haldjas, kes soovis näha päikest

Olen kyll kavatsenud kella 5 paiku ärgata, et päikesetõusu näha, aga kui silmad lahti löön, on täiesti pime. Mobiilikell näitab 3.33.

Katsun oma sääsevõrgu all veel vegeteerida, aga magamisest ei tule kyll miskit välja. Eesti aja järgi peaks olema keskpäev ja mu keha näib arvavat, et aitab kyll.

Kella 5 paiku hakkab valgeks minema. Terve öö läbi kord ägedamalt, kord vaiksemalt kostnud vihmaladin on siiski piisavalt vali, et peaaegu summutada puu otsas röökivad ahvid.

Minu kylalistemaja Domitilas

Teised elavad sellistes majades

Katuseräästad varjavad pea täielikult sisse paistva valguse, nõnda ei saagi õieti aru, et öö hakkab taanduma. Teen ukse lahti, et selles valguses kirjutada. Öö jooksul on läve ees asuvasse nõkku tekkinud kenake mudaoja. Kõik mulksub ja soliseb ymberringi. Eestis on ka sellised vihmad, aga tavaliselt ehk kord-paar suve jooksul. Siis võib juhtuda, et vihm kestab mitu päeva. Aga siin on vist nõnda, et kestab mitu, mitu kuud :)

Yhel pool karjuvad yhed ahvid, teisel pool teised. Tirtsud siristavad, linnud laulavad ja kõige kõrvulukustavam on vihmapladin. Aga ei mingit päikest. Blaah. Hoopis linad tõmbuvad niiskeks. Igatahes on mul jätkuvalt hea meel kaasa võetud sõba yle. Vill on ikka jumalik asi. Palav sellega eriti ei ole, samas kaitseb ta suurepäraselt niiskuse ja rõskuse eest.

Minu majanaabrite juurest kostab ka aeg-ajalt krabinat ja tatsamist. Oletan, et prantslasel on sama probleem, mis minul – uni kipub ära minema siis, kui Euroopas keskpäev on.

Ja NÄLG ON. Tegelikult peaks varsti syya saama, sest kell läheneb kuuele, hommikusöök oli plaanitud 6-7 paiku, kui ma õigesti mäletan.

***

Kell on 9.11, Eesti aja järgi 18.11. Hommikusöök on läbi. Maria toodud keebiga jooksin sööma, kuid ei võtnud soojemaid riideid kaasa. Vihma käes on kyll väga soe, aga katuselustes puhub tuul ja on jahedavõitu. Tädi annab mulle kyll pluusi, aga ikka on kylm. Pean minema sooje riideid tooma. Ainult kuidas? Ja kuidas ma nendega siia tagasi saan, ise kuivaks jäädes?

Lippan oma tuppa, paljajalu nagu tulin. Varbad lähevad lompides jälle puhtamaks. Aga põlvpykste alumised otsad saavad kilemantlist hoolimata märjaks. On selge, et riietega pole sihukese ilma käes midagi peale hakata :)

Mõeldud, tehtud. Toas topin kõik oma soojad riided kilekotti ja panen selga bikiinid – ei jää ju muud yle kui vihmaga kohaneda. Kotti lähevad veel hispaania keele vestmik (et rahva hulgas aega surnuks lyya), fotoka võtan kah kaasa. Ja kaustiku. Ja diktofoni :) Kilekotile sõlm peale, kilemantel rulli ja näpu vahele, ja lippan nagu suvitaja läbi vihmaladina keskuse poole. Kui rahulolevalt kohale jõuan, vahib JM mind laua tagant heakskiitvalt ja tähendab, et niimoodi riietatuna on vist jah mõttekam ringi liikuda.

Vahetan toas riided ära. Kusjuures bikiinid on täiesti kuivad… Keha on kyll natuke märjaks saanud. Mystika.
Aga inimesed kaovad ykshaaval ära. Mõni läheb magama, paar ameeriklast metsa. Ma kyll ei kujuta ette, mida sealt metsast leiab sihukese padukaga, aga eks nad ise tea :) Pilti ka väga teha ei saa, sest valgust pole pea yldse. Niisiis – valge inimese seisukohalt on igav. Räägitakse, et ykskord kestnud sadu viis päeva ja siis olnud see ojanire värava taga nii suureks jõeks kasvanud, et ei saanud enam džiibiga yle.

Vahepeal jääb vihm vaiksemaks ja peale lõunat saan peaaegu täies riides oma tuppa lipata. Minu ukse ette on yhe sajuse ööpäevaga kasvanud peaaegu 20 cm kõrgune seen. Ka söögitoa juures on näha puujuurele järjest kerkinud seenerada. Kuidas need seened kyll nii ruttu kasvada jõuavad?

Väljast kostab hõikumist. Need on kolm eile õhtuks lisandunud ameeriklast, kes on oma rendiautoga suhteliselt iseseisvad ja kimavad ringi, kus tahavad. Nyyd yritavad nad Domitila värava ees vihmavaiksemal hetkel võrkudega mutukaid pyyda. Karjumise järgi võiks arvata, et neid ryndab mingi kole loom või et nad mängivad jalgpalli. Oeh…

***
Peale hommikusööki räägib JM natuke Nikaraagua poliitikast ja ajaloost. Päris põnev. Lähen kikitan kõrvu.

Vanasti olnud siin 3 põlisrahvast – miskitud, mererahvas atlandikaldal, mayanid ja ramad, mõlemad metsarahvad, natuke sisemaa pool. Metsas siis. Vaikse ookeani poolsest kyljest ei saagi aru, kes või mis seal enne oli. Praegu on igatahes põhiline inimasustus seal. Linnade mõttes. JM räägib kyll, et tegelikult elab ka Atlandi regioonis palju inimesi. Lihtsalt suurlinnu on vähe. Ja seal pole korralikke teid. Mingisse suuremasse punkti saab lennukiga, aga edasi paadiga… Teed on teoreetiliselt olemas, aga nende seisukorrast pole vähimatki aimu. Sõidad autoga kohale ja avastad näiteks, et kusagil on tee asemel suur auk.

Atlandi kylg on autonoomne. Teoorias. Seal on kullakaevandused ja pyytakse kala. Aga kaevamise- ja pyygiload väljastatakse ikka Managuas. San Juani regioonis elavad rama indiaanlased on väga omaette hoidev rahvas – nad peaaegu ei segune teistega. Erinevalt miskitudest, kel oli kunagi poole Hondurase ja Nica atlandikyljel Moskito kuningriik, aga nyyd on enamik neist segunenud Aafrikast sissetoodud orjade järglastega.

Saan ka teada, et Vaikse ookeani kyljel räägitakse hispaania, Atlandi kyljel aga Jamaica inglise keelt. Nii et sisuliselt on siin kaks eraldi Nikaraaguat. Seadused on aga ainult hispaania keeles, kuigi võiks olla kõikides keeltes. JM toob näiteks oma kodumaa Belgia, kus kogu seadusandlus on prantsuse, hollandi ja saksa keeles. Saksa keeles seetõttu, et kunagi andnud Saksamaa Belgiale yhe tillukese tyki enda kyljest. Nende inimeste pärast siis tõlgitakse kõik riigitekstid saksa keelde. Aga Nikaraaguas ei pinguta põlisrahvaste nimel keegi.

Atlandi kyljel olevat palju maad ja selline seadus, et kui elad sama maa peal 10 aastat, siis saad maa endale kysida. Iseenesest hea seadus ju. Ainult et seda kasutatakse kurjasti ära. Inimesed kolivad kuhugi, seavad end seal sisse, siis leiavad advokaadi ja, väites, et on paigas juba 10 aastat elanud, taotlevad kohtu kaudu maa endale. Siis myyvad maa maha ja hakkavad otsast peale.

On ka selliseid variante, et mitukymmend perekonda kolib kuhugi kohta ja hakkavad kõik maad taotlema. Kui siis kohtus kysitakse tunnistajaid, et oled seal niikaua elanud, tunnistavad naabrid yksteise kasuks loomulikult. Ja siis myyvad jälle maa maha.

On ka selliseid advokaadifirmasid, kes otsivad selliseid inimesi, kes tahaks ringi kolida, et siis nende abil maad osta.

Ära sa ytle, eksole. Nutikaid leidub igal pool. Aga JM ei kiida sellist käitumist heaks. Mina ka mitte. Maaga sahkerdamine on paha. Maa peab yldse kuuluma iseendale ja inimestel peab olema õigus seal peal toitu kasvatada.

Niisiis on Nikaraaguas maaga kummalised ja keerulised lood.