noor hing 31. juuli 2009
Posted by haldjas in Pariis.Tags: Muusika
2 comments
Leidsin selle loo hiljuti netis kolades ja jäi meelde. Siiamaani on meeles. Minu ja popmuusika puhul on see suhteliselt haruldane :) Hea kyll, Yael Naim ei ole võibolla niiväga popmuusika. Kuigi popp on ta kyll, või mida arvata myspace‘i peaaegu 6 miljonist läbimängust, youtube‘i omadest rääkimata.
Nagu ikka, meeldib mulle lugu eelkõige sõnade poolest. Oleks nagu midagi öelda :) Ja see lauserõhkude väänamine väga ebainglaslikul viisil on ka omamoodi huvitav. Ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi rõhutaks lauses artiklit. Võeh :)
Mulle meeldivad live-videod. See annab midagi juurde… eriti blogis, kus võiks kyll panna loo taustaks mängima ja siis lugeda teksti, aga ei. Mul on ikka kiusatus, et inimesel peab olema see võitlev valikuvõimalus lugemise ja filmivaatamise vahel. :)
Tegemist on ka suhteliselt vana looga juba. Tegelikult :) Aga millal see enne mind huvitanud on?
Yael Naim, Iisraeli päritolu Pariisi laulja, on selle loo kohta ise öelnud, et väiksena pidas ta end tihtipeale vanaks taaskehastunud hingeks. See andis talle muuhulgas ka tunde, nagu oleks ta teistest kuidagi yle, parem. Kui aga elu edenedes juhtus, et ta koguaeg valesti käitus, jõudis ta yhel kaunil päeval järeldusele, et ta on maa peal ilmselt alles esimest korda terve oma eksistentsi jooksul ning et ta peaks õppima olema tagasihoidlikum.
Prantsuse kultuuriruumis kiputakse tema nimes e ja i peale tihti topelt-täppe panema. Aga eestlane saab ju niisamagi aru, et seda ei hääldata mitte “jääl neem”, vaid ikka nii, nagu kirjutatakse, seepärast ma ei hakka nende täppidega jändama ;)
*
Muide, olen miskipärast täiesti veendunud, et igasugused välismaalased õpivad ka minu nime (haldjas) kenasti hääldama. Eks ta indogermaani kultuuriruumile yks paras keeleväänaja ole muidugi. Mis on jälle omaette naljakas, sest “haldjas” on ju enamlevinud arvamuste kohaselt ometi vana germaani sõna, või kuidas?
Aga kus on kirjas, et yhe haldja nimi (või nimetus) peab olema kergesti hääldatav, eksole. Muidu ei oleks ju yldsegi põnev :P
*
~ Yael Naim, “New soul” ~
I’m a new soul
I came to this strange world
Hoping I could learn a bit bout how to give and take.
But since I came here,
Felt the joy and the fear
Finding myself making every possible mistake
la-la-la-la-la-la-la-la…
I’m a young soul
In this very strange world
Hoping I could learn a bit bout what is true and fake
But why all this hate?
Try to communicate
Finding trust and love is not always easy to make
la-la-la-la-la-la-la-la…
This is a happy end
‘Cause you don’t understand
Everything you have done
Why’s everything so wrong?
This is a happy end
Come and give me your hand
I’ll take you far away
Fréquence Terre 28. juuli 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu, Pariis, Prantsusmaa.add a comment
Avastasin sellise toreda kohaliku raadiojaama nagu Fréquence Terre (Sagedus Maa). Levib Pariisis ja internetis, nende lehelt saab ilusti kuulata ja esilehel näidatakse ka parajasti kõlava loo esitajat ja nime. Tutvustus ytleb, et “muusika, loodus ja keskkonnauudised”. Yhtegi uudist veel kuulnud ei ole, kuigi vahepeal natuke lobisetakse lyhidalt prantsuse keeles. Eks võtab aega, et sellest aru saama hakata. Aga mõnusat läänepoolse euroopa ja ka muu maailma jazzi-folgisegust muusikat lastakse kyll ohtralt. Vahele loodushääli. Hetkel näiteks kõlab selline lugu:
Tänase päeva leidude hulka kuulub ka Hispaanias Alicantes vabatahtlikuna töötava Triinu blogi. Mõnus lugemine :) Parasjagu inspireeriv ka, kyllap ma hakkan ka varsti sarnastel teemadel filosofeerima…
Roux tõi mulle just suure pudeli vett ning teatas, et mul tuleb see täna ära juua. Sellepärast, et flowers need water.
Sõbralikult,
teie lill.
C nagu croissant 27. juuli 2009
Posted by haldjas in F nagu futhark, Pariis, Prantsusmaa, Toit.add a comment

Croissant. Allikas: www.sarti.co.uk
Croissant [kʁwasɑ̃] on see taevalik lehttaignast saiake, mis lõhnab hästi ja sulab suus ja mida ilmselt kogu maailm teab kui parimat Prantsusmaa kondiitritoodet.
Leivatooteid ei osta prantslane mitte supermarketist, kuigi ka seal on tavaliselt mingi saialett olemas, vaid enamasti ikka boulangeriest, spetsiaalsest kondiitripoest. Boulangeried toimivad siin enne-teen-siis-myyn-põhimõttel. Ma ei kujuta ette, mis kell need kypsetajainimesed hommikuti yles tõusevad, aga enne hommikusööki on võimalik lipata nurga peale saiapoodi ja tuua hommikukohvi kõrvale värskelt kypsetatud saiake. Ja ma usun, et keskmine prantslane peab seda hommikusööki umbes kella seitsme paiku. Ma pole ausalt öeldes luuramas käinud, sest ei ärka kunagi nii vara yles… Aga teadjad kõnelevad, et hommikuti on boulangeriedes pikad järjekorrad.
Lõunaks on esimene saialaadung myydud; pood paneb uksed kinni ja asub kypsetama järgmist kuhja. Kui saiad valmis, tehakse jälle uksed lahti ja myyakse, kuni viimane sai ostetud on – umbes. Töölkäija rahvas astub peale kella viit jälle saiapoest läbi ja ostab midagi maitsvat õhtusöögi kõrvale.
Ma ei ole kunagi näinud yhegi boulangerie uksel lahtioleku kellaaegu. Sestap järeldangi, et nad avavad siis, kui midagi myya on. Ja inimesed jalutavad mööda ja vaatavad, kas on lahti või ei ole. Peale keskpäeva olen kyll korduvalt märganud suletud uste ja aknaluukidega boulangeriesid.
Saiapoode on sõna otseses mõttes iga nurga peal. Mõnikord on lausa yksteisest yle tänava kaks rivaalitsevat boulangeried – kuigi ma pole kyll aru saanud, et yhel neist seetõttu äri kiratseks. Nõudlus on nii suur, et ostjaid jätkub kõigile.
Eriti Pariisis hulkudes on aeg-ajalt ette jäävad saiapoed lausa õnnistuseks. Mõnikord tuleb selline tunne, et peab kohe midagi hamba alla saama, et ellu jääda. Arvestades linnas jalgsi matkamisega märkamatult kuluvaid kilomeetreid ei ole siin midagi imestada, et aeg-ajalt kõht tyhjaks läheb. Kohvikusse ei taha väga minna – esiteks ma kohvi ei joo, teiseks on kohvikus ykskõik mille manustamine väga kallis lõbu ja kui juhtub veel kiire ka olema…
*
Yhel ammusel päeval linna peal jalutades päästis meid näljasurmast näiteks selline koht. Näeb välja nagu kohvik, aga eks Pariisi kesksemates linnajagudes on toolide paigutamiseks põhjust – äkki keegi tahab ka jalga puhata. Tahavad, ja paljud. Pariisi kesklinn on ju turiste täis.
Esimese hooga põgenesime sinna vist veidi vihmase ilma eest või siis niisama õhtusöögiks leiba ostma. Aga järjekorras seistes avastasime croissantid ja lõpetuseks pakiti meile neid kaks tykki kaasa.
Järgnenud pidusöök leidis aset kyll keset tänavat, kuid selle sisu ei suuda ma kyll eales unustada. Ei salga, kui ytlen, et sai tõepoolest sulas suus ja selle lehttaignale tyypiline kihilisus, mis tavaliselt tekitab soovi saiakeselt hammastega lehti rebida, põhjustas sel korral lausa loomalikke urinaid. Tõepoolest, tõeline croissant on midagi, mis paneb sind unustama aja ja ruumi enda ymber ning keskenduma ainult sellele suure tõugu välimusega ja ääretult maitsva sisuga söödavale asjandusele su käes. Absoluutselt hetkega olid meelest läinud kõik mu veendunud otsused lõpetada igaveseks valge jahu söömine…
*
Croissant ei ole tegelikult yldse prantsuse päritolu. Kuusirbikujulise saiakese tekkimisest räägitakse palju legende. Neist levinuim on lugu Viini pagarist, kes 1683. aastal soovis tähistada Viini vallutanud tyrklaste edukat minemapeletamist ning kypsetas islami ususymboli – kuusirbi – kujulisi saiu, mida syyes viinlased võisid siis tunda, justkui nad sööksid tyrklasi :)
Teine versioon kõneleb aga, et tyrklased olevat kiiruga lahkudes jätnud maha hulga kohvipakke ning yks Austria kohvikupidaja tuli heale mõttele serveerida seda kohvi koos kuusaiakestega – okupantide lahkumise tähistamiseks.
Alates 1770. aastatest tutvustas hõrgutavat kypsetist kõrgklassile Prantsusmaa Austria päritolu kuninganna Marie-Antoinette. Kuid tundub, et kuusirbikujulised pagaritooted on Prantsusmaal juba varemgi olemas olnud – 1549. aasta kuninganna banketi kirjeldus mainib kuusirbikujulisi koogikesi. Nende päritolu interpreteerimisel aga ei saada ikka yle ega ymber viitest Tyrgile ja islamile.
Palju neil juttudel tõepõhja all on, jääb lugeja mõistatada. Ametlikult leidub sõna croissant prantsuse sõnaraamatus aastal 1863, kus seda kirjeldatakse: “väike sai või koogike, millel on kuusirbi kuju”. Esimene avalik retsept pärineb aastast 1891.
*
Prantsusmaal otsustati saiakypsetamises mõõtu võtta ja valida parima croissanti valmistajad. Võitjaks tuli Pariisi kondiiter Pierre Hermé. Leidsin nami-nami foorumist ka yhe tema retsepti.
Laul mahajäetud majadele 15. juuli 2009
Posted by haldjas in Pariis.Tags: Muusika
add a comment
Tänase päeva hitt, filmitud verandal:
(:
Ma armastan oma verandat. Kõige geniaalsemad seinad, mida ma elus näinud olen. Kavatsen seal veel palju muusikavideosid teha :)
Aa muide. See laul sai selle aasta radokuus Paide Südamelaulu võistlusel yhiskonnakriitiliste laulude seas peapreemia. !!!
Liberté – égalité – couscous 12. juuli 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted, Igapäevaelu, Pariis.1 comment so far
MARGIT KELLER: Kuskuss, pilaff ja üleilmastumine, artikkel Eesti Päevalehes (seoses Eestist minemakolimisega tundub, et loen lehti sagedamini kui varem, ehk siis juba mõned korrad kuus).
Päris lahedalt kirjutab.
Muidu… ma ei tea. Olen laisk. Või noh, öelda ei ole midagi. Aga vist peab, vähemalt aeg-ajalt.
Mul on igasugu asjadega ikka nii, et kui mingi veidrusega tegelen, siis põhjalikult ja syvitsi. Näiteks kui on vaja telekat vaadata, siis nädal aega 24/7 ja pärast seda ärge mulle enam telekat näidake – umbes nii :)
Praeguseks veidruseks on siis igasugu paranähtused. Mäletan aega, kui teismelisena läksin raamatukogusse ja lugesin seal yhe jutiga läbi 2-3 aastakäiku eesti paraajakirju (kolmas silm ja mis nende nimed kõik olid). Õhtuks oli siis umbes selline tunne, et iga kapi taga on koll ja raamatukogu laes lendab poltergeist ja igasugu muid huvitavaid ideid tuli muudkui järjest pähe. Eks mul on nõrgad närvid jah :))))) Yks asi, mis mulle tugevalt vastukarva oli – isegi kui mõnes ajakirjas olid jutud enamvähem asjalikult arutlevas toonis, siis pildid sinnajuurde olid ikka valitud sellised, et lehekylge pöörates jälle juuksed pysti tõuseksid. Pf.
Nyyd siis yle aastate tärkas minus jälle huvi selle vastu, kuidas inimesed mõtlevad. Ja viimaste päevadega loetu võib kokku võtta tõdemusse, et väga paljusid huvitab ylimalt kõik see, mis toimub tähtede taga, aga mida lähemale, seda igavam. Kas nii? Oh jah, vandenõuteooriateni ei ole ma veel jõudnud. Vähemalt mitte kõikideni. Ega väga ei viitsi ka.
Yks on kindel – lugusid leidub absoluutselt igale maitsele. Tähesõdadest kuni vaimse kontrolli mehhanismideni. Tulnukad elavad yleval, all, sees, väljas, nad on meid juba ammu vallutanud, me ise oleme ka tulnukad, varsti tuleb sõda, ei, varsti ei tule midagi, kõik on meie endi teha…
Vaat selle viimase roa ma võtaksingi, kui tohib paluda. Vanas heas budismikastmes, mis ytleb, et reaalne on kõik see, mida sa endale täpselt ette kujutad. Et õnn ja vabadus on olemas täpselt niipalju, kuipalju nad on olemas sinu sydames. Jah, aitäh, sobib mulle suurepäraselt.
Andku nyyd kõik ufokate poolt näpatud ja tykeldatud mulle andeks, aga ma arvan, et inimesel kui liigil on yks väga konkreetne ja hädaline vajadus tekkinud, eriti seoses viimaste arengutega inimkultuuris kui sellises.
See on vajadus osata end vaimselt kaitsta.
Alustades siis sellest, et kaitsta ennast info eest meediasfääris; emotsionaalses sfääris selle eest, kui keegi meile halvasti ytleb; minnes veidike paranoilisemaks, siis propaganda, ajupesu ja massihypnoosi eest; ja miks mitte ka igasugu muude olendite mõjutuste eest, mida pole meile vaja.
Yhes loetud tekstidest, mis kujutas endast kõnelust teise mõtleva inimlaadse liigi esindajaga, avaldas nimetatud tegelane siirast imestust selle yle, kuidas inimese meel on nagu avatud raamat – või kylalisteraamat. Igayks võib seda mitte yksnes lugeda, vaid sinna ka kirjutada. Parim osa inimesest olevat selline vaimne kinni-lahti lyliti, mida kasutades võib inimese hõlpsalt panna nägema mida tahes, või siis takistada nägemast mida tahes. (Antud juhul siis tegelase tõelist olemust, mis polnud sugugi inimesesarnane.) Nojah, antud narratiivis oli inimene muidugi tahtlikult tehtud sedasi. Nii-öelda evolutsiooni viga, et luua suurepärast orja. Aga see pole siinkohal tähtis.
Samuti pole absoluutselt oluline, kas antud loo näol on tervikuna tegemist “tõe” või “ettekujutusega”. Rada, mida mööda ma hetkel astun, on liiga filosoofiline selleks, et sellised tyhised omadused eviks vähimatki tähtsust. Kyll aga ytleb see mõte – ja ta pole esimene omataoline – paljutki inimese ja inimsoo võimekuse ja võimetuse kohta. Meie salapärasel teiseliigilisel kylalisel on oma hinnangus täiesti õigus. Inimene on nagu avatud raamat. Vabandust, märkmik.
Suhteliselt vähese vaevaga on Inimest võimalik panna käituma kuidas iganes. Yheks paremaks näiteks on portaal Delfi. Me kirjutame loo, avaldame arvamust millegi kohta – või siis ei avalda, ajame niisama segast – yhesõnaga sisu on täiesti ebaoluline, oluline on, et me postitame sinna midagi ja hiljemalt viie minutiga oleme haaranud kaasa hulga kodanikke, kes meid meie sõnavõtu eest mõnikord kiidavad, aga suurema statistilise tõenäosusega sõimavad, hurjutavad, vannuvad maapõhja, syydistavad oma vanaema ärakasutamises ja kõikides enda ja kogu maailma hädades takkapihta. Kordan: meie kirjutise sisu ei evi sealjuures vähimatki tähtsust.
Võite endale esitada kysimusi, mida näevad need lugejad ja mis lyliti ajendab neid niivõrd jõuliselt avaldama täiesti teemast mööda arvamusi.
Misasi yldse ajendab inimesi yliemotsionaalselt sõna võtma teemadel, mille puhul on selge, et nad seda teemat ei valda – või teemadel, mille puhul on selge, et mitte keegi maailmas seda teemat eriti ei valda?
Siinkohal on mul soovitus absoluutselt igale mõtlevale olendile siin planeedil. Siiras soovitus. Ka mulle endale ja ma tahan sellega kõvasti tööd teha. Endas. Just.
Teadvustage seda lylitit, mis teil peas on. Õppige valitsema neid päästikuid, mis vallandavad teie peas, kätes ja kohalikus lemmikfoorumis mõtlematuid emotsiooni- ja sõnavalanguid. Õppige oma lylitit ise kasutama. Muidu kasutavad seda teised :D
Ja minge kasvatage omale kapsas. Või lill. Rääkige temaga ja pyydke aru saada, mida ta vajab. Nagu mina. Basiilik on õnnelik. Redised tahavad rohkem ruumi. Näete, kui lihtne on taimedega kõnelda?
Täna blogisse filmi ei tule, sest ma ei viitsinud öösel lendavaid panne ja taldrikuid jahtida. Mulle meeldib nimelt öösiti magada.
***
Meie siin aga asume vaatama viimaseid osi BBC draamasarjast “The House of Cards”, mis kõneleb kohutavat tõde sellest, kuidas tegelikult poliitikat tehakse (“Dark tale of greed, corruption and burning ambition”). Soovitan soojalt; mitte liiga alaealistele, kuna sisaldab vägivaldseid stseene.
Ja väike soovitus, kuidas Prantsusmaal ellu jääda. Öelge prantslasele puhta eesti aktsendiga “URR” ja ta naerab ennast ribadeks.
:)





