rõõm 23. nov 2009
Posted by haldjas in tõsised asjad.add a comment
Ei ole mingit vahet, kas te tunnete rõõmu oma uuest Gucci käekotist või kaltsukast saadud 2-kroonise seeliku yle. Või minupoolest prygimäelt leitud uue mantli yle.
Pole vahet.
Kui te tunnete rõõmu, siis te tunnete rõõmu. Kui teil on häbi, et ei suutnud endale midagi paremat lubada, siis teil on häbi. Pole vahet, mille yle. Vahe on selles, et need emotsioonid tulevad samast kohast. Teie enda seest.
Seega psyhholoogiliselt ja kvalitatiivselt on Gucci käekott võrdne 2-kroonise kaltsukaseeliku või prygimäele saadetud mantliga. See on vaid päästik, mis on võimeline tekitama emotsioone.
Euro ja eelarve defitsiit 24. aug 2009
Posted by haldjas in Eesti, tõsised asjad.Tags: euro, raha
add a comment
Loen tänast Eesti Päevalehte ja selle artikli juures sai yks ammukummitanud mõte yhtäkki uue selguse.
Ajakirjanduslike kajastuste järgi võiks arvata, et riik väga tahab eurot ja hullult pingutatakse pyksirihma jne, et ikka euro tuleks ja… ma ei tea, mitu aastat see tants juba aurukatla ymber käib, aga tundub, et igavesti. Nagu lõppematu köievedu mingis suunas ja mingis teises suunas, aga põhimõtteliselt lykkub euro tulek muudkui edasi. Ja siis pyhitakse silmanurgast pisar ja nenditakse: nuuts, seekord veel ei saanud, aga pyyame paari aasta pärast uuesti.
Aga mulle tundub praegu hoopis, et riik oma tegutsemisega on miskipärast end viimaste aastatega suhteliselt pankroti äärele ajanud. Töötuskriis, majanduskriis. Fakt on ka see, et peaaegu igas riigis, kus euro kohaliku raha välja vahetanud, on seejärel peagi kurdetud hindade hyppelise kallinemise yle. Et väiksed numbrid tasapisi suurenedes aga rahakotti yha suurema augu närivad, ei taheta justkui tähele panna.
Veel on fakt, et Eestis on mitmesugused kaubad nii kallid, et mõistlik inimene ostab näiteks riideid Soomes või Rootsis allahindluste ajal. Sest milleks maksta teksade eest 1000 krooni, kui samasuguseid saab ka 200-ga? Ah?
Mõningad teenused on Eestis muidugi odavamad kui mujal. Sest kui ettevõtja on orienteerunud kohalikule turule, siis tema klient peab ikkagi maksejõuline olema. Kokkuhoid saavutatakse (enamasti) töötajate palkade arvelt. Sellest tulenevalt on Eestis sageli valdav mõtteviis, et töötajale ei peagi korralikku palka maksma, sest Eesti on ju odava tööjõuga riik. Ega me Euroopas ei ela! Ja kui mõni firma otsustab oma töötajaid tasustada ka elamisstandardite järgi väärika palgaga, siis nimetatakse teda halvustavalt yleostjaks. Kas nii?
Yhesõnaga on olukord, kus inimene maksab mõningate asjade ja teenuste eest sama head hinda nagu ylejäänud Euroopas, aga palka saab umbes 5-10 korda vähem.
Ma ei tea, kas valitsusringkondades mõtleb ka keegi nagu mina või on nad kõik seal haaratud yleyldisesse halinasse, kui nende palk keskmise palga vähenemise tõttu 75 000 pealt 67 000 peale kukub, et nad ei tule nyyd enam toime. Aga jälgides, mis toimub euro tulekuga, võiks arvata, et isegi kui elu oma korrektiive ei tee, siis on kuskil keegi, kelle sõrmenipsust jääb euro lõpuks ikkagi tulemata.
Ja mul on selle yle hea meel.
Võibolla lisab minu õelusele õli tulle selline pisikene teadmine, et Eesti praegune keskmine palk on väiksem kui miinimumpalk Prantsusmaal. Et ma võiksin hakata kolmveerandkohaga koristajaks või tänavapyhkijaks ja ma teeniksin sealjuures vähemalt samapalju kui Eestis spetsialisti teadmisi nõudva veebikribija tööga.
Prantsuse riik ja yhiskond teeb muidugi kõik selleks, et inimene töötaks, selmet elada sotsiaaltoetusest. Ja normaalne palk on selleks kahtlemata hea motivaator. Aga sellest hoolimata ei lase prantsuse riik ja yhiskond oma kodanikul päris nälga surra, kui viimasel on halvad ajad ja ta tööst ilma jääb.
Kusjuures ma saan väga hästi aru, et hinnad on Eestis ja Prantsusmaal ka natuke erinevad – eriti kinnisvarahinnad – aga samas ei ole need käärid võrreldes palkadega nii väga suured. Ja mis puutub esmatarbekaupu nagu toit ja riided, siis julgen väita, et tavalisest poest syya ostes ja tavalisi rõivaid/jalanõusid soetades saab siin hakkama sama odavalt või isegi odavamalt kui Eestis.
Kui tuleb tahtmine bourgeois-boheemitseda, siis peab muidugi natuke eelarvet varuma enne.
Aga Eestisse ei tohiks euro minu meelest tulla enne, kui meil on palgad tõusnud ylejäänud Euroopaga samale tasemele. Hinnad on meil juba sinnapoole teel ja mõned juba ammu kohale ka jõudnud, nyyd tuleks palgad järele kergitada. Siis võib edasi vaadata. Sest euro tulekuga saavad just esmatarbekaupade hinnad paari kuuga tiivad niikuinii.
Alba Maria ja Brasiilia ökokogukond 20. aug 2009
Posted by haldjas in tõsised asjad.Tags: ajakirjandus, ökoküla, filosoofia, maaema, maailmavaade, planeet, Terra Mirim
1 comment so far
Alba Maria. Foto: bioneer.ee
Leidsin sellise artikli Bioneer.ee veebist. See kõneleb täiesti tõsistest asjadest, lihtsalt ja ilusalt.
Ma arvan, et tänu selliste inimeste olemasolule on Maaema veel lahke meie vastu. Ja hoiab meid. Aitäh, Maa.
Me peame suutma meenutada, mida me siia ilma oleme tulnud tegema, mis on meie elu ülesanne. Me kõik oleme mööduvad võrreldes planeedi elueaga. Iga moment meie elus on ainulaadne ja tähtis. Me peaksime olema siin ja praegu sajaprotsendiliselt.
Meestest, naistest ja abortidest 9. aug 2009
Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu, tõsised asjad.Tags: kurb, mõtlik
9 comments
Olen juba pikemat aega kaalunud yhe mõtiskluse avaldamise yle, aga pole justkui õiget hetke leidnud. Võibolla seetõttu, et siiani on see blogi elanud rohkem ilukirjanduslikus laadis, loonud oma haldjamaailma, kus kõik tegelased on ilusad ja armsad ja elavad happily ever after. Aga vahetevahel tuletab elu mulle meelde, et maailmas on ka kurbi inimesi.
Olen hakanud jälgima eesti blogisid ja ajakirjandust rohkem kui kunagi varem. Yhelt poolt annab eemaltpilk teistsuguse vaatenurga; teisalt paljastuvad nyyd mu ees uutmoodi teemad. Näiteks Hispaanias vabatahtlikuna töötav Triin kirjutab, kuidas seal võib 14-aastane ilma vanemate teadmata aborti teha. Kyllap on see Eestiski võimalik…
***
Ykskord šokeeris mindki yks meestuttav kysimusega „ja mitu aborti sa oma elus teinud oled?“ Esiteks olin ma muidugi solvunud, et ta sellisel teemal yldse nii otsekoheselt sõna võttis (sest kas sellised kysimused pole mitte naisterahva enda asi, või siis naise ja tema mehe, igal juhul mitte mingi suvalise võõra) ning et kuidas ma yleyldse sattusin olukorda, kus mind on võimalik niisuguse teemaga nurka ajada. No hyva, kodanik oli ilmselt ka parasjagu joonud, võibolla sellest niisugune avameelsus…
Aga kui mul ego yle läks, olin ma rohkem rabatud arusaamisest, et kui yks mees võõrale naisele nii kergekäeliselt taolise kysimuse esitab, siis peab tal olema mingi alus arvata, et abordi tegemine on yks igapäevane asi. Ehk – mis yhiskonnas me elame?!? Ma ei tea, kas ma olen kuidagi vati sees kasvanud või milles asi, sest minust on sellised mured justkui mööda läinud. Ma ei kujuta ausalt ette, missugune peab olema inimese kasvatus ja eluviis, et ta saaks öelda, et ta on oma elus palju aborte teinud. (Ja yleyldse, kui palju on palju?) Aga tundub, et selle meesterahva elus on siis domineerinud sageli aborti tegevad naised, või kuidas seda nyyd öeldagi… No mis järeldust sa hing sellest teha oskad – sutenööri moodi mees igatahes ei paistnud :) Samas, minu arvates on abort traagika. Ma ei tea… need asjad võiksid ikka kuidagi teistmoodi käia. Mitte nii, et lihtsalt lähen ja teen. Tegelikult on see ju kehale šokk. Nii nad räägivad.
Võiks ju enne mõelda natuke. Enne, kui on tingimata vaja sellist otsust teha. Et naisel ei oleks vaja šokeerida oma keha ja meestel võõraid naisi selliste kysimustega.
Tegelikult jõudis meesterahvas mulle purjuspäise otsekohesuse käigus muidugi kurta ka oma muret (noh et naist vaja).
Selle mehe silmade läbi kirjeldatuna kõlasid eesti naised väga meelekibedate ja raha- ja võimuahnetena. Umbes et enne olgu mehel naisele loss ja bemar kingitud, kui rääkima tuleb… Tõesti, ma ei saa kyll öelda, et ma tunneksin yhtegi sellist naist. Kas mul on sõpruskonnaga lihtsalt vedanud? Kas Eestis on asjad tõesti nii hullud? Kuidas sellised inimesed saavad olemas olla?
Muidugi jääb kysimus, et kuidas mees ise naisesse suhtub – kui ta justkui paremat ei ootagi, võibolla talle siis antakse täpselt seda, mida ta „kysib“. Ytlen ausalt, et mõnele pealetykkivale kujule olen ka mina oma elus yht-teist krõbedat öelnud. Aga teisalt ei anna ma kunagi katteta lubadusi – kui ma ei ole suhtest huvitatud, siis ma ka otse ytlen nii, milleks keerutada. Mõeldes kõigile võimalikele tagajärgedele – kui sa juba korra oled pirtsaka printsessi kombel öelnud, et „enne too mulle taevast kuu, siis…“ ja meesterahvas järgmine kord koos kysitud taevakehaga ilmub, siis tõepoolest… mis edasi?
Tunduvalt lihtsam on yldse mitte mängida pirtsakat printsessi, siis ei pea pärast mingi olematu saaga likvideerimisega tegelema. Olen alati olnud seda meelt, et parem olla kohe otsekohene, sest ausalt, kui ma enne ei ole huvitatud, siis peale kuu toomist pole ma ju rohkem huvitatud. Sest näiteks ma kuulun selliste inimeste hulka, kes otsivad elukaaslases just kaksikhinge, sõpra, mõistjat, yhte sammu astujat… Ja mulle on jäänud mulje, et ma pole Eestis ainuke. Sest enamik minu sõpru hindab inimesi just samasuguste kriteeriumite järgi. Et teinepoolega oleks millestki rääkida, noh. Ka 50 aasta pärast :)
Muide, just meenus veel yks kummastav seik. Ykskord olin õhtul väljas, mingis Tallinna pubis, tõenäoliselt kuulamas kedagi tuttavat muusikut. Yhel hetkel sai kuulamisest kyll ja otsustasin sammud kodu poole seada. Astusin uksest välja. Yksi. Minu juurde kargas meesterahvas, silmnähtavalt ebakaines olekus, ja esitas mulle kysimuse: kas ta tohib mind välja kutsuda, ma olevat väga ilus. Võibolla ytles ta veel midagi, aga ma olin olukorrast ylimalt jahmunud, nõnda ei mäleta. Ytlesin vastu esimese lause, mis mulle pähe tuli: aitäh komplimendi eest, aga kahjuks mu syda pole vaba. Mees manas näole haavunud ilme (tõenäoliselt, järeldasin seda ta hääletoonist, kuna näo nägemiseks oli liiga hämar) ja hyyatas: Te murdsite just mu sydame!
Jajah. Ma ei saanud kyll täpselt aru, mida ta selle lausega saavutada yritas, aga ei jäänud ka järele uurima. Põgenesin nii kiiresti kui jalad võtsid :P
*
Aga jah – kahju, kui mõni mees mõtleb, et saab endale raha eest sydamliku naise osta. Kui mees usub, et naist saab kuidagi raha või rikkusega meelitada, siis kyllap ta leiabki sellise naise, keda saabki ainult raha eest. Keda raha eest saavad kõik, kes tahavad… Teine, hullem variant on see, kui mees pyyab naist mõjutada yleoleku/alavääristamisega. Sel viisil tekib ebavõrdne suhe, millest naine põgeneb kohe, kui mõistus ja eneseväärikus koju jõuavad. (Kõik eelpoolöeldu kehtib ilmselt ka suunal naine->mees, kuigi meie kultuuriruumi stereotyypides vist naised veel rahaga mehi ei osta. Aga mujal maailmas tuleb ette.)
Mehed, ärge soovige endale pirtsakaid printsesse. Eestis on kyll ja kyll neid naisi, kellel on syda õige koha peal. Ainult et baarist, klubist ja võiduajamistelt neid ei leia. Samuti on neid mõistlik otsida kaine peaga. Sest neile meeldivad mehed, kes enda sõnade ja tegude eest vastutada suudavad :)
Muidu sobib seda teemat suurepäraselt illustreerima Lily Alleni hiljuti ilmunud singel „22“. Selle sõnumi järgi võiks klubis aega veetvatele naistele veidi rohkem armu anda, sest tegelikult otsivad ka nemad seda ainust ja õiget…
Video on kyllaltki kõnekas. Jälgige peegelpilte ;)
Lily Allen – 22
When she was 22 her future looked bright
But she’s nearly 30 now and she’s out every night
I see that look in her face she’s got that look in her eye
She’s thinking how did I get here and wondering why
It’s sad but it’s true how society says
Her life is already over
There’s nothing to do and there’s nothing to say
Til the man of her dreams comes along picks her up and puts her over his shoulder
It seems so unlikely in this day and age
She’s got an alright job but it’s not a career
Wherever she thinks about it, it brings her to tears
Cause all she wants is a boyfriend
She gets one-night stands
She’s thinking how did I get here
I’m doing all that I can
It’s sad but it’s true how society says
Her life is already over
There’s nothing to do and there’s nothing to say
Til the man of her dreams comes along picks her up and puts her over his shoulder
It seems so unlikely in this day and age
