haldjas, kes soovis näha päikest

Paari tunniga jõuame ilusti Managuasse. Pealinnas keeb elu selleks ajaks täiel rinnal. Kahetseme, et meil ei ole aega turule minna, aga ehk saab selle vea viimasel päeval parandada.

Lennujaamas ootame check-ini, et registreeruda Nikaraagua siselennule Managua – San Carlos. Sellega toimetab seekord ainult Jean-Michel. Meilt ei kysita isegi passe. Põhimõtteliselt on JM meie kõigi kollektiivseks isikutunnistuseks. Kyll aga kaalutakse peale põhipagasi äraandmist yle kõik lennukisse minejad tykkis täiega. Kaalun igaks juhuks ära oma seljakoti. Huvitav kyll, see, mis enne oli 7-8 kg ringis (koos fotokaga), näib nyyd ilma kaamerakotita kaaluvat ise 10 kg. Ilmselt tuleb yleliigne raskus panna niiskuse arvele, mida Domitilas usinalt kogutud sai :)

Kui kõik on kaalutud ja kõigi eest makstud mingi lennujaamatasu, läheme läbi turvaväravate. Olen seljakotis tõstnud igaks juhuks vedelikud eraldi kilekotti nagu Euroopast tulles, aga mulle ei anta mahti seda kotist välja tirida. Kogu kraam läheb mööda linti röntgenist läbi. Tundub, et terrorism ei huvita siin maal kedagi.

Peale turvakontrolli läbimist leiame end ooteruumist. Lennuni on aega umbes poolteist tundi. Riputame kõikvõimalikud elektrit söövad jubinad lennujaama paari pistikusse laadima. Kellelgi on pikendusjuhe ja nii tekib pistikupesa kõrvale paras juhtmepundar.

Kell saab 8, aga lennukit ei paista veel kusagilt. Ocho quinze, ytleb möödaminev teenindaja, kellelt aru pärime. Veerand tundi veel. Oh seda hispaania täpsust kyll…

Kell 8.45 ei ole lennukist endiselt kippu ega kõppu. Kõht on tyhi ja tuju nyri. Yritan lugeda Metsikut lingvistikat, aga see ajab mul juhtmed kokku. Magada tahaks.

Millalgi 9 paiku hakkavad asjad edenema. Meie pagas, mida juba mitu tundi läbi klaasuste imetlenud oleme, viiakse lennukisse. Peagi lastakse ka meid platsile. Päev on palav. Lennuk on imeväike – teoreetiliselt mahub sinna 14 reisijat, aga praegu lisatoole ei ole, meid on 9, lisaks veel yks kohalik inimene ja 2 kohta jäävad tyhjaks. Kokku 10 kohta siis. Pluss kaks juhti.

Siis tuleb lendur ja seletab midagi hispaania keeles, mille peale Jean-Michel kisama pistab, et miks ta enne ei võinud öelda. Selgub, et meil tuleb teise lennuki peale ymber kolida, kuna see ei tööta. Hoidun igaks juhuks liiga põhjalikult juurdlemast selle yle, kuidas need jubinad õhus pysivad. Naljakal kombel on mul hetkel kergem uskuda hiiglasliku masina lennuvõimesse kui selle tillukese omasse. Aga kyllap ta lendab, kus ta pääseb.

Teine masin tunnistatakse siiski lennukõlblikuks. Ka pagas veetakse siia ymber. Ronime klaustrofoobilisse raudlindu ja ootame. Kapten saab pika hispaaniakeelse jutuga maha (nagu ikka kaptenid enne lennu algust). Mõtlen, et mis kasu sellest on, kui 10 lendajast saab hispaania keelest aru umbes 2,5. Lennuk võtab hääled sisse, sõidame kiirendusrajale ja peale lyhikest hoovõttu olemegi hopsti! õhus.

Lennutrajektoor viib yle Nica järve. Paremal peaks olema Granada; enda poolel taban enda arust ära Isla el Muerto, aga pilti teha ei viitsi. Vahin natuke saari ja all sillerdavat järvepinda ja jään magama nagu nott värisevas kotis. Kella neljane tõusmine annab ikka kõvasti tunda kyll.

Ärkan selle peale, et lennuk rappub tugevasti. Appi, õhuaugud, mõtlen ja pigistan hirmunult silmad kinni. Aga kui julgen natukese aja pärast aknast välja vaadata, selgub, et oleme maapinnal. San Carlos. Kohal!

San Carlose lennujaam on täpselt nagu kuur kõrbes. Kesk ääretut tyhjust seisab kummaline majake. Jube palav on. Valgunud lennukist välja, tahame haarata oma kotte, mis otse lennuki kõrval seisavad, aga ei lubata. Meid peletatakse ysna vihaselt kottidest eemale. Vantsime jaamahoonesse ootama. Jean-Michel tähendab irooniliselt, et kui meil oleks läinud 5 minutit, et pagas lennuraja äärest ära tuua, siis lennujaamatöötajatel kulub selleks vähemalt pool tundi.

Jaamahoones nõuavad paar tyypi meie passe näha. Yllatus, eks ole – miks siis nyyd? Aga et San Carlos ja teised lõunapoolsed linnad on tuntud selle poolest, et siit saab ebaseaduslikult Costa Ricasse hypata, siis on selline agarus ilmselt mõistetav.

Lõpuks on meil pagas käes ja võime asuda kolme tillukesse taksosse, mis meid maja nurga taga ootavad. Kõik asjad ja inimesed topitakse kuhugi ja läheb lahti sõit läbi San Carlose sadama suunas. Esimese tänavani jõudes tekib mul kahtlus, et juht kasutab käänakute valimisel meetodit “miks otse minna, kui ringiga saab”. Tõesti, mine sa tea, aga tiirutame me kyll hirmus palju. Võimalik, et mõned tänavad ei ole lihtsalt autoga läbitavad.

Sellest hoolimata näib San Carlos mulle kummastavalt ilusa linnana. Niipalju kui yks teesillutisteta linnake saab troopikas ilus olla. Inimesed on teistsugused kui Vaikse ookeani poolses kyljes. Nende näojoontes on pisut enam neegrilikkust.

Mõni tänav on isegi sillutatud. Enamik siiski mitte. Kõnniteed on omamoodi põnevad – palju kõrgemad kui sõidutee ning kõnnitee ja sõidutee vahel haigutavad sygavad kraavid. Tänavadki on parajalt auklikud mudarajad. Võiks arvata, et peale suuremat vihmasadu on siin võimalik lausa paatidega liigelda.

Peale kymneid käänakuid ja keerutamist mööda imetillukesi tänavaid autojuht järsku peatub keset tänavat, mis meenutab Balti jaama kirbuturgu. Vaatame kohkunult ringi – kus me oleme? Juht noogutab kinnituseks: kohal. Näen kergendusega, et ka teised autod on meile järele jõudnud ja peatuvad. Mingist tänavaäärsest uksest kargab välja noor poiss ja hakkab meie autost välja tõstetud kohvreid kuhugi tirima. Viiksatan kohkunult ja pyyan kotte päästa. Aga tundub, et nii peabki olema. Lidume kottide järel uksest sisse ja oleme järsku kaipealses kohvikus. Toho pele, ongi sadam!

Kotid pannakse paati. Jean-Michel kaob kuhugi. Lõpuks jooksevad kõik inimesed mööda turutänavat laiali. Aeg-ajalt kohtume mõne myygiputka juures ja uurime yksteiselt, mis seis on – kas juba on minek? Lõpuks jõuavad kuulujutud sinnamaale, et nyyd on vist kõik vajalikud asjad olemas (eriti bensiin paadi kytteks) ja põhimõtteliselt võiks liikuma hakata.

Edasi viib meie tee paadiga pärivoolu mööda Río San Juani ida poole, Atlandi ookeani, Kariibi mere suunas. Sihtpunktiks on Bartola ökoturismiasundus Bartola jõe suudmes.