kuidas kaup tekib 27. nov 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.Tags: ökoloogia, kaubandus
add a comment
Roux siin ykspäev mainis, et tema ema töötas kunagi miskis riidevabrikus. (See oli vist sellel päeval, kui me olime turul käinud ja ma oma uue 4-eurose “teise ringi” zara-seelikuga kilgates mööda tuba ringi hyppasin.)
Aga Roux’ ema lugu oli selline: toodud sinna tehasesse siis rõivad selleks, et neile sildid kylge panna. Ytleme, et 100 kg särke toodi, kõik täpselt yhtemoodi. 20 kg särke saab kylge mingi kallima brändi sildi, 20 kg särke mingi säästuka sildi, 20 kg särke mingi keskmise hinnaklassi brändi sildi… 20 kg särke saab sildi “Made in China” ja 20 kg sildi “Made in Sweden”, näiteks.
Kujutate ette?
Eestis myyakse Säästumarketis Säästukohukesi ja Säästuborši. Siin myyakse igas endast lugupidavas poeketis selle poeketi nimelist kaupa. Kas te arvate, et see tehakse mingil eritellimusel või? Ei, vaevalt. Aga pakendamine on kyll eritellimusel.
Aga see lugu pani mõtlema, et äkki Armanil ja H&M-il ei olegi nii suurt vahet, kui me arvame. Vähemalt globaalse kaubanduse tasemel… vot ei tea. Kui inimesed teaksid sellist asja yldiselt või kui sellistest asjadest avalikult räägitaks, siis ma ei tea, kas suured brändid hakkaksid vihaselt kisama… Säästumarketitel ei ole ilmselt vahet, säästumarketid on ainult õnnelikud, kui sellise teadmise pärast hakkaksid inimesed rohkem neilt asju ostma :)
Osade asjade puhul (nagu jalanõud) olen ma nõus, et firmal ja firmal on vahe. Et teinekord on ehk mõttekam osta kallimat kaupa, kuna see on paremast materjalist tehtud, peab kauem vastu, istub/jookseb paremini vms.
Aga yldiselt see “Mina kannan ainult Nike’i/Hugo Bossi” jms suhtumine on kuidagi… ee… põhjendamatu mu jaoks. Selline rohkem poosetamise teema. Nad ju myyvad elustiili, tunnet, et “ma saan seda endale lubada”. Ma saan aru, et kui sinult punasel vaibal kysitakse, kes su kleidi tegi, on hirmus uhke vastata “Chanel” või midagi muud imposantset, kui öelda, et “ise tegin” või “mu sõbranna on õmbleja ja teine sõbranna aitas disainida”. Ning et viimasel juhul oleks võibolla natuke keeruline teeselda ja valetada, et “Chanel”, sest kõik ju teavad, missugune see viimane kollektsioon välja nägi ja sinu kleidi sarnast seal kyll ei olnud.
Ylikallid moekollektsioonid saavad kahtlemata olemas olla seetõttu, et kuskil on keegi, kes neid tarbib. Jaksab tarbida. Aga kui moetööstuse tipptegijad ongi sellise suhtumisega, nagu kirjeldab Lauren Weisbergeri filmistatud teos “Saatan kannab Pradat”, siis on mul neist ausalt öelda kahju. Sest pidada ennast kellestki paremaks, kuna sul on rohkem raha, rohkem siidi, Prada kingad või midagi muud, mis yhe hooajaga hävineb ajaloo prygikasti, on kuidagi kyyndimatu.
Kuna ma ilmselgelt valisin maailma suhtumise juba enne siia maailma saabumist, siis on seda kaunis raske muuta. Ytleme lihtsalt nii, et ma ei hakka tõenäoliselt mitte kunagi vaatama kellelegi alt yles seetõttu, et ta on kuningas, modell, miljonär või tal on Prada. Aga tema suhtumise tõttu võin ma talle teinekord ylevalt alla kyll vaadata. Sest surma ees oleme me kõik võrdsed.
Käesoleva loo alguspunkt seletab kenasti ära, miks ainuke viis olla kindel, et su riided on tehtud hästi ja sellisest materjalist, nagu sa ootad, on minna ja osta see riie ise ning õmmelda oma rõivad ise valmis. Või lasta need endale isiklikult õmmelda. Kõik, mis on kuidagi sildistatud, on kahtlane.
Loomulikult võib kahtlustada, et kõik, mis on “Made in China”, ei ole neid valmistanud töölistele just ylemäära palju sööki lauale toonud, ning et H&M, Zara ja mõnegi muu massbrändi riided tulevad India ja Brasiilia laps(orja)tööliste kätest, ei ole ka mingi saladus. Aga inimesed ostavad ikka pidevalt uusi riideid; rohkem, kui neil tingimata vaja oleks. Kuni nad ostavad, seni on nõudlust ja kuni kusagil keegi on nõus olematu palga eest tööd tegema (sest mida muud neil ikka teha on ja syya tahavad nemadki, isegi kui seda sööki on vähe), seni see systeem toimib.
Ma ei taha selle kõigega sugugi öelda, et ma olen nyyd sellepärast kuidagi parem, et mulle meeldib kaltsukatest riideid osta või neid ise teha. Oh ei. Kui ma hakkasin tööl käima ja palka saama, leidsin kiiresti, et lihtsam on riideid osta poest, sest ise- või ymbertegemiseks ei jätku aega. Ma olen ka H&M-i andunud fänn, eelkõige nende hindade poolest (ja tegumood on ka päris äge), kuigi ma ilmselt ei osta kordadeski niipalju riideid kui yks keskmine heapalgaline lääneeurooplane või ameeriklane. (Jah, globaalses mõttes on kahtlemata positiivne, et maailmas on nii palju inimesi, kelle tarbimisele panevad karmi piiri nende rahakotirauad.) Ja kui mul oleks hunnikutes raha, siis ma kindlasti jalutaks sisse ka pisut kallimatesse poodidesse põhimõttel, et osta tuleb seda, mis meeldib, mitte osta hinna pärast. (Asjade ostmine nende odava hinna pärast on väga ebaefektiivne majandamisviis, mis võib muutuda kinnisideeks ja hiljem kätte maksta, aga sellest mõni teine kord.)
Ainult et ma arvan, et raha kulutamisel on ka minu jaoks kuskil piir. Isegi kui ma oleks multimiljonär, võib juhtuda, et ma ei soetaks endale iialgi yhegi ylikalli brändi toodet. Miks? Sest mind ei huvita eputamine. Kullast mobiil ei ole “parema kvaliteediga ese”, vaid eputamise märk. Või milleks on inimesele vaja briljantidest käekella? (Õige vastus: selleks, et see maha myya.)
Kyll aga, kui mul oleks raha jalaga segada, ostaks ma hea meelega eesti memmede kootud sokke ja käpikuid – turult, nende endi käest mõistagi -, kaltsuvaipu, linaseid riideid ja käsitööd. Ja kuhugi reisile minnes lähen ostan asju turult, samuti kohalike inimeste käest. Lihtsalt.
Ja ma ei oska. Ma ei oska olla “mina kannan ainult Pradat”, sest see ei ole mu jaoks absoluutselt oluline. Tegelikult ei ole ka “Mina kannan Eestit” selles mõttes oluline, et sellega kuhugi kelkima minna. Lihtsalt Eestis on minu meelest väga ilus kunst ja käsitöö ja linane riie on väga mõnus seljas kanda. Ja villane kleit linase aluskleidi peal ja kõik need muud juurdekuuluvad vidinad on samuti väga mugav – kylma ilmaga soe, sooja ilmaga õhku läbilaskev.
Jah, ma tean, et enamik Eestis leiduvat linast riiet (kui mitte kõik sellest) tuleb hoopiski Valgevenest. Sellepärast, kui ma saan seda endale lubada, palkan ma endale isikliku linakuduja. :)
Midagi minu lemmikmoele lähenevat
miks minust ei saa kunagi modelli 23. nov 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.Tags: blabla, modellindus
1 comment so far
Postitasin eile Facebooki oma järjekordse fotoavantyyri, mis mu yllatuseks päris mitmed mu sõpradest tagajalgadele ajas.
Muuhulgas soovitati mul kiiremas korras pöörduda mõnesse soovitavalt šikimasse modelliagentuuri. Kui inimesed olid oma esimesest õhkuahmivast ma-ei-teagi-kohe-mida-öelda-reaktsioonist yle saanud.
Vaadates mööda tõsiasjadest, et tegu ei ole mingi professionaalse fotoga, pigem on kõik kaubamärgist “Ise tegi”.*
Ja isegi Isele meeldib, peab ytlema. Sellele Isele, kellele ei ole mitte ykski pilt kergelt meeldinud. On jah natuke bämbi, natuke 1920ndad ja võibolla natuke surnud. Aga päris lahe on.
Sellest hoolimata pidin ma facebookis tunnistama, et modelli minust siiski ei saa. Vähemalt mitte statsionaarset modelli. Ja seda mõnedel minust täiesti mitteolenevatel põhjustel.
Esiteks, ja seda ei usu mitte ykski inimene, kes mind ihusilmaga näinud on, olen ma liiga paks. Hoolimata sellest, et ma terve lapsepõlve ja kestva elu olen ära teeninud halisevaid kaastundehyyatusi stiilis “Söö ometi, laps!”, “Sa ju paistad läbi!”, “Kes sind niiviisi näljas hoiab?” ei ole ma vist praktiliselt mitte kunagi peale enamvähem täispikkuses mõõtmete saavutamist isegi mitte lähenenud modelli mõõtmetele. Erinevate mõõtmiste tulemusel saadud pikkus 179-181 cm ja kõige tavalisem kaal 62 kg. Vööymbermõõt 72 cm alates sellest ajast, kui ma seda mõõtma hakkasin. (Modelli ideaal on vist 90-60-90 ja karmimad on öelnud, et yle selliste mõõtude ärge yldse unistagegi.)
Ma käisin antropomeetriauuringus, kus määrati muuhulgas ära minu keha rasvasisaldus ja öeldi, et veel on normi piires. Et kui ma paar kilo vähem kaaluksin, siis võiks mind juba natuke anorektiliseks pidada. Kui ma õigesti mäletan, siis see kehamassiindeks oli midagi 20 kanti. 20 oli piir.
Sellel lehel saab seda kurikuulsat indeksit arvutada. (Leitud Milana blogist)
Ylikoolis, kus teatavasti kõik tudengid on pidevalt näljas ja enamik nalju ainult sellest räägibki, õnnestus mul vahepeal kaaluda 58 kilo ringis. Stress, kiire elutempo, ebayhtlased söögiajad (kui yldse), valitud kõige odavamad toidud (nagu ikka, salat maksab vähem kui praad) jne tegid oma töö. Söödame 58 kg + 179 cm sisse indeksikalkulaatorisse ja saame: 18.1.
18 olevat mõnede maailma ekstreemsemate moelavade alampiir, milleni enamik modelle ei kyyndi (st nad on ikkagi veel kõhnemad). Antropomeetriauuringutädi jaoks oleks see olnud silmnähtavalt alla igasugust arvestust. (Ma loodan siiralt, et ykski modell eales antropomeetriakabinetti ei satu, sest pärast võib natuke halb enesetunne olla. Mina tundsin siirast kergendust, et vastasin kriteeriumidele. Pyha lihtsameelsus.)
Aga ka 18.1 ei tee olematuks minu vöö- ja puusaymbermõõtu. Mul on lihtsalt sellised kondid. Number 34 pyksid kärisevad ja kõik.
Teine põhjus, miks ma oleksin natuke kehv modell: mul on iseloom. Ja mitte selline suvaline iseloom. Mulle nimelt meeldib tõeliselt tervislikult toituda.
See aga omakorda tähendab seda, et enamik asju, mida maailmas reklaamitakse, mulle kätteandmiseks ei sobi. Kujutate ette olukorda, kus mul on leping, et pean pidevalt kaamerate ette jääma näiteks Coca-colaga? Aga kui ma joon ainult vett, mis siis? Valan kokapudelisse ja lisan natuke joodi ja tuuritan sedaviisi ringi või? (Võibolla dieetkoka läheks, see, vähemalt mingis variandis, oli vist läbipaistmatus pudelis). Või nuian lepingut Evianiga? Oleks parem variant, aga ega vist palju valida ei lasta.
Mida ma selle kõigega öelda tahan?
Kui teie sõbranna/tytar/nõbu/keegi naissoost olevus näeb aeg-ajalt välja, nagu ta poleks paar päeva midagi söönud, või teie arvates lihtsalt imekaunis ja sale, siis ärge sellepärast ärgitage teda modelliks saama. Ärge suruge teda raamidesse, see võib halvasti lõppeda ja “halvasti” all mõtlen ma siinkohal täitumatuid unistusi.
Ma arvan, et modellikantseldajatel tädidel ja onudel on õigus, kui nad ytlevad, et mõnesuguse kehakujuga ei ole mõtet. Ka minu puhul on asi kehakujus. Ma olen nimelt naiselik. Seni, kuni naiselik ei ole moes (Marilyni ajal oli), ei ole mõtet tytarlapsele udu pähe ajada. Kui ta oma teismeea arengus väljub numbrist 34, siis ärge enam proovige. See võis olla võimalik, aga see on läbi. Ärge lõhkuge tema närve. Nagu ma ytlesin – ma võin ennast näljutada, aga ma ei saa astuda tagasi numbrisse 34. Katki läheb. Muidugi paljude inimeste puhul võib juhtuda, et näljutamisega ikkagi saab, aga… kas asi on seda väärt?
Teiseks, ka alla 179 cm väidetavalt on raske. Ma ei kujuta ette, mina ei pysiks selle nõutava kehamassiindeksiga vist poolt tundigi jalul (niisamagi ei pysi), aga kyllap see on harjutatav.
Kolmandaks, imetlege fotot ja tehke järgi. Tõsiselt. Kõike saab, kõike tohib. Võlusõnaks on Ise. Ise ja mõni sõber võibolla, kui täispikkust on vaja. Või statiiv. Ja enne natuke harjutamist.
Mina, muide, nägin kolmandas klassis klassipildil välja nagu õnnetu hiir. Seda tegi minuga kool. Viieaastaselt pildi peal olen ma täielik sydametevõluja, aga koolis toimuv pidev k(l)assivõitlus jättis kiiresti oma jälje. Ykskord sai mul sellest kõrini ja ma hakkasin ennast hommikuti tõustes peeglist vaatama ja ytlema enda peegelpildile: ma olen ilus. Ma olen õnnelik. See töötas päris kiiresti – paari aastaga, mõjudes nii mu välimusele kui enesehinnangule.
Kõike saab. Ainult et kõike ei pruugi tahta. :)
* “Ise tegi”. Hea kyll, sõber kinkis lille (selle, mis peas on ja tegelikult peaks vist mantli kylge käima), aga muidu… ise värvis juuksed (kunagi) ja silmad (enne fotosessiooni), ise pani riidesse, pani lille pähe, lambi põlema, yks käsi hoidis kaamerat ja teine enesekindlust, ise naeratas (või ei naeratanud), ise vajutas nuppu (umbes 300 korda ja pooled on erinevad), ise vaatas, mis nägu pildi peal jäi (ikkagi digikaamera ju), ise kohendas salli ja valgust ja ilmet ja proovis. Uuesti ja uuesti. Ja pärast… pärast ise töötles ka. Keeras kymneid nuppe ja vaatas, kuidas tunduks sinisemalt, punasemalt, kontrastsemalt, kollasemalt, mustvalgemalt.
Ink (2009) 22. nov 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.Tags: film, ink
add a comment
Mul on viimasel ajal suur inspiratsioonipõud.
Inspiratsioonipõud on selline asi, mida sa tunned, kui peale 3-päevast hommikust õhtuni kirjutamist / joonistamist / loomist saabub järsku vaikus. Ja sa saad aru, et enne oli, aga otsa sai.
Ja sa sööd eukalypti-akaatsiakomme nagu segane ja mõtled, kuidas seda peitupugenud inspiratsiooni jälle yles leida.
Ja siis ma leidsin.
Ink.
Unenäod. Head. Halvad. Rõõm. Kurbus. Meeleheide. Yksindus. Kiirustamine. Muusika. Rytm. Teispoolsus. Vahepealsus. Yleminek. Jutuvestjad. Pahavaimud. Varem. Hiljem. Võimalused. Lootus. Valgus. Usk. Meelekindlus. Julgus.
Film lummas mind esimestest hetkedest peale. Värvid. Valgus. Pildid nagu unenäos – servast kulunud ja helendavad. Ja unenäolikud. Ma kartsin, et on õudne, aga ei olnud. Ilus oli. Meenutas Sigur Rósi videosid.
See on lugu unenägudest, syytundest ja sellest, et kõik on võimalik. See on lugu maailmast. Ma ei oska ega tahagi öelda, millised hingekeeli see film minus täpselt puudutas, aga ma tundsin, et kõikidest asjadest, mida ma näinud olen, kirjeldab ta maailma kõige paremini sellisena, nagu see minu meelest on.
Ei ole olemas enne ja pärast. Kõik toimub Praegu. Siin. Kohe. Korraga. Kõik.
Kui lihtne on maailma muuta, kui sa tead, mida sa teed. Kui sa selleks oledki olemas. Kui maailm on muusika ja sina oled selle helilooja. Dirigent.
Liev says we can’t see, but there’s a bigger picture.
Ja elu on ilus. Metsik. Kiire. Lihtsalt mõnikord… Something’s gotta stop the flow…
– It’s all about the beat. I can hear the beat.
— The beat?
– The beat of the world. We’re all part of a song, I just hear the music.
— You can physically change the path of peoples’ lives?
– That’s what they say.
— You think he’s gonna be okay?
– Sure. A little physical damage can be good.
Kui te seda filmi vaatate, siis unustage ära aeg, unustage ära kindlaksmääratus, unustage hirm. Unustage lineaarsus, unustage loogika. Maailm ei ole lineaarne ega loogiline. Aga meie, maarahvas, me ju teame seda, sest meie jaoks pole ta kunagi lineaarne olnudki.
Ja see on vist film, mille puhul võib soovitada, et minge varastage torrentist ja siis minge tegijate kodulehele ja annetage. Sest siis läheb raha õigesse kohta.
Kusjuures ma ei kahtle, et dvd või blu-ray pealt saab parema kvaliteediga. Kui ma ykskord mingi normaalse dvd- või blu-ray-mängijaga koos elama satun, siis vaataks hea meelega kõrge kvaliteedi ja 5.1 kõlaritega. Sest see on film, kus ka juuste silitamisel on hääl ja see on tähtis.
Aga enne seda tahan ma näha veel ja veel. Kuni ma tean iga kaadrit peast, iga sõna peast, iga nooti peast. Ink on minu film. Ja tema tegelased on minu rahvas.
Storytellers
bowie läks ära 20. nov 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.Tags: Bowie, nuuts
2 comments
Olen mitut puhku mõelnud siinsetest kassidest lugu kirjutada, eriti matagot Bowiest, aga ei ole… ja näh. Nyyd tulevad lood hoopis teistmoodi, sest… Bowie läks ära. Päriselt. Täna öösel.
Nyyh :(
Selline läbitungiva pilguga matagot oli.
Magab autokattel peegli otsas (pilt umbes poolteist kuud tagasi)
Minu viimane seeria tellingutel peesitavast Bowiest. Paar nädalat tagasi.
Bowie oli sihuke isemoodi kass. Tuli ja valis selle maja siin endale välja. Ma kusjuures ei tea hetkel isegi, kui vana ta oli. Igatahes ykspäev oli ta väikese kassina platsis olnud ja erinevalt muudest õuekassidest soostunud tuppa tulema. Pererahva suureks yllatuseks oskas ta end toas ka viisakalt ylal pidada.
Bowiest olen varem natukene kirjutanud siin ja siin on ka yks video.
Bowie oli isiksus. Kõik kassid ei ole isiksused, aga Bowie oli. Ta ei olnud mingi nunnu miisu, pigem yleolev, alati pisut eraklik, alati omi radu käies. Ja teda tuppa sööma lastes oli mul iga kord tunne, nagu ma teeniksin kuningat.
Kui ta mind viimati oma läbitungiva yhesilmalise pilguga jõllitas, oli mul selline tunne, et lõpuks ometi olen ma temaga jutule saanud. Aga ilmselt ma ei saanud aru, mida ta mulle öelda pyydis. Ma arvasin, et ta saab terveks. Aga ilmselt on mul veel pikk tee käia sinnani, et õppida reaalsust aktsepteerima. Või mõistma seda, et alati ei saa ma kõike enda tahtmise järgi muuta. Võibolla ta tahtiski ära minna. Ma ei osanud kysida…
Mõned rahvad ytlevad, et kassil on yheksa elu. Miski minus loodab, et ta tuleb tagasi. Yhe teise väikese musta matagoti kujul.
Iga lõpp on uue jutu algus…
kust tuleb masendus? 17. nov 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.add a comment
Kas masendusel on mingi pesa kuskil, kus ta tekib ja paljuneb? Ja muudkui tuleb ja võtab võimust.
Kui kõik on hästi ja ma olen teinud kõik, et tuju oleks hea ja lihtsalt… mõnikord läheb midagi plaksuga katki. Mingid olukorrad või võimalikkused tulevad meelde ja teevad haiget ja ma tahaksin kõik, kõik ära tyhistada. Iseenda. Maailma. Kõik mõtted ja sõnad ja teod. Ymber pöörata.
Yhte ja sama elu võib vaadata nii erinevalt. Võib vaadata, et kõik on hästi ja igasugustes olukordades oleks saanud palju hullemini minna, aga läks siiski paremini ja see on ju hea. Ning et maailmas on palju inimesi, kes on palju õnnetumad ja palju kehvemas seisus.
Ja saab vaadata nii, et tegelikult oleks igasugustes olukordades võinud ka hoopis paremini minna, kui läks. Ja maailmas on väga palju inimesi, kellel on palju parem, lihtsam, rõõmsam, muretum ja kindlam elu.
Ja ma ei näe, ei mõista seda põhjust, miks ma minu elu ei võiks olla samamoodi rõõmus, lihtne, muretu ja hea. Ma usun kyll, et ma olen oma elu ise valinud, aga… ma ei tea, kas ma valiksin ta uuesti või teistsuguseks, kui ta on, algusest peale… ei tea. On asju, mida ma ei valiks teisiti. Aga samas tahaksin ma oma elu lõppedes olla võimeline ytlema, et ma olin oma elu kestel õnnelik. Algusest lõpuni.
Need kaks vaatepunkti, mida ma kirjeldasin, on mõlemad olemas ja mõlemad on tõsi. Sest kõik sõltub tõesti ainult ja ainult vaatenurgast.
Õnnelik ja õnnetu.
Mõnikord tundub mulle, et ma ei ole kunagi õnnelik olnudki.
Ja on palju kysimusi.
Kui inimesed teaksid, et planeet Maa ei ole ainuke võimalus, kus elada, kas nad käituksid siis Maaga paremini? Või veel halvemini?
Kui inimesed valivad enne inimeseks saamist, mida nad kogeda soovivad, siis miks nii paljud valivad kogeda valu?
Mõnikord tunnen ennast nagu filmi “Viies element” peategelane… et kui minu kätes oleks võimalus päästa terve maailma saatus, siis ma ei ole yldse kindel, kas ma tahaksin seda teha. Ja see tunne ei meeldi mulle.
Ah, võibolla kusagilt on lihtsalt lahti pääsenud mingi inimeste valu pilv ja see tabas mind täna õhtul. Enda viga, kes käskis olla nii avatud…
