Fotojaht: jalavari 15. aug 2009
Posted by haldjas in Prantsusmaa, fotod ja pildid.Tags: fotojaht, jalad, kingad, lõbus, tantsijad
5 comments
Olen juba tykk aega yhes või teises blogis jälginud, kuidas fotojahti peetakse. Ja nyyd juhtus, et mul on ka materjal olemas, mida omalt poolt näidata.
Nimelt käisime mõne aja eest yhel yritusel, kus ma avastasin kingade pildistamise võlu.
Yritus leidis aset paadis. Paat oli aheldatud kalda kylge ja sinna mahtus ära nii lava pillimeestele kui tykk tyhja maad tantsijatele. Ilmselt oli tegemist isevärki tantsuklubiga. Tantsiti fokstrotti, tangot ja veel mingeid tantse, mille olemust ma väga ära ei tabanud. Ehk võiks seda ettevõtmist võrrelda Eestis toimuvate tantsuklubidega, kus tantsitakse rahvalikke ja 20. saj. alguse seltskonnatantse. Siinne muusika oli muidugi… prantsuse šlaagrid. Midagi taolist. :)
Mina vehkisin hoopis kaameraga ringi ja yritasin kepsutajate vahel ja lava ääres ellu jääda. Mingil hetkel haarasid mu pilgu näoilmete asemel aga hoopis tantsijate jalad.
Päev oli palav ja tantsuplatsil poleks ma selle kuumuse tõttu nagunii ellu jäänud. Aga vaadata oli huvitav. Eriti huvitav oli vaadata jalgu. Kingi. Seda, mis jalad teevad tantsimise ajal. Hmmm… Ärge rääkige siin midagi, et tants pole välja mõeldud paaritumisrituaalina. Ykskõik mis seal ylalpool toimub, teie varvaste käitumine reedab kõik :)
Nii ma siis olen siin mõtisklenud, et millal kõiki neid mõtteid avaldada. Fotojaht annab selleks suurepärase võimaluse :) Aitäh!
Varbad: alistuda või mitte alistuda?
Tõuseks või lendu, kui ainult saaks!
Tempokalt yhte sammu astudes
Ärge rääkige midagi, et valged sokid on stiilivääratus. Punased on Pariisis igatahes täitsa moes! Ja kellele ikka ei meeldi, võib pyksisäärel olevat draakonit tõlgendada uriseva märgina:)
Tere tulemast mugavate jalanõude klubisse!
Mugavate jalanõude klubi puhkehetkel (tundub, et saavad ka eraelus hästi läbi)
See paar osutuski mu lemmikuks. Missugused nad ylevaltpoolt välja nägid, enam ei mäleta :S
Mugavus mugavuseks - kui on väga vaja tantsida, saab hakkama ykskõik missuguste kingadega.
Segasummasuvila
Yks kylastaja pidas paremaks igaks juhuks varju hoida. Võibolla seetõttu, et tal polnud nii uhkeid jalavarje ette näidata...
Igatahes võin ausalt öelda, et esimest korda elus oli mul tantsuplatsil tõeliselt lõbus :)
Koogel-moogel 6. aug 2009
Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu, Prantsusmaa, Toit.Tags: magustoit, šokolaad, šokolaadivaht
3 comments
Tavaliselt mõtled ikka, et kõik on umbes samasugused kui sina. Asjade ja kommete päritolu yle hakkad alles siis juurdlema, kui elu viib kokku teisest kultuurist pärit inimestega. Või raamatutega.
Igatahes tekkis mul täna kysimus, misasi on õieti see suhkruga vahustatud munakollane, mida rahvasuu koogel-moogeliks hyyab – kuskohast see pärit on ja miks tal on selline veider nimi.
Kysimus tekkis jälle seetõttu, et ma jätsin šokolaadivahu tegemisel seekord munakollased kasutamata ja otsustasin need hoopis peale lõunasööki suhkruga vahtu lyya ja niisama mõnuleda. Olin miskipärast suhteliselt kindel, et Roux soovib magusat suutäit jagada. Aga ei. Jookseb minu ja munatassi eest ära ja seletab muudkui, et võeh ja võeh ja mune syyakse soolaga jne. Ma siis juhtisin tähelepanu asjaolule, et šokolaadivahu sees on ka tehniliselt võttes munad. Munad šokolaadiga. :) See võttis ta natuke mõtlema. Lõpuks maitses näpuotsaga koogelmoogeli ära ka, kirtsutas nina ja teatas, et see olevat minu toit. Ehk siis mitte temale mokkamööda.
Igatahes on tänaste inimkatsete käigus selgeks tehtud, et Prantsusmaal koogelmoogelit ei tunta :D :D :D
Hakkasin siis veebist uurima, mis värk on. Selgub, et tegu hoopis juudi päritolu magustoiduga! Algupärase nimetusega gogl-mogl, on seda kasutatud nii maiusena kui kylmetunud kurgu ravimiseks. Viimasel juhul võib sellenimeline toit koosneda hoopis piimast ja meest. Või siis tassitäiest soojast piimast ja munakollasest ja lusikatäiest meest.
Kesk-Euroopasse olla gogl-mogl jõudnud 17. sajandil juudi kogukondade kaudu ning Ida-Euroopas muutus maius eriti populaarseks nõukogude ajal, kui poest ei olnud midagi saada. Vot siis :)
Ka minu lapsepõlves oli see tuttav magustoit. Samas kõlab nimetus koogel-moogel suhteliselt võõralt. Vanaema vist nimetas seda jah nii, aga sõna kirjapildis nägin aastaid hiljem ja see tekitas minus yksjagu kummastust.
Igatahes tavaline maiustamine käis nii, et kõigepealt vahustas vanaema munakollase suhkruga, ma sõin selle ära, samal ajal jõudis ta supitaldrikus kahvliga vahtu lyya ka munavalge, mille ma siis tagatipuks nahka pistsin. Sest et see suhkur seal munakollases muutis kogu asja suhteliselt läägeks ja jubedaks ja nii oligi hea saada peale amps neutraalset kraami. Munavalge sees käis ju paar tera suhkrut ka. Mäletan end kysimas (ilmselt kymneid kordi): “Vanaema, miks sa munavalgesse soola paned?” ja vanaema seletas, et munavalge läheb niimoodi kiiremini vahtu. Olin siis vist umbes 4-5-aastane.
Hiljem, kui juba ise muna vahustama hakkasin, segasin mõnikord ka kollase ja valge kokku ja sai kohev, hele ja magus kuhi. Aga yldiselt maitsevad need mulle siiamaani eraldi rohkem. Ja nyyd, kui õppisin munavalgetest hoopis šokolaadivahtu tegema… mmmm.
Muide kuulusid lapsepõlve lahutamatult ka kuulujutud sellest, mis juhtub inimestega, kel mandlid ära lõigatakse. Kylm kliima, sellist asja juhtus ikka tihtipeale. Öeldi, et peale mandlioperatsiooni tohib tykk aega ainult seda vahustatud muna syya. Kujutage siis ette neid õhkavaid suid ja unistavaid ilmeid, et näe, kus mõnel veab, saab nädal aega ainult magustoitu… Mul yhel tuttaval vist lõigati ka, see siis pärast rääkis, kuidas ta ei taha enam elu sees koogel-moogelit näha.
Koogel-moogel. Pilt Wikipediast
Aga et mis saab siis munavalgetest? Jajaa. Šokolaadivaht.
Mäletate veel, kuidas nõuka ajal myydi poes vahetevahel šokolaadikreemi? Sellist mõnusat, vahust. Mmmm…
Ja siin maal on olemas selline asi nagu mousse de chocolat. Ehk siis šokolaadivaht.
Ykspäev mõtlesin, et prooviks ka teha seda vahtu. Tuletasin meelde, kuidas Eestis sellised asjad käivad ja suundusin oma mõttetegevuse tulemusel poodi vahukoort otsima. Etikettidesse syvenemise tulemusel suutsin tuvastada rasvaprotsendilt kõige enam vahukoorele läheneva, 30% crème fraîche‘i (tõlkes “värske koor” või midagi taolist).
Ent materjaliga koju jõudes ootas mind paras yllatus. Nimelt osutus crème fraîche yksjagu paksuks olluseks, mis ei tahtnud sugugi vahtu minna. Ja tulemus oli ka kuidagi väga… ee… hapukoore maitsega. Kuigi jah, pigem sellise hästi rammusa hapukoore :)
Järele uurides selgus, et crème fraîche ongi hapukoor ja siinmail valmistatakse šokolaadivahtu hoopiski munavalgetest. Ja sel viisil maitseb vaht tõepoolest hästi. Vahukoor kipub ka pikemal vahustamisel hoopis võiks minema :P
Jagan ka yhe šokolaadipaberilt leitud vahuretsepti.
Šokolaadivaht prantsuse moodi
6 muna
100 g šokolaadi (soovitavalt tumedat, nii 50-70% kakaosisaldusega)
natuke soola
Sulata šokolaad veevannis (otse pliidil kipub ikka põhjast kõrbema minema, aga kui panna kopsik näiteks veega täidetud pannile, nagu mina siin harrastan, siis sulab ega kõrbe yhti).
Samal ajal, kui šokolaad sulab, jõuad ilusti munavalged vahtu lyya – natukese soolaga.
Nyyd lähevad variandid erinevaks. Yhe järgi tuleb sulatatud šokolaad segada esmalt munakollastega, mis mingi erivariandi järgi tuleb ka enne vahtu lyya. Minul läks sellega šokolaad tykki ja imelikuks, aga lõpptulemus (kui valged ka lisatud) oli kena ja söödav. Aga täna hakkas mul kollastest hale ja otsustasin need niisama ära syya. Nõnda jäi vahu sisse ainult valged ja sellist lahendust mitmel pool soovitatakse ka.
Kokkuvõtvalt – võtad 1/3 valgevahust ja segad sula šokolaadiga ja siis segad ylejäänud 2/3 valgevahtu veel sinna juurde. Eraldi suhkrut lisada ei ole vaja, tavaliselt sisaldab šokolaad (isegi mõru) seda piisavalt.
Siis tuleb vaht jagada serveerimiseks parajatesse pytsikutesse ja hoida vähemalt 3 tundi kylmkapis. Tavalises, mitte sygavkylmas :)
Prantsusmaal on selline geniaalne sort jogurtit, mida myyakse pisikestes klaaspurkides. Kahjuks ei ole neil muud kaant peale äratiritava hõbepaberi. Aga see purk on ikkagi suurepärane. Jogurtit läheb muidugi meeletutes kogustes ja purgid lähevad ilusti klaasjäätmete kasti, kust need taaskasutusse viiakse. Mina tahaks muidugi teha kõikidest kyynlajalgu või midagi muud kasulikku – värvida, kypsetada, liimida, maalida, noh. Aga peagi sai selgeks, et yle kymnekonna purgi prygikasti saatmisest päästa pole mõtet, sest nendega pole midagi teha ja neid tekib pidevalt juurde.
Aga šokolaadikreemi paigutamiseks on nad head kyll. Kuigi eelmise šokolaadivahu peale leidsime, et purk võiks isegi väiksem olla. Hmm… järgmine kord teen äkki hoopis espressotassi?
jogurt ja šokolaadivaht (potsik on umbes sõrmesygavune)
Aga nyyd olen ma sunnitud muud tegevust otsima, sest täna on palav päev ja mu arvuti otsustas juba eelmise soojalaine ajal, et talle ei meeldi eriti töötada, kui ruumis on rohkem kui 25 kraadi sooja. Muidu varsti sulab veel põhi alt ära…
Mis vahet on pardil 1. aug 2009
Posted by haldjas in Prantsusmaa.Tags: huumor, Keeled
5 comments
Kunagi ylikooli esimesel kursusel kõneles Eva mulle huumorikysimusest, mille sygavamast sisust ja tähendusest pidi alles kanepi mõju all aru saama. Heakene kyll, ma loodan siiamaani, et jõuan tõotatud nirvaanani ka ilma väliste abivahenditeta :)
Aga kysimus iseenesest on põnev. Kõlab nii:
- Mis vahet on pardil?
- Yks jalg on teine.
Inglise keeles:
- What is the difference between a duck?
- One of its legs is both the same.
Sõnamäng või pigem ehk keele syvastruktuuridele ylesehitatud sõna(de)mäng on ju iseenesest huvitav asi. Võibolla ka yks neid verstaposte, millega eristada keele pinnapealset oskajat hästi oskajast. Ehk siis, kui ma prantsuse keele ykskord suhu saan, siis peaksin selliste kysimuste (ja vastuste) absurdimäärast juba kõrvalise abita aru saama – grammatiliselt oleks asi justkui korrektne, aga tegelikult nii ei kõnelda, sest fraasil puudub tähendus. Tähendus?
Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis sel kõigel kanepiga pistmist on. Aga huumoriliigi enda loogika raamides võiks ju sama hästi kysida, mis sel kõigel ykskõik millega pistmist on?
Hyva, ma mõistan, et see, mida ma viimases lõigus aretada pyydsin, ei vii ilmselt kuhugi. :)
Aga see kysimus jäi oma absurdsuse tõttu mulle meelde ja Prantsusmaale jõudes uurisin järele, kas ka siin taolisi sõnamänge tuntakse. Ja selgus, et see lause ongi rahvusvaheline! Muidugi mõõdetakse igale keelele tema eripärade järgi. Kui eesti variant on ilmselt otsetõlge inglise keelest ning osutunud hädapärast tõlgitavaks, siis prantsuse versiooni tõlkimisele mina kyll oma näppu anda ei julgeks. Sest siin hakkavad mängima hoopis teised sõnad…
- Quelle différence entre un canard?
- Sors un canard.
(Vihjeks: entre tähendab “sisenema”, sors < sortir = “väljuma”)
Ehk siis ligadi-logadi tõlkena võib seda kysimust mõista kahel viisil. Esiteks: “Mis vahet on pardil?” (mis puhul kysimus, nagu ka muudeski keeltes, osutub tähenduslikuks nulliks). Kuid prantslased päästab sõnade mitmetähenduslikkus – siinkohal sõna entre, mistõttu kysimust võib tõlkida ka: “Mis erineb parti sisenemisest?” – see kysimus on muidugi samasugune tähenduslik absurd, kuid võimaldab ometi leida vastuse, milleks on “Pardist väljumine”.
Taolisi asju prantslastel muidugi jagub. Omajagu vyrtsi lisab asjaolu, et näiteks yhe kõlaga sõna võib kirjutada vähemalt 3-4 eri viisil (iga tähenduse jaoks oma kirjapilt). Kui võtta mingi kõnes esinev fraas, siis ka seda võiks kirja panna mitmel eri moel, sõltuvalt sõnapiiridest, hääldusest jne. Sellepärast ma tavaliselt ytlengi, et Prantsusmaal on kaks keelt – yks, mida räägitakse ja teine, mida kirjutatakse, ja ma vannun teile, need on tõesti jumala erinevad. Kui ma kuulen kohaliku suust mõnda fraasi, siis ma kõigepealt yritan selle sõnadeks jagada. Mis on enamasti juba yletamatu. Ja siis ma yritan ette kujutada, kuidas kõiki neid sõnu kirjutatakse. Ja siis ma yritan ette kujutada, kuidas neid sõnu võiks kirjutada, kui asetada sõnapiirid mõnda muusse kohta. Seejärel sõelun ma oma ajukäärude vahel prantsuse-eesti sõnastikus ja pyyan neid sõnu sealt yles leida. Ja lõpuks võib juhtuda, et ma saan kokku mingi mõtestatud lause. Või siis ikkagi midagi absurdile lähenevat, mispeale saab selgeks, et ma vist eraldasin häälikud sõnadeks kuidagi valesti. Aga yldjuhul kõlab fraas nagu sujuv täishäälikutest koosneb lalin, mida aegajalt eristavad kõrinad, susinad ja urahtused.
Ja ma ometi õppisin kaks aastat prantsuse keelt. Ylikoolis. Kunagi. Vahetevahel tuleb päris masendav tunne peale, kui ma sellele mõtlen :D
Aga pole viga, Roux ytleb eesti keele kohta täpselt sama. Et siis – tema ei saa absoluutselt aru, kuskohas yks sõna lõpeb ja teine algab.
Ykspäev pyydsin Wimbergi blogist inspireerituna selgitada Roux’le eesti keele käänete olemust. See oli päris lõbus :) Selleks, et kohe aru saaks, kui jube asi on eesti keel, tuleb ta panna silmitsi yhe sõnaga kõigis 14 käändes järjest. Muidugi on veel mõned grammatilised erivormid, mis on nimisõnaga yletamatult sarnased, nagu näiteks määrsõnad, mille puhul ma ei saanud inglise ja prantsuse keelega võrreldes yldse aru, miks neid kuidagi nimisõnast ja selle käänetest eristatakse. Võtkem näiteks ilus armas sõna “maa”. Selle 14 eri varianti kõlavad nii:
maa
maa
maad
maasse
maas
maast
maale
maal
maalt
maaks
maani
maana
maata
maaga
Ja siinkohal (või kuskil vahepeal) tabas mind hämmeldus, sest on ju veel olemas kohamäärsõnad. Maha. Ja kõik eesti filoloogid võivad mind nyyd panniga pähe peksta, kui tahavad, aga siinkohal ma ei saa kyll enam ise ka millestki aru. Lyhidalt – mulle tuli pähe umbes selline mõte, et võiks olemas olla mingi “kuhuytlev” kääne, sest mis loogika alusel sa ytled, et vaip “on maas”, aga “pane vaip maha”?
:) Hirnu herneks, ma ytlen…
Ja kas te ytlete pigem “lõi vaia maasse” või “lõi vaia maha”?
Mulle tundub, et koolis käies ma justkui sain aru nendest asjadest… ja et ma olin oma klassis yks vähestest, kes nendest asjadest suisa edukalt aru sai… :S (*punastab ja ronib laua alla peitu*)
Aga kogu see käänamine iseenesest oli naljakas. Kirjutage kõrvuti eri sõnade käändeid, näiteks triip, vedru, vedur, kuusk, magala, myrk, paks – nendega me proovisime – ja siis veel mitmuse 14 vormi ka. Lugege need järjest valjusti ette (igavuse tõttu kiirenevas tempos) ja ma julgen garanteerida, et peale seda ei omista te mitte yhelegi sõnale enam liigset ega yleliigset tähendust. Kõik kõlab nagu lalin :)
Kui selle peale naerukrambid ikka veel hingamist ei takista, siis proovige käänata sõnu nagu “Viplala” ja muud taolised.
Ohh, kogu jutu moraal on kõigest see, et minu meelest ei ole yldse tarvis mingit alkoholi või mõnuaineid, sest juba ainuyksi eesti keelest piisab, et ennast täiesti purju või pilve rääkida.
Aga kui kõigest hoolimata ikka veel piisavalt lõbus ei ole, siis võtke ja lugege siit Uncyclopediast Eesti kohta – miks asjad on nagu nad on. Kui ise läbi ei näri, siis võtke mõni inglise keele oskaja abiks, kes kiirtõlget teeb. Kui oma egole paar laksu vastu lagipead anda, et ta ennast vähe allapoole kummardaks, siis ausalt, väga naljakas on. Mitte kyll kogu aeg, aga piisavalt tihti.
*
Aga selle postituse inspireerinud Evale, kel muide on täna synnipäev, veel yks prantsuse sõnamänguga huumorikysimus. Koos vastusega, mõistagi.
- Quelle différence y a-t-il entre 2 policiers?
- Il y en a un qui ne sait ni lire.
(Missugune erinevus on 2 politseiniku vahel? – Yks neist ei oska ka lugeda.)
Palju õnne, Eva!
(:
.
Isand Bowie 28. juuli 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.Tags: õhtu, Bowie, kass
add a comment
Isand Bowie on kass.
Erinevalt nendest paljudest metsikutest kassidest, kes siin õues söömas käivad, on Bowie natuke kodustatud ja tal on luba tuppa minna.
Seda kuninglikku eesõigust kasutab ta vähemalt korra päevas, et köögis söömas käia. Mõnikord kysib ta majjalaskmist nõudliku näugumisega, kui märkab õues mind või Roux’d. Mõnikord tatsab ta õue peal pisut sihitult ringi ja Roux, kes parasjagu majja minemas, hoiab ust lahti, vehib käega nagu teener kuninga ees ja ootab, kuni Bowie otsustab, kas ta tahab just nimelt praegu tuppa saada või ei.
See otsus võib syndida näiteks kahe minuti jooksul. Sel puhul tõstab ta saba uhkelt kõrgusse ja marsib uksest sisse, kus talle tuleb avada veel uksi, et ta kööki pääseks.
Kui isand Bowie otsustab sel hetkel ikkagi veel õue jääda, siis on Roux’ käega vehkimine osutunud asjatuks ja uks tuleb jälle kinni panna.
Igatahes on väga naljakas jälgida seda protsessi, kuidas kass vaatab inimest, kes tema mõtteid proovib lugeda ja pyyab otsustada, kas ajada inimest segadusse või mitte.
Nagu Delfis hiljaaegu kirjutati – kui teil oli kahtlusi, kas teie majas olete peremeheks teie ise või teie kass, siis teadlased on selles kysimuses jõudnud yhesele järeldusele.
Loomulikult kass.
Mida teie siis arvasite? Endal ainult kaks jalga ja saba pole ollagi. Häh!
Fréquence Terre 28. juuli 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu, Pariis, Prantsusmaa.add a comment
Avastasin sellise toreda kohaliku raadiojaama nagu Fréquence Terre (Sagedus Maa). Levib Pariisis ja internetis, nende lehelt saab ilusti kuulata ja esilehel näidatakse ka parajasti kõlava loo esitajat ja nime. Tutvustus ytleb, et “muusika, loodus ja keskkonnauudised”. Yhtegi uudist veel kuulnud ei ole, kuigi vahepeal natuke lobisetakse lyhidalt prantsuse keeles. Eks võtab aega, et sellest aru saama hakata. Aga mõnusat läänepoolse euroopa ja ka muu maailma jazzi-folgisegust muusikat lastakse kyll ohtralt. Vahele loodushääli. Hetkel näiteks kõlab selline lugu:
Tänase päeva leidude hulka kuulub ka Hispaanias Alicantes vabatahtlikuna töötava Triinu blogi. Mõnus lugemine :) Parasjagu inspireeriv ka, kyllap ma hakkan ka varsti sarnastel teemadel filosofeerima…
Roux tõi mulle just suure pudeli vett ning teatas, et mul tuleb see täna ära juua. Sellepärast, et flowers need water.
Sõbralikult,
teie lill.
