu ja inspiratsiooni. Sest syya on vaja osta. Yyri on vaja maksta, meie kliimas kuuse all telgis ju ei ela. Vahetevahel on vaja lapsi teha ja neid yleval pidada. Ega elu seisma ei jää sellepärast, et yks kunstnik tahab kunsti teha.
Kui kusagil on mõni kunstnik või muusik, kes istub mõnusalt oma esivanematelt päritud rahapaja otsas ja tunneb, et talle ei ole rohkem raha vaja, siis minupoolest palun, laske käia ja jagage oma muusikat tasuta. Mina teeks ja jagaks ka hea meelega, kui ma teaks, et keegi mul stuudio ja elamiskulud kinni maksab ja tagab inimväärika sissetuleku elu lõpuni.
Aga senikaua võib juhtuda, et mul jääb ka tasuta kontsert andmata, sest mul lihtsalt ei ole raha, et ennast kontserdipaigale kohale vedada.
Nagu näiteks täna, täiesti juhuslikult.
