haldjas, kes soovis näha päikest

Lapimaa

Tahtsin yles riputada picasa slideshow’d, aga wordpress sõi flash embed koodi ära. Nojah… siin on Lapimaa galerii Picasawebis.

Eellugu

On detsember. Minu viimase tööpäevani on jäänud umbes nädal, kui mu postkasti potsatab kiri Tuhkatriinult. See kiri kutsub mind aastavahetuseks Soome. Täpsemalt – polaarjoone taha.

Vaatan uskumatul ilmel ekraani. Olen just nukrutsenud teemal, kelle seltsis uue kalendriaasta tulekut veeta. Sest jõulud ja vana-aastaõhtu on mu meelest selline aeg, mil ei tohiks yksi olla… Minu elus on vist olnud liiga vähe rõõmsaid jõule ja vahvaid aastavahetusi. Kes teab…

Aga nyyd on mu aastavahetus korraldatud!! Kui ma otsustan kutse vastu võtta. Muidugi otsustan! Ma lähen polaarjoone taha! Lumi!! Virmalised!! Põhjapõdrad!!! Hurraa!!! Ja lugematul hulgal ilusaid pilte…

See ei ole Rovaniemi. See on veel kaugemal. Kolari, kaugeim koht, kuhu Helsingist rong sõidab, ja sealt veel edasi…

***

Esmaspäeva hommikul (täna) kell 7.32 veeren läbi Lapi lääni lumepimedate maastike. Seljataga on yle 10 tunni rongisõitu ja ees veel 2. Kemi sai mööda kusagil uniste ärkamiste vahepeal, ees on Ylitornio, Pello ja siis – lõpuks – Kolari, kus mind ootab Tuhkatriinu oma haldjast ristiemaga.

Mõtisklen, kui palju kujuteldav või kujutlematu polaarjoon muudab maastikku. Hetkel paistab aknast tavaline Eesti/Soome mets. Lihtsalt… tundra on minu ettekujutuses midagi kylmunud raba laadset – kidurad puud ja samblikud. Juurdlen selle yle, kuidas tundras puud jaksavad elus olla. Meil ju räägitakse 3-4 kuu pikkusest talveunest. Ka rahvajuttude järgi jäid puud talvel magama – seepärast neid vist kylmal ajal maha võetigi, et siis nad ei rääkinud vastu…

3-4 kuud. Aga kui pikk on see periood siin, kui 3-4 kuud yksi on sisuliselt polaaröö? Eesti moodi kolmveerandpime aeg kestab siis ju veel kauem ja vist on siin yldse aastas paar kuud, mil lumi pole maas. Kuidas on puudel yldse meeles selleks ajaks yles ärgata? :)

***

Kell 8.10 Ylitornio ja Pello vahel, polaarjoon yletatud
Raudteeäärne on täis majakesi. Nende akendelt kumavate jõulutulede valgel ongi yldse midagi näha. Isegi rongist langev valgus ei suuda mustavat pimedust tagandada rohkem kui 3-4 meetrit ehk kuni raudteeveereni. Kohati seletab silm tee ääres vintsket ja peenikest metsavõsa, siis on jälle must tyhjus. Siin-seal võib aimata yle raudtee minevaid loomaradu. Jäljed lumel… Kohati käib aga raudtee lause vastu piiri, nõnda et usun aknast nägevat Rootsi maantee tulesid.

***

Kui kell 10 rongist maha astun, valdab mind eriline kohaloleku-tunne. Ma olen Siin ja Siin on nii ilus ja hea olla. Päike pole veel päriselt tõusnud, aga siiski on hele. Lumevalgus-lumepimedus.

Tuhkatriinud on ilusti jaamas vastas. Kui olen kotid autosse laadinud, öeldakse mulle: me mõtlesime eile õhtul, et saadame sulle sõnumi, aga… nyyd on lugu nii, et me lähme Rovaniemisse. Jõuluvana vaatama!

Vot sulle säh.

:)

Paar illustreerivat kaadrit ongi Rovaniemist. Kuhu ma arvasin, et selle reisi ajal ei satugi. Sinna põhja-poole-joont läheme kohe tagasi. Ma ei tea hetkel täpselt, kuhu ma veel satun, aga olen avatud kõigile võimalustele. Norra. Sapmi. Kõik võib olla. Ja mulle meeldib siin!!!

Jaapanlased sõidavad põhjapõdrasaaniga

:)

Napapiiri (jõuluvanakyla) õhtused tuled