dan bull – dear lily 29. sept 2009
Posted by haldjas in Määratlemata.Tags: Muusika
add a comment
no ma ei või. see on ikka nii lahe, kuidas muusikud oskavad debatti pidada.
this is a must see. ainult inglise keelest võiks aru saada ja tausta teada. et siis Lily Allen toetab seda ideed, et muusikavarastajatel võiks neti kinni keerata vms :) ja et igasugune fileshare ja tasuta mp3-de jagamine on saatanast.
muidugi mulle väga meeldib, kui muusika eest makstakse. eriti algajatele. aga teisalt jälle tundub, et laiema kõlapinna saavutamiseks lekitaks kasvõi ise oma failid torrentisse.
tõsi, Paulo Coelho tegi seda siiski peale seda, kui tal oma raamatutest juba hea sissetulek kätte oli saadud. siis jagas oma raamatu (venekeelse tõlke) torrentiga laiali ja ohoo… myyginumbrid tõusid miljonitesse või midagi. sellest peale on Pirate Coelho myygistrateegia.
jaa. kui katus on pea kohal ja iga kuu kuskilt mõnusasti toiduraha tiksub, siis võib muidugi teha igasuguseid sotsiaalseid eksperimente juutuubide, failsheeride ja torrentitega. aga ilmselt Lily on hetkel näljas ja sellepärast nii kuri.
aga meil vaidlesid ka laulikud sedasi vastastikku vanasti. asi oleks aus ja õiglane, kui Lily nyyd omakorda Dan Bullile vastuseks laulu teeks :) ootame, loodame :)
häälerahvas 16. sept 2009
Posted by haldjas in Määratlemata.Tags: häälepill, Muusika, vokaalansambel
add a comment
Tundub, et võin ennast varsti muusikablogiks ymber tituleerida :S Iga päev tuleb selliseid juutuubi leide, et kohe ei saa jagamata jätta.
Ilmselt on syydi eile avastatud kooripala – sealtkaudu avanes tee vokaalvõimekuse avarustesse. Täna sattusin veel yhe video peale.
Häälerahvas (The Voca People) on kaheksa sõbralikku tulnukat Voca-nimeliselt planeedilt, kus ei tunta verbaalset kommunikatsiooni, vaid kasutatakse ainult vokaalseid väljendusi. Olles aastakymneid kuulanud Maa muusikat, otsustasid nad nyyd and oma panus ja esitada oma lemmikumaid viise yhe õhtu pikkuses kavas, et väljendada oma muusikalist tänu meile.
Umbes nii kirjutatakse nende kodulehel. Legend on päris andekas, peab ytlema :)
Kuluaarides kõneldakse, et häälepaelte meistrid on pärit Iisraelist.
Kõigepealt vaadake seda:
(euroopa muusika ajalugu 3 minutiga… vihje: juutuubis on infos ka laulude nimed kirjas, kes ei tea)
Ja siin on nende otseesitus yhele NY telekanalile. Kahjuks ei ole häälte tasakaal nii hästi paigas kui “ametlikus” klipis. Aga see-eest on muud põnevat.
kuidas sadada vihma 15. sept 2009
Posted by haldjas in Määratlemata.Tags: imed, koor, Muusika, vihm
1 comment so far
Täna on täiesti yletamatu päev.
Youtube’i videosid kogun ma siia blogisse põhiliselt selleks, et endale meelde jääks, muide. Aga alati on rõõm midagi lahedat ka teistega jagada.
Täna avastasin yhe Kanadas resideeruva eestlanna blogi ja voilà – selle video.
Esialgu oli lihtsalt huvitav – umbes nagu vihmametsas -, aga kuskil 1.50 minuti juures toimub järsku paradigmavahetus. Jaa.
Kui teil on vähegi arvestataval tasemel kõlarid / kõrvaklapid, siis proovige kõigepealt HQ ehk hea kvaliteediga salvestust (see nupuke all vasakul, mis punaseks läheb, kui klikkida). Oih – et see tekiks, tuleb alustuseks video mängima panna.
Ohh. Mulle ikka nii meeldib beatbox… Või pigem meeldib mulle nii nii väga kohutavalt see idee, et absoluutselt igasugust, ka popmuusikat saab teha ilma yhegi instrumendita. Ainult häältega. Nojah, mõne eriefekti jaoks on muidugi võimendust vaja… Aga ikkagi :D
~
Ja praegu kolasin natuke netis ringi ja avastasin, et see koor – Perpetuum Jazzile – esineb koos Real Groupiga. Oh, pagan. Ma tahan ka selles kooris laulda!!!!
Sloveenia ainuke jazzkoor, nagu nende koduleht ytleb.
Mul on praegu täpselt sihuke tunne, et ma tahan neist kõike teada. Niiet ma sukeldun tagasi guuglisse. Hei-hei!!
karglevad pärdikud 26. aug 2009
Posted by haldjas in Määratlemata.Tags: ajalugu, lõbus, Muusika, popmuusika
1 comment so far
Leidsin täna netis kolades yhe loo. Marina & Soko – Mum. Seda kuulates tuleb silme ette pilt mingist rannast, kus olevused päikesesäras värvilistes riietes yles-alla karglevad. Täiesti funky. Ja täiesti lahe.
Tahtsin suures vaimustusepuhangus oma rõõmu jagada ja surusin klapid ka Roux’le pähe. Ta kuulas 30 sekundit, pööritas silmi ja teatas siis, et hirmsamaid sämpleid ei saa olemas olla ja yldiselt tuleb talle täpselt silme ette, millistest juppidest see lugu kokku on pandud. Hehe :) Veab siis, et ma niipalju mõnes heliproduktsiooniprogrammis pole vahtinud, sain vähe ehedama elamuse :)
Mulle meeldib, kuidas see lugu kõlab nagu värviline plastmassmänguasi lastele. Täpselt nagu pärdikud köögis pottide ja pannide keskel. Ja ma usun, et sel lool on turu peal lööki. Olgu siis vähem või rohkem originaalne.
Eriti koom on 1:23, kus pärdikud saavad pasunad kätte.
Aga nyyd läheme ajas nii kolmkymmend aastat tagasi. Bändi nimi oli siis War ja lugu Low Rider:
See kõlab veitsa vähem kastruliplärina moodi. Ja huumorinurgake tekib siis, kui tundub, et samad pärdikud said samad pasunad kätte. Ainult minut aega varem (0:22).
Hihii :)
Äge ju, kui teinekord leiab netis sobrades kaks lahedat lugu. Kaks kärbest. Yhe hoobiga.
:)
Rändaja õhtulaul 11. aug 2009
Posted by haldjas in Ajamõtted, Eesti.Tags: mälestused, Muusika, tartu lasteteater, teater
add a comment
Minuvanused ja minust vanemad eestlased teavad seda lugu väga hästi. Mina ei teadnud kuni paari aasta taguse ajani – ilmselt seetõttu, et mul polnud kodus telekat, kuni suhteliselt suureks kasvasin…
Aga selle eest oli mul terve lapsepõlveaja selle lauluga seonduv kultuuritaust koos inimestega, kes mõtlesid selliste lugudega yhes hingamises.
Mul oli terve Tartu Lasteteater.
Lastetater sai alguse 1989. aastal Jaan Toominga stuudiost. Lasteteatris lavastati lugusid väikestele ja suurtele lastele. Väiksematele tehti näiteks indiaani ja muude rahvaste muinasjuttude etendusi. Yks minu esimesi meedejäävamaid teatrielamusi pärineski mingist taolisest ajast. 4-5 näitlejat laval ja vestavad lugusid. Mmm…
Hiljem tulid näiteks “Trollitalv” ja “Yle linna Vinski” ja “Nukitsamees” ja muud asjad. “Taevaminemispyha” ja “Tulesyytajad”; “Lõppmäng”, “Surmatants” ja “Tulevik on munades”. Sai nalja, mõtlust, absurdi, draamat ja ajalugu. Selle väikese teatri pisikeses mustas saalis oli midagi sydamelähedast. Ja Hell ytles ykskord, et oli Lasteteatri trepil näinud pisikest härjapõlvlast. Majavaimu.
Lastetatris lauldi palju. Etendustel, enne ja pärast etendusi. Lasteteatris tehtud ja salvestatud muusikast on Lauri Sommer kirjutanud päris põhjaliku artikli siin.
Lasteteater suri ära umbes siis, kui ma täiskasvanuks sain. Peale seda olen Eestis veel kaks korda teatrielamuse saanud. Yks oli Jaanus Rohumaa lavastatud iiri lugude etendus “Inishmaani igerik” (Linnateater) ja Anne Tyrnpu lavastatud “Lemminkäinen” (Pärimusteater “Loomine”). Tyrnpu esindab sedasama Jaan Toominga stuudio stiili, milles on midagi yrgset minu jaoks. Tyrnpu paneb noored näitlejahakatised regilaule laulma, nii et syda kajab vastu. Taolisi asju on Eestis veel tehtud, aga pole kuulama jõudnud. Selline klassikaline “teater” – tavalised 20. sajandi tykid mulle eriti ei istu, ei tea miks.
Lasteteater aga on yks järjekordne mosaiigikilluke minu Ixtlanist, lapsepõlve haldjamaast, mida ma alati tagasi igatsen, aga iialgi enam kätte ei saa ega yles ei leia.
Tegelikult ma ei tea, miks teatrit tehakse. Kas see on pigem lavastaja või näitleja eneseväljendus? Teater on mind alati kummastanud. Ma ei ole sellest kunagi päriselt aru saanud ja mida enam ma lapsena Lasteteatris suurte inimeste lapselikke tegemisi vaatlesin, seda kummalisemaks see maailm mulle muutus.
Aga Anne Maasikust on Lauri Sommer kunagi Klassikaraadiosse saate teinud.
