jump to navigation

kuidas õppida prantsuse keelt 5. Sep 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.
Tags: , ,
2 comments

Hästi naljakas on laekuda oma blogisse ja vaadata, et viimane postitus oli 4 kuud tagasi. Tegelikult on suvel nii palju juhtuda jõudnud. Aga ma hakkan siis kusagilt peale jälle… Lihtsalt, et teil, kes te siia hoolimata pikkadest kirjutamispausidest ikka aeg-ajalt ära eksite, jälle natuke lõbus oleks.

Rõõm näha, et täna hingel kripeldav lugu jätkab loogiliselt viimati poolelijäänut :)

Nimelt mai lõpus oli meil kooriga kena väljasõit Normandiasse. Dieppe ja Arques-la-Bataille ja Rouen ja värk. Väga lahe oli. Hullusin merelõhnast ja natukesest päris loodusest, mida polnud ammu kohanud. Nendest kohtadest võibolla edaspidi pikemalt… tänane jutt on natuke R-rated. Igaks juhuks hoiatan :)

Esimene õhtu Normandias. Reede. Oleme ühe kooriliikme juures, umbes kümmekond varajast linnukest, istume lauas, sööme kala ja ajame juttu. Õigemini kõik teised ajavad juttu (prantsuse keeles loomulikult), mina üritan aru saada, millest räägitakse. Vahepeal nagu natuke õnnestub ka, aga siis läheb jutt nii kiireks ja segaseks ja naljakaks, et kaotan järje ning hakkan lihtsalt omaette unistama.

Tundub, et mul õnnestub aga oma olekuga terve laudkond ära petta, võibolla vahetevahel naeratada õige koha peal (siis, kui kõik teised naeravad) ja ka muul moel jätta üsna efektiivne mulje, et ma tegelikult suudan jälgida, mis toimub. Sest millega muidu seletada seda, et üks noor tenorist koorikolleeg järsku otsustab mind inglise keeles paari kõnesoleva detaili osas üle valgustada.

Kas sa tead seda väljendit, et tõde tuleb lapse suust, küsib ta minult järsku inglise keeles, ehmatades mind üles mingist suvalisest muinasjutumaailmast, kuhu ma oma mõttes jõudnud olen. Mul pole õrnemat aimugi, kuhu ta tüürib, aga noogutan rõõmsalt kaasa: jaa. Eesti keeles on ju ka sarnane väljend: lapse suu ei valeta…

No vott, jätkab kolleeg võidukalt. Sellepärast me siin kutsumegi Michael Jacksoni riista tõeks (la vérité).

Vaatan Nicolas’le suurte silmadega otsa ja üritan meeleheitlikult aru saada, kuidas me nüüd küll sinna jõudsime. Tunne on umbes sama, kui 6-aastaselt naabripoiss tegi lolli nalja: Suusad on? Kepid ka? Esimeseks emotsiooniks tahaksin hoopis karjuda, et mida kuradit te kõik Michael Jacksonist ja tema elust üldse teate ja et surnud inimestest sellist nalja ei tehta. Järgmisel sekundil mõtlen, et kas praegu oleks sobiv hetk mainida, et juhuslikult ei saanud ma enne absoluutselt aru, millest te rääkisite ja seega on sellise pisidetaili mulle spetsiaalselt üleselgitamine lihtsalt sooja õhu raiskamine…

Aga ma panen oma kuival kala moodi õhku ahmiva suu ilusti kinni tagasi ja naeratan hoopis, nagu oleksin naljast aru saanud ja nagu tegelikult oleks kõik väga hästi. Sest need laua ümber istuvad kümme noort andekat interpreeti on tegelikult ju haritud inimesed ja ma arvan, et nad ei taha kuulda kõike seda, mida ma sel hetkel täpselt mõtlen. Ja ilmselt kukkus see lihtsalt kogemata nii välja ja üldse… Tegelikult on eestlased ju samasugused või hullemadki, sõltub täiesti inimestest, lihtsalt sellised naljad ei ole minu cup of tea või kui, siis väga metairoonilises kontekstis, aga isegi kui seal oli metairooniline kontekst, siis loomulikult on see puuduliku keeleoskuse tõttu minu kõrvust mööda libisenud. Ühesõnaga… nemad ei ole ju süüdi, et ma ennast nii šokeerituna tunnen.

Ja ma istun ja naeratan veidike kivistunult ja mõtlen, et mida nüüd edasi teha. Sest miskipärast ei ole mul tunnet, et ma praegu nii väga tahaksin nende vestluses osaleda või aru saada, millest nad räägivad…

Hakkan järsku igatsema oma semiootika seminaride õpiõhtuid ja üldisemalt inimesi, kes tahaksid minuga kõnelda Lévi-Straussist, Foucault’st, Lacanist, Saussure’ist või millest iganes, mis on ka tegelikult, päriselt huvitav ja arendav ja… huvitav.

Õnneks on teises toas klaver ja umbes kümme minutit hiljem nihverdan ma ennast vaikselt toolilt minema ja klaveri taha. Klaver vähemalt kõneleb minuga mingis sellises keeles, millest ma aru saan.

Ma ei oleks iial arvanud, et ma tunnen ennast kunagi prantslastega võrreldes kohutava snoobina. Ja kuigi Roux lohutab mind hiljem, et prantslaste huumorimeel ongi selline twisted ja tegelikult keegi ei mõelnud midagi halba; ja kuigi ma saan sellest täiesti aru ega heida kellelegi midagi ette, on mul ikkagi selline tunne, et… ma ei tea, kas ma tahan kunagi prantsuse keelt rääkima õppida. Sest kui prantsuse keele oskuse vältimatuks kaasnähtuseks on osalemine sellistes vestlustes, siis… võibolla on kõigile parem, kui ma saan ausalt ja siiralt öelda, et ma lihtsalt ei saanud aru? Siis jäävad teistele inimestele nende naljad ja minule jääb minu südamerahu…

Pilt siit…

Kultuurišokk? 9. May 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Muusika.
Tags: ,
5 comments

Peaks vist hakkama otsima mingeid kultuuripsühholoogilisi teoseid, mis mu seisundit kirjeldaks. Sest kohati tundub, et ei ole ikka päris normaalne.

Ma login sisse oma prantsuse internetipanka ja näen, et mulle on määratud uus kliendihaldur. Nime poolest tundub, et portugaallane. Ja minu esimene mõte on, et ma parem õpin ära portugali keele, kui et hakkan temaga prantsuse keelt purssima.

Võite kaks korda arvata, kui palju ma portugali keelt oskan. Jah, umbes kaks sõna või nii. Ega 3 kuu pikkusest lünkadega õppimisest ikka suurt midagi külge ei jäänud ja nii lihtsalt äraarvatav kui hispaania keel ta ka ei ole. Igal juhul olen ma prantsuse keeles võimeline tunduvalt paremini jutlema.

Ja nii ma siis istun ja mõtlen, et mis mul viga on – mingi vastureaktsioon prantsuse keelele? Nagu ma kunagi teatasin, et prantsuse keeles laulda oleks lahe, aga kõnelda ei taha eriti? Kultuuriimperialism käib närvidele? Nagu ma siin vähe mõelnud oleks, et ennem õpin ära bretooni, oksitaani, provanssaali või baski kui prantsuse keele. :) Nendes keeltes laulda on ka raudselt poole lahedam. Vott.

Kuulake bretooni laulu.

Aga meil läks eile elekter ära 23. Apr 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Pariis.
Tags:
add a comment

22.4 reede kl 22 õhtul
Ei tea mille puhul läks umbes 10 minuti eest elekter ära. Ja pole siiani tagasi tulnud. Roux ütleb, et viimati juhtus selline asi tema lapsepõlves – see tähendab siis kindlasti üle 30 aasta tagasi.
Tänavalambid põlevad nagu muiste. Ainult kõik majad on pimedad. Õnneks olime romantikakaalutlustel varunud küünlaid lõunasöögi kõrvale… Need läksid nüüd käiku. Voi mine sa tea, küünalde olemasolu meie majapidamises võis vabalt tuleneda ka minu kohutundest (Eestis juhtub selline asi umbes kord aastas, kuulutasin ma Roux’le). Igatahes sellises olukorras tasuvad küünlad ennast igati ära.

Hetkel on kell 10 õhtul, tänaval jalutavad inimesed, ühtegi võrku kuskil ei ole (need käivad ju ka elektriga). Ma ei saa aru, mis trikiga tanavalambid põlevad, aga ju neile on siis mingi eraldi süsteem (hea mõte ju iseenesest). Päris kottpime muidu ei ole, loomulikku hamarust on veel kevadiselt natuke, aga varsti kaob seegi. Õhk on soe – täna oli vist jälle 25 soojakraadi kandis, seega kutmise probleemi voi kulmumise probleemi ei ole.

***
Lõpuks läksime lihtsalt erakordselt vara magama, lootes, et hommikuks on elekter tagasi.
Hakkasin oma peas koostama eluks vajalike asjade nimekirja (matkapliit, rohkem küünlaid ja suuremat sorti aku arvutile vajaliku elektri säilitamiseks). Jõudsin neid plaane teha umbes pool tundi, kui järsku läks esikulamp põlema ja külmkapp hakkas jälle urinal tööle. Saigi selleks korraks lõbu läbi… Küllap elektrikatkestuse põhjusi loeme homme ajalehest.

Aga uni ikka ei tule. Tund hiljem olen ikka veel üleval ja mõtlen, kas lugeda voi kirjutada.

Uks asi, mis mulle elektri ära minemise juures meeldib, on see, et siis tekib eriline, ergas hetkes olemise tunne. Naabrid tulid tänavale ja olid sõbralikud. Istud õues ja hakkad mõtlema, mis saaks siis, kui elektrit üldse poleks. Tahtsin tuua välja oma guitalele ja hakata eesti rahvalaule laulma. Terve tänav oleks kuulama tulnud, mõelda vaid! Aga Roux polnud sest mõttest üldse vaimustunud. Nojah, tema muusika sõltub elektrist ja ilma pole üldse lõbus…
Aga ikkagi – minul paneb kriisiolukord kohe loovuse tööle ja teinekord mõtlen, et võibolla saab minust päriselt laulja alles kuskil metsas voi okokulas elades – siis on aega asju välja mõelda.

you can be fooled only 3 first times 19. Apr 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu.
add a comment

Mille järgi saab aru, et raamat on ülipopulaarne?

Müüginumbrid? Raadiosaated? Sellest tehakse film?

Oh ei. Tänapäeval on romaani kuulsuse mõõtmiseks hoopis parem mõõdupuu  – Wattpad. Kui sinu raamatu(tegelaste)st kirjutatakse ohjeldamatult fanfictionit, siis oled sa vähemalt USAs ületanud mingi salajase piiri.

Avastasin Wattpadi vist millalgi eelmisel aastal. Selline tore koht, kus kõik saavad kirjutada raamatu ja enam-vähem kõigil on ka võimalus saada kuulsaks (loe: populaarseks). Olenevalt valitud süžeekeerdudest saab auhinnaks sadu (või tuhandeid) kriiskavaid fänne, kes iga peatüki juures kommenteerivad, hääletavad ja häälekalt järgmist osa nuruvad.

Ma tõesti viitsisin läbi lugeda esimese(d) kättepuutuva(d) libahundiloo(d) ja mõningad teismelistedraamad. Siis tuli minu wattpadi-sõltuvusse pikem paus. Hiljuti avastasin ta uuesti. Alguspäevade loen-kõike-sest-tore-on-ju-teada-kuidas-ameerika-teismelised-mõtlevad (sest üks kirjutis võib öelda suurt ei midagi tegelaste kohta, aga oi kui palju tema autori kohta) on üle läinud.  Mõnikord aitab jutu “müügiteksti” läbilugemine juba eos igavamad välja sorteerida. Aga jätkuvalt paeluvad mind 16-aastaste koolikannatuste kirjeldused, võibolla see aitab kuidagi meenutada või leevendada mälestusi mu enda 16-aastasena saadud koolikannatustest (õnneks mul ei olnud pooligi probleeme, mis ameerika teismelistel praegu…)

Võtan suvalise jutu loetumate nimekirjast. Tunnistan, et category tag oleks võinud mind hoiatada, aga seda nad nimekirjas ju ei näita. Algus on paljutõotav: Tüdruk on olnud terve aasta kodust ära ja nüüd tuleb tagasi. Kõik on justkui endine ja tore, aga Tüdrukul on Saladus, mida ta iga hinna eest oma perekonna eest varjata soovib. Oi kui põnev, hakkab minu aju tööle. Detektiivijutud on ju nii toredad. Huvitav, mis see Saladus olla võiks? Mingi vahepeal korjatud boyfriend äkki, kes on salaja narkosõltlane? Või sai millegagi hakkama vahepeal — näiteks sai lapse (teismeliste rasedus on üks populaarsemaid teemasid Wattpadi juttudes).

Aga ei, noh, meil on ju 21. sajand. Tüdruku probleemiks on see, et ta oma 16. sünnipäeval järsku libahundiks muutus. Duh

Ja ega siis see libahundiks muutumine pole ka probleem selles mõttes, nagu võiks kuidagi realistlikult ette kujutada :) Ma mõtlen, et kui mina oma 16. sünnipäeval oleks järsku mingiks karvajalaks moondunud, siis ilmselt oleks ma saanud sellise närvivapustuse, et minust poleks enam eales inimlooma saanud. Või oleks selle närvivapustuse saanud minu vanemad või kes iganes lähikonnas viibiv inimene, kutsunud mulle jahimehed või loomaaia ja minuga oleks tehtud 1:0, ilma et keegi oleks küsinud, mida see hunt endast õige mõtleb.

Aga tänapäeva ületurvatud ja ülekaamerdatud Ameerika ühiskonnas on inimestel jätkuvalt ettekujutus, et kui sa viibid internaatkoolis (sic!), siis sul on võimalik ilma tähelepanu äratamata (!) moonduda oma sünnipäeval (!) mingiks loomaks, sellest mitte šoki kätte ära surra ja saada tagasi inimeseks (enne kui külalised kohale jõuavad, ilmselt) ning kogu seda janti kõikide kaaskodanike eest varjata ning veel terve nahaga oma koju tagasi jõuda.

Ja seal on sinu probleemiks see, kuidas seda kõike varjata, kuidas leida boyfriendi (või mitte leida) ja kas huuleläige ikka püsib peal või ei.

:)

Selle hitchcockiliku stsenaariumi alternatiiviks on variant, et sa lähed peale aastast pausi oma vanasse kooli tagasi ja vahepeal on pool kooli muutunud libahuntideks. Pole ka paha…

Jaa, ilmselt ohustab Maad tõesti mingi kosmilist päritolu viirus :)

Üldiselt märkasin ma mõne nädala eest, et Wattpad upub Hunger Games‘i teemalistesse juttudesse. Twilight ja vampiirid olid juba ammu üle-esindatud. Igasugused muud üheksavägised ja kõikvõimsad – kah kujutan enam-vähem ette, kust nad pärit on.

Aga ma ei saa aru, kuskohast tulevad libahundid. Kas neist on Ameerikas mingi hüperkuulus raamatu- või filmisari või mis värk on? Või nad on lihtsalt vampiiride lahutamatu kaasnähe, mis on hakanud oma elu elama?

Või on iga inimese arhetüübis sees südamesoov olla tegelikult mingi “pehme ja karvane”?
P.S. tegelikult kui nüüd keegi võtaks ja kirjutaks ühest libahundist internaatkoolis selles võtmes, kuidas politsei, loomakaitse ja sõjavägi vaest loomakest üle terve kontinendi taga ajavad, siis ilmselt oleks see nii out-of-box mõtlemine, et saavutaks koheselt ülima populaarsuse. Minge proovige :P

WordPressi ülemaailmne WP 5k (via WordPress.com News) 1. Apr 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu.
add a comment

WordPressi loojad kutsuvad kõiki WordPressi sõpru üles 10. aprillil 5 kilomeetrit kõndima ja sellest blogima. Juurde on oodatud k fotod või lausa videoblogi ja postitus tuleks märkida tagiga wwwp5k.

Ma nüüd panen selle re-blogi siia endale meeldetuletuseks, aga põhimõtteliselt on ikka nii, et kui mul 10 päeva pärast juhtub meeles olema, kui on ilus ilm ja kui ma viitsin näiteks jalutada Pariisi serva (see ongi kokku umbes 5 km) ja kaamerat kaasas tassida, siis äkki teen ära.

Nad täpsustavad, et kõndida võib ka 4.-10. aprillil ehk valida endale nädala jooksul sobiv päev. Noo… vaatame.

Igatahes on see ingliskeelsetele blogijatele hea võimalus wordpressi tähelepanu tõmmata :P

Automattic’s Worldwide WP 5k As Scott mentioned in his How is WordPress.com Made? post, at Automattic we work from all over the world, and we use internal blogs for socializing and exchanging non-work ideas in addition to making WordPress.com and our other products more awesome. One of the things we're really concerned about is staying healthy – we even have an entire blog dedicated to fitness. We had a great idea: Get all 80 Automatticians from 62 cities to run/walk a 5k on … Read More

via WordPress.com News

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.