Fotojaht: jalavari 15. aug 2009
Posted by haldjas in Prantsusmaa, fotod ja pildid.Tags: fotojaht, jalad, kingad, lõbus, tantsijad
5 comments
Olen juba tykk aega yhes või teises blogis jälginud, kuidas fotojahti peetakse. Ja nyyd juhtus, et mul on ka materjal olemas, mida omalt poolt näidata.
Nimelt käisime mõne aja eest yhel yritusel, kus ma avastasin kingade pildistamise võlu.
Yritus leidis aset paadis. Paat oli aheldatud kalda kylge ja sinna mahtus ära nii lava pillimeestele kui tykk tyhja maad tantsijatele. Ilmselt oli tegemist isevärki tantsuklubiga. Tantsiti fokstrotti, tangot ja veel mingeid tantse, mille olemust ma väga ära ei tabanud. Ehk võiks seda ettevõtmist võrrelda Eestis toimuvate tantsuklubidega, kus tantsitakse rahvalikke ja 20. saj. alguse seltskonnatantse. Siinne muusika oli muidugi… prantsuse šlaagrid. Midagi taolist. :)
Mina vehkisin hoopis kaameraga ringi ja yritasin kepsutajate vahel ja lava ääres ellu jääda. Mingil hetkel haarasid mu pilgu näoilmete asemel aga hoopis tantsijate jalad.
Päev oli palav ja tantsuplatsil poleks ma selle kuumuse tõttu nagunii ellu jäänud. Aga vaadata oli huvitav. Eriti huvitav oli vaadata jalgu. Kingi. Seda, mis jalad teevad tantsimise ajal. Hmmm… Ärge rääkige siin midagi, et tants pole välja mõeldud paaritumisrituaalina. Ykskõik mis seal ylalpool toimub, teie varvaste käitumine reedab kõik :)
Nii ma siis olen siin mõtisklenud, et millal kõiki neid mõtteid avaldada. Fotojaht annab selleks suurepärase võimaluse :) Aitäh!
Varbad: alistuda või mitte alistuda?
Tõuseks või lendu, kui ainult saaks!
Tempokalt yhte sammu astudes
Ärge rääkige midagi, et valged sokid on stiilivääratus. Punased on Pariisis igatahes täitsa moes! Ja kellele ikka ei meeldi, võib pyksisäärel olevat draakonit tõlgendada uriseva märgina:)
Tere tulemast mugavate jalanõude klubisse!
Mugavate jalanõude klubi puhkehetkel (tundub, et saavad ka eraelus hästi läbi)
See paar osutuski mu lemmikuks. Missugused nad ylevaltpoolt välja nägid, enam ei mäleta :S
Mugavus mugavuseks - kui on väga vaja tantsida, saab hakkama ykskõik missuguste kingadega.
Segasummasuvila
Yks kylastaja pidas paremaks igaks juhuks varju hoida. Võibolla seetõttu, et tal polnud nii uhkeid jalavarje ette näidata...
Igatahes võin ausalt öelda, et esimest korda elus oli mul tantsuplatsil tõeliselt lõbus :)
et lõpetada Lapimaa teemad 30. jaan 2009
Posted by haldjas in fotod ja pildid.Tags: Soome
add a comment
 |
| Lapimaa |
Tahtsin yles riputada picasa slideshow’d, aga wordpress sõi flash embed koodi ära. Nojah… siin on Lapimaa galerii Picasawebis.
Ikka joon-joon-joon 29. dets 2008
Posted by haldjas in fotod ja pildid.Tags: Soome
add a comment
Eellugu
On detsember. Minu viimase tööpäevani on jäänud umbes nädal, kui mu postkasti potsatab kiri Tuhkatriinult. See kiri kutsub mind aastavahetuseks Soome. Täpsemalt – polaarjoone taha.
Vaatan uskumatul ilmel ekraani. Olen just nukrutsenud teemal, kelle seltsis uue kalendriaasta tulekut veeta. Sest jõulud ja vana-aastaõhtu on mu meelest selline aeg, mil ei tohiks yksi olla… Minu elus on vist olnud liiga vähe rõõmsaid jõule ja vahvaid aastavahetusi. Kes teab…
Aga nyyd on mu aastavahetus korraldatud!! Kui ma otsustan kutse vastu võtta. Muidugi otsustan! Ma lähen polaarjoone taha! Lumi!! Virmalised!! Põhjapõdrad!!! Hurraa!!! Ja lugematul hulgal ilusaid pilte…
See ei ole Rovaniemi. See on veel kaugemal. Kolari, kaugeim koht, kuhu Helsingist rong sõidab, ja sealt veel edasi…
***
Esmaspäeva hommikul (täna) kell 7.32 veeren läbi Lapi lääni lumepimedate maastike. Seljataga on yle 10 tunni rongisõitu ja ees veel 2. Kemi sai mööda kusagil uniste ärkamiste vahepeal, ees on Ylitornio, Pello ja siis – lõpuks – Kolari, kus mind ootab Tuhkatriinu oma haldjast ristiemaga.
Mõtisklen, kui palju kujuteldav või kujutlematu polaarjoon muudab maastikku. Hetkel paistab aknast tavaline Eesti/Soome mets. Lihtsalt… tundra on minu ettekujutuses midagi kylmunud raba laadset – kidurad puud ja samblikud. Juurdlen selle yle, kuidas tundras puud jaksavad elus olla. Meil ju räägitakse 3-4 kuu pikkusest talveunest. Ka rahvajuttude järgi jäid puud talvel magama – seepärast neid vist kylmal ajal maha võetigi, et siis nad ei rääkinud vastu…
3-4 kuud. Aga kui pikk on see periood siin, kui 3-4 kuud yksi on sisuliselt polaaröö? Eesti moodi kolmveerandpime aeg kestab siis ju veel kauem ja vist on siin yldse aastas paar kuud, mil lumi pole maas. Kuidas on puudel yldse meeles selleks ajaks yles ärgata? :)
***
Kell 8.10 Ylitornio ja Pello vahel, polaarjoon yletatud
Raudteeäärne on täis majakesi. Nende akendelt kumavate jõulutulede valgel ongi yldse midagi näha. Isegi rongist langev valgus ei suuda mustavat pimedust tagandada rohkem kui 3-4 meetrit ehk kuni raudteeveereni. Kohati seletab silm tee ääres vintsket ja peenikest metsavõsa, siis on jälle must tyhjus. Siin-seal võib aimata yle raudtee minevaid loomaradu. Jäljed lumel… Kohati käib aga raudtee lause vastu piiri, nõnda et usun aknast nägevat Rootsi maantee tulesid.
***
Kui kell 10 rongist maha astun, valdab mind eriline kohaloleku-tunne. Ma olen Siin ja Siin on nii ilus ja hea olla. Päike pole veel päriselt tõusnud, aga siiski on hele. Lumevalgus-lumepimedus.
Tuhkatriinud on ilusti jaamas vastas. Kui olen kotid autosse laadinud, öeldakse mulle: me mõtlesime eile õhtul, et saadame sulle sõnumi, aga… nyyd on lugu nii, et me lähme Rovaniemisse. Jõuluvana vaatama!
Vot sulle säh.
:)
Paar illustreerivat kaadrit ongi Rovaniemist. Kuhu ma arvasin, et selle reisi ajal ei satugi. Sinna põhja-poole-joont läheme kohe tagasi. Ma ei tea hetkel täpselt, kuhu ma veel satun, aga olen avatud kõigile võimalustele. Norra. Sapmi. Kõik võib olla. Ja mulle meeldib siin!!!
Jaapanlased sõidavad põhjapõdrasaaniga
:)
Napapiiri (jõuluvanakyla) õhtused tuled
haldjas hakkas kirjanikuks 4. sept 2008
Posted by haldjas in fotod ja pildid.2 comments
Kaua tehtud kaunikene lugu ilmus 28. augusti Kohvris ja on nyyd ka Ekspressi veebilehel kättesaadav:
Nicaragua liblikad on pehmed ja karvased
Eestis on ka äge :) 15. aug 2008
Posted by haldjas in Eesti, fotod ja pildid.1 comment so far
Mõnus aiaidyll, mille hulka kuuluvad ka floksid (misiganes nimega neid keegi siis ka nimetaks). Muidu õitekogumilt põdrakanepit meenutavate taimede yksikõis näeb aga hoopis imeline välja ja mõndagi sellest on võimalik salvestada ka Fuji seebikaga, mis mulle pildistamiseks kätte sattus…
Vanaema kasvatas kunagi suuri värvilisi õisi. Kress. Ametlikult tuntakse neid siiski mungalille (Tropaeolum majus) nime all. Järgneb seeria Mumm tuhnib mungalilles ja teisi õisi …
Hanijalg (Potentilla anserina):
Rahvaravimina on teda kasutatud kootava toime tõttu kopsu- ja sooleverejooksude peatamiseks. Kuid abi on hanijalast teistegi haiguste puhul leitud, sest ta toimib muuseas ka valuvaigistavalt, rahustavalt ja põletikuvastaselt. Teave pärit siit
Selline mälupilt inspireeris mind kunagi kooribussiga Austria mägede vahel sõites looma laulu “Kodukyla kadakane karjamaa”. Tegelikult kadakaid ei ole ja tegu on põlluservaga. Aga lemmikkoht põldmarjade korjamiseks on ta ikka :)
Päeva peakangelane põldmari ise (ametliku nimega põldmurakas Rubus caesius). Mmmm…
Kivide vahel kasvavatelt põldmarjaväätidelt maitsva kraami kättesaamiseks tuli võtta igasuguseid huvitavaid poose…
Harilik pune (Origanum vulgare) on lähedalt sugulane poes maitseaineriiulist leitava oregano-nimelise puruga. Yrdist tehakse teed, aga kuivatatud lehe- ja õiepuru võib sellesama oregano-kraami asemel toidu sisse puistata. Lõhnab hästi ja maitseb värskelt :)
Ma muidugi ei suutnud käsi punest eemale hoida ja kuivõrd mind igasuviselt tabavat kirge pidevalt midagi korjata ja kuivatada on yleyldse raske vaos hoida, siis sukeldusin põlluserva ja jõudsin selle tagajärjel linnakoju terve peotäie punetuustiga. Praegu teeb see mulle toas aroomiteraapiat, aga kui korralikult ära kuivab, peaks vist seinalt maha võtma ja purki panema – näeb kyll ilus välja ja lõhn on ka hää, aga pooles talves ei kipu vist tolmanud teetõmmist tahtma enam…
Aga minu peas elab unistus aidast, kus laest ripuvad taimepeotäied, millest saab jupikaupa tee tarvis võtta, ja aita sisse astudes on seal selline eriline lõhn, mis keset käredat talve meenutab suviseid niite ja põlluservi ja toob vaimusilme ette päikesevalguse.
Ainult et… kas vanasti aitades siis ei olnud tolmu? Või me esivanemad lihtsalt ei hoolinud sellest?
