Ajalooline palvus Kunda hiiemäel 12. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.add a comment
Võtan endale vabaduse vahendada yhe syndmuse kirjeldust, mis on minu meelest yks toredamaid syndmusi Eesti viimaste aastate ajaloos yldse.
Seto Kuningriigi ylebtsootska Sarve Õiõ oma kaaslastega Hiiemäe päevale saabunuid tervitamas. Foto: Mana Kaasik / Maavalla koda
Pyhapäeval, 11. porikuud toimus Virumaal Kundas päikesetõusust hilise pärastlõunani väldanud Hiiemäe päev. Härmas ja kirka hommikuga alanud päeva kroonis lausa suviselt soe päikesepaiste. Öösel järgnenud vihmasadu lubab aga loota, et jumalad on oma rahva palveid kuulda võtnud.
Märgilise tähendusega syndmus avas uue lehekylje hiite ja maausu jaoks. Möödas on aastasajad, kui põlisrahvas pidi varjama pyhi paiku ja tavasid. Täna saame koguneda avalikult oma pyhapaikadesse palvele. Algab põlisrahva ärkamise ja hiite paranemise aeg.
Maausulised kogunesid Kundas juba varavalges, kysisid pyhalt mäelt lähenemiseks luba ja syytasid lõkked. Tulele pandi pudrupada, kus naiste lakkamatu regilaulu ja taigade saatel valmis eeloleva palvuse põhiroog. Laulud kõlasid seto, võro, viru ja eesti keeles.
See on ainult tykike lugu. Edasi lugege Maavalla koja kodulehelt.
~
Nyyd me võime oma maa ja rahva yle jälle uhked olla. Päriselt.
Isiklik leprechaun 11. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.Tags: leprechaun, roheline haldjas
1 comment so far
Mul on nyyd isiklik leprechaun. Tänu Evale, kellega ma täna esimest korda elus päriselus kokku sain. Näib, et juhuslikud internetitutvused hakkavad järjest päristutvusteks muutuma. Mis on ju igati tore ja tervitatav :)
Tegelikult on võibolla natuke kummaline saada esmakordselt päriselus kokku inimesega, kellega oled seni suhelnud ainult arvutiekraani vahendusel, mingites poolanonyymsetes veebikeskkondades, arvestades võimalusega, et iga sõna, mida veebist loed, võib olla kaheldava väärtusega. Või et veebikontakt ei suuda yhtegi inimest päriselt “ära” kirjeldada.
Aga ikkagi on huvitav.
Ega ma vist päris igayhega niimoodi kokku saada ei tahaks. Võibolla. Aga Eva on Eva. Ja igayhega vist ikka ei teki kohe sellist tunnet, nagu oleks juba ammu tuttavad olnud…
Ja mul on nyyd leprechaun. Päris iiri leprechaun.
Leprechaun on iiri kavalpeahaldjas, selline väike roheline mehike, kellele meeldib vahetevahel ulakust teha ja kelle põhitegevus on kingade meisterdamine ja parandamine. Iirikeelne sõna on leipreachán ja hääldatakse umbes [lepekan] (mul ei ole paremaid foneetilisi märke võtta kuskilt). Lihtsalt kunagi tekkis arutelu, kuidas seda sõna hääldada ja mulle on seni miskipärast meeldinud öelda š tähega keskel, mis on täiesti vale :)
Leprechauni kasutusjuhend (karbil) ytleb, et leprechauni tuleb pidevalt taskus kanda. Ah et miks? Need kavalpead peidavad nimelt tihtipeale vikerkaare algusesse (või lõppu) potitäie kulda. Kui sa yhte säändset juhtud aga taskus kandma ja vikerkaart nägema, siis peaks haldjas sind selle peidetud poti suunas sikutama. :)
Näed siis. Sain minagi lõpuks aru, miks inimesed vikaerkaare otsi taga ajavad :D
Leprechaun Wikimediast
… 11. okt 2009
Posted by haldjas in öömõtted.add a comment
mõnikord ei ole vaja
palju öelda
mõnikord võiks lausa
ytlemata jätta
aga ei saa sõnad voolavad
silmist ja suust
välja aknast ja uksest
sisse
ja ma põgenen
ja ma ootan
las igayks siis ise teab
kas tulla või siis
seekord
tulemata jätta
lylitanud välja 11. okt 2009
Posted by haldjas in öömõtted.1 comment so far
kui mõte on end täitsa lylitanud välja
ja pea on tyhi
siis mõtled
kustkohast need mõtted kyll tulevad
karjala keeles 10. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.add a comment
Olen viimasel nädalal mitmel põhjusel Myspace’ist eemale hoidnud. Sõbrakutsed kuhjuvad, isegi ei jaksa kõike läbi kuulata (ma tavaliselt ikka pyyan, kuigi ausalt öelda hip-hopiks ja “christianiks” sildistet muusika mind eriti ei paelu).
Veeb ryndas täna hoopis eriskummalisest kohast. Nimelt sain twitteris tagasipõrgatuse kysimusega, mille tõlgiksin maakeelde umbes nii: “Oi! Sul on uus karjalakeelne laul!” Midagi ma talle vastasin ka, umbes et see on vana laul tegelikult.
Just.
Ainuke mõistatus on see, mis keeles on kysimus esitatud. Tegemist on kahtlemata läänemeresoome keelega (sest muidu ma ei oleks ju aru saanud, peale mõningast otsapõrnitsemist). Arvestades teemat ja suhtelist sarnasust laulusõnadega, pakuksin karjala :)
Niisiis võib elamuse kokku võtta sõnadega “vestlesin täna karjala keeles”, kusjuures ma ei olnud teadlik, et ma olen võimeline karjala keeles vestlema. Esimene emotsioon oli vastata midagi inglise keeles ja kysida, mis keeles oli kysimus esitatud… sest see on huvitav… aga ikkagi teesklesin, et saan aru ja oskan ka rääkida ja kirjutasin vastu midagi, mida võib tõenäoselt pidada mingiks keskmiseks ugrikeeleks. Oeh. Aga eks samamoodi suhtlesid meie esivanemad.
~
Kuna näib, et wordpress on põhimõtteliselt võimetu näitama midagi, millel on flashi lõhna kyljes, siis tundub, et mul tuleb see laul ka youtube’i yles riputada. Selleks on sinna taha fotosid vaja mõistagi. Või midagi.
Aga jah, twitter on lahe. Saab igasugu tundmatuid keeli rääkida. :)
[tagasi tööle]
Oho! šiula on uuži laulu karielakši :D
