haldjas, kes soovis näha päikest

MARGIT KELLER: Kuskuss, pilaff ja üleilmastumine, artikkel Eesti Päevalehes (seoses Eestist minemakolimisega tundub, et loen lehti sagedamini kui varem, ehk siis juba mõned korrad kuus).

Päris lahedalt kirjutab.

Muidu… ma ei tea. Olen laisk. Või noh, öelda ei ole midagi. Aga vist peab, vähemalt aeg-ajalt.

Mul on igasugu asjadega ikka nii, et kui mingi veidrusega tegelen, siis põhjalikult ja syvitsi. Näiteks kui on vaja telekat vaadata, siis nädal aega 24/7 ja pärast seda ärge mulle enam telekat näidake – umbes nii :)

Praeguseks veidruseks on siis igasugu paranähtused. Mäletan aega, kui teismelisena läksin raamatukogusse ja lugesin seal yhe jutiga läbi 2-3 aastakäiku eesti paraajakirju (kolmas silm ja mis nende nimed kõik olid). Õhtuks oli siis umbes selline tunne, et iga kapi taga on koll ja raamatukogu laes lendab poltergeist ja igasugu muid huvitavaid ideid tuli muudkui järjest pähe. Eks mul on nõrgad närvid jah :))))) Yks asi, mis mulle tugevalt vastukarva oli – isegi kui mõnes ajakirjas olid jutud enamvähem asjalikult arutlevas toonis, siis pildid sinnajuurde olid ikka valitud sellised, et lehekylge pöörates jälle juuksed pysti tõuseksid. Pf.

Nyyd siis yle aastate tärkas minus jälle huvi selle vastu, kuidas inimesed mõtlevad. Ja viimaste päevadega loetu võib kokku võtta tõdemusse, et väga paljusid huvitab ylimalt kõik see, mis toimub tähtede taga, aga mida lähemale, seda igavam. Kas nii? Oh jah, vandenõuteooriateni ei ole ma veel jõudnud. Vähemalt mitte kõikideni. Ega väga ei viitsi ka.

Yks on kindel – lugusid leidub absoluutselt igale maitsele. Tähesõdadest kuni vaimse kontrolli mehhanismideni. Tulnukad elavad yleval, all, sees, väljas, nad on meid juba ammu vallutanud, me ise oleme ka tulnukad, varsti tuleb sõda, ei, varsti ei tule midagi, kõik on meie endi teha…

Vaat selle viimase roa ma võtaksingi, kui tohib paluda. Vanas heas budismikastmes, mis ytleb, et reaalne on kõik see, mida sa endale täpselt ette kujutad. Et õnn ja vabadus on olemas täpselt niipalju, kuipalju nad on olemas sinu sydames. Jah, aitäh, sobib mulle suurepäraselt.

Andku nyyd kõik ufokate poolt näpatud ja tykeldatud mulle andeks, aga ma arvan, et inimesel kui liigil on yks väga konkreetne ja hädaline vajadus tekkinud, eriti seoses viimaste arengutega inimkultuuris kui sellises.

See on vajadus osata end vaimselt kaitsta.

Alustades siis sellest, et kaitsta ennast info eest meediasfääris; emotsionaalses sfääris selle eest, kui keegi meile halvasti ytleb; minnes veidike paranoilisemaks, siis propaganda, ajupesu ja massihypnoosi eest; ja miks mitte ka igasugu muude olendite mõjutuste eest, mida pole meile vaja.

Yhes loetud tekstidest, mis kujutas endast kõnelust teise mõtleva inimlaadse liigi esindajaga, avaldas nimetatud tegelane siirast imestust selle yle, kuidas inimese meel on nagu avatud raamat – või kylalisteraamat. Igayks võib seda mitte yksnes lugeda, vaid sinna ka kirjutada. Parim osa inimesest olevat selline vaimne kinni-lahti lyliti, mida kasutades võib inimese hõlpsalt panna nägema mida tahes, või siis takistada nägemast mida tahes. (Antud juhul siis tegelase tõelist olemust, mis polnud sugugi inimesesarnane.) Nojah, antud narratiivis oli inimene muidugi tahtlikult tehtud sedasi. Nii-öelda evolutsiooni viga, et luua suurepärast orja. Aga see pole siinkohal tähtis.

Samuti pole absoluutselt oluline, kas antud loo näol on tervikuna tegemist “tõe” või “ettekujutusega”. Rada, mida mööda ma hetkel astun, on liiga filosoofiline selleks, et sellised tyhised omadused eviks vähimatki tähtsust. Kyll aga ytleb see mõte – ja ta pole esimene omataoline – paljutki inimese ja inimsoo võimekuse ja võimetuse kohta. Meie salapärasel teiseliigilisel kylalisel on oma hinnangus täiesti õigus. Inimene on nagu avatud raamat. Vabandust, märkmik.

Suhteliselt vähese vaevaga on Inimest võimalik panna käituma kuidas iganes. Yheks paremaks näiteks on portaal Delfi. Me kirjutame loo, avaldame arvamust millegi kohta – või siis ei avalda, ajame niisama segast – yhesõnaga sisu on täiesti ebaoluline, oluline on, et me postitame sinna midagi ja hiljemalt viie minutiga oleme haaranud kaasa hulga kodanikke, kes meid meie sõnavõtu eest mõnikord kiidavad, aga suurema statistilise tõenäosusega sõimavad, hurjutavad, vannuvad maapõhja, syydistavad oma vanaema ärakasutamises ja kõikides enda ja kogu maailma hädades takkapihta. Kordan: meie kirjutise sisu ei evi sealjuures vähimatki tähtsust.

Võite endale esitada kysimusi, mida näevad need lugejad ja mis lyliti ajendab neid niivõrd jõuliselt avaldama täiesti teemast mööda arvamusi.

Misasi yldse ajendab inimesi yliemotsionaalselt sõna võtma teemadel, mille puhul on selge, et nad seda teemat ei valda – või teemadel, mille puhul on selge, et mitte keegi maailmas seda teemat eriti ei valda?

Siinkohal on mul soovitus absoluutselt igale mõtlevale olendile siin planeedil. Siiras soovitus. Ka mulle endale ja ma tahan sellega kõvasti tööd teha. Endas. Just.

Teadvustage seda lylitit, mis teil peas on. Õppige valitsema neid päästikuid, mis vallandavad teie peas, kätes ja kohalikus lemmikfoorumis mõtlematuid emotsiooni- ja sõnavalanguid. Õppige oma lylitit ise kasutama. Muidu kasutavad seda teised :D

Ja minge kasvatage omale kapsas. Või lill. Rääkige temaga ja pyydke aru saada, mida ta vajab. Nagu mina. Basiilik on õnnelik. Redised tahavad rohkem ruumi. Näete, kui lihtne on taimedega kõnelda?

Täna blogisse filmi ei tule, sest ma ei viitsinud öösel lendavaid panne ja taldrikuid jahtida. Mulle meeldib nimelt öösiti magada.

***

Meie siin aga asume vaatama viimaseid osi BBC draamasarjast “The House of Cards”, mis kõneleb kohutavat tõde sellest, kuidas tegelikult poliitikat tehakse (“Dark tale of greed, corruption and burning ambition”). Soovitan soojalt; mitte liiga alaealistele, kuna sisaldab vägivaldseid stseene.

Ja väike soovitus, kuidas Prantsusmaal ellu jääda. Öelge prantslasele puhta eesti aktsendiga “URR” ja ta naerab ennast ribadeks.

:)