jump to navigation

Ettevõtlus Eestis kui enesetapp? 19. veebr. 2010

Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu, Prantsusmaa.
Tags: , ,
trackback

Otsisin mõne nädala eest uuesti välja kunagi nurkavisatud idee ettevõtjaks hakata ja pyhkisin ta tolmust puhtaks. Seejärel sukeldusin meelekindlalt Eesti vastavasse kirjandusse – EAS, ettevõtlustoetused, kuidas OÜ-d asutada ja muu säärane.

EL rahade toel välja antud edulood olid väga nunnu ja inspireeriv materjal, aga kui ma jõudsin karmi reaalsuseni (ehk kuidas reaalselt ettevõtet asutatakse), siis tuli mulle meelde, miks ma mõne aasta eest selle idee nurka viskasin.

Nimelt ma ei ole eriti masohhistlikke kalduvusi ja kui mingit liiki lugemine ja nõuanded kalduvad minus tekitama masendust ja enesetapumeeleolu, siis ma eemaldun sedasorti kirjandusest väga kiiresti.

Seega esitan kysimuse laiale ringile.

Kas kusagil on mõni riik, kus ettevõtet saab asutada nullkapitaliga, veebis ja kus maksude maksmiseks ei pea hullunult paberite ja segase internetilehe vahel tõmblema?

Eesti ettevõtlusteemalisest kirjandusest jääb lõppkokkuvõttes mulje, et kui sul ei ole kopsakat algkapitali (olgem ausad, 40 000 krooni on ikka röögatult suur raha), ei ole närvi oma ideed/toodet igale teisele vastutulijale hullunult pähe määrida, ei ole aega või nutikust läbi närida kogu ettevõtlust puudutavast seadusandlusest, siis parem ära yldse alustagi.

Kui sa tahad niisama nurgas nokitseda, laule või luuletusi või kunsti teha ja lihtsalt seda võimalust, et kui sa midagi teenid, siis sa ei pea sellest kohe poolt maksudeks maksma (või järgmisel aastal), vaid saad rahulikult teenitud raha terves ulatuses investeerida mõnda sulle vajalikku materjali/seadmesse, et oma rahulikku nokitsemist jätkata, siis ära parem yrita.

Kui ma FIEks hakkasin (selleks pidi mingisse asutusse kohale roomama), siis oli mu esmane eesmärk, et kui ma laulmise või fotodega raha teenin, siis ma saaks selle raha eest endale täies ulatuses maksuvabalt uusi vajalikke materjale. Näiteks objektiivi. Või mõne muusika tegemiseks tarviliku vidina. Või kasvõi esinemisriideid – ega jazziklubis ikka teksadega lavale ei lähe kyll. Ja ma oskan veebi ka teha ja siis võiks arvutikulusid maha arvata või nii.

Kui konsultant kuulis minu laiast ampluaast, siis tema esimene reaktsioon oli: kavatsete siin riiki maksudega petma hakata, jah?

Ei maksa vist öelda, et rohkem ma sinna asutusse ei läinud. Mulle lubatud paberil FIE-tunnistus on siiani kätte saamata ja 2009. aasta lõpu äriregistri-teemalise harvendusega seoses ma enam FIEde ridu ei täienda.

Rääkimata sellest, et eelmise aasta eest, kui ma palgatööd ei teinud, tekkis mulle kena sotsiaalmaksuvõlg, mis vist täies ulatuses on suurem kui mu eelmise aasta jooksul teenitud tulud kokku (kulusid polnud vist yldse – kui kogu su raha läheb söögile, siis mida sa seal enam investeerid. Huvitav, kas mõne toidukorra saaks kuludesse kirjutada? Et – kunstniku elushoidmise teenus või nii?). Lõpptulemus on täitsa miinuses.

Vot see on päris lahe asi. Kes pagan mõtles välja minimaalse sotsiaalmaksu nõude? Kui minimaalne maksuvaba tulu on miski 2250 kr kuus, siis minimaalne sotsmaks on 1436 krooni kuus ja seda ka FIEdele. Mis kuradi systeem see selline on?

Sellest kätte jääv 814 kr kuus ei vasta vist mystilisel kombel isegi Eesti vabariigis kehtestatud minimaalsele toimetulekusummale. Aga töötutoetust nälgivale FIEle ei maksta. (Muide, ma ei ole kysinud ka. Leidsin, et on palju inimesi, kel on seda 900 krooni palju rohkem vaja kui mul ja riik on niigi vaene. Ja põhiliselt vist mõtlesin, et äkki mul õnnestub FIEna siiski veel teenida aasta jooksul – vähemalt arvete kirjutamise võimalus on olemas.)

Aga midagi võiks nende FIEde koorimise osas teha kyll. Ma arvan, et iga mõistusega inimene, kellel on mingil hetkel 40 000 vaba raha käes olnud, on selle OÜ endale ära teinud, et FIE-retsindusest pääseda. FIE nyyd mingi multimiljonäriks saamise vahend kyll ei ole.

Ega luule ja kunstiga ei teeni nyyd nii oluliselt palju, et Eesti riik sellepärast rohkem nälga jääks, kui mõni kunstnik vähem maksu maksab. Aga vähem maksu maksmine teeks mõne kunstniku õnnelikuks kyll. Kui ikka kuus 1000 kr rohkem kätte jääb, siis selle eest saab juba päris korralikult syya osta.

Endasuguste vaatevinklist ma muidugi ei oska nõu anda. Kyll aga ajas karva turri see rida, kus on kirjas, et justkui iga inimene peab kuhu iganes (teise riiki) minnes ennast kindlasti kuskil ära registreerima ja vaatama, kust ta oma töötuskindlustust saab ja kes ta eest mis maksu maksab ja nii edasi. Igal pool mingi meeletu byrokraatia.

Nonde ridade peale mul meel mõruks läkski.

Öelge mulle, kuidas täpselt see systeem erineb meil mitusada aastat kehtinud pärisorjanduslikust ja sunnismaisest korrast?

Tahan olla vaba inimene vabal maal. Maal. Maakeral. Tahan õigust ja võimalust minna kuhu iganes, elada kus iganes kaua iganes, ilma et mõni ametiasutus mind seepärast ahistama hakkab või tahab kontrollida, kas ja kuidas ma oma raha saan või kas mul seda yldse on. Ka ilma rahata saab reisida – või väga väga väikese eelarvega.

Aga kuna riike juhtivate röövkapitalistide jaoks 100 000-st väiksemaid numbreid ei eksisteeri, siis nad arvavad, et igasugused maksusummad on yhekaupa tohutu suured ja seepärast tuleb need kindlasti viimase piisani kokku kraapida. Mäletate veel seda skandaali, kui isand Ansip kaebas oma umbes 70 000 suuruse palga vähenemisest miski 7000 kr võrra? Et toimetulekuraskused ja nii edasi? Aga ylla-ylla, kas meil pole mitte enamik inimesi Eestis sellised, kes teenivad nii 70 000 kr aastas, mitte kuus, ja sedagi ysna heal juhul? Kuidas nemad hakkama saavad? 11 kuud õhust ja armastusest või?

Minu meelest kui inimene saab palka alla 5000 kr kuus, siis sealt yldse midagi ära võtta on kuritegu. Eriti Eestis.

~

Muide, siinkandis oli hiljaaegu skandaal seoses yhe mehega, kes on olnud viimased 10 aastat kodutu, st elanud sõna otseses mõttes tänaval. Aga kuna tal oli mingi poolametlik postiaadress kellegi eluruumis elava sõbra juures, siis sai ta äkki sealtkaudu kirja, et tal on kõigi nende 10 aasta jooksul kogunenud ypris suur maamaksuvõlg ja tal tuleb see nyyd koos viivistega tasuda.

Ma ei oska muud öelda, kui et ilmselt ka Prantsuse riigil hakkas masus natuke kitsas ja siis nad vaatavad, kust ikka veel saaks.

Ja kyllap nad (ja mitte ainult Prantsusmaal) teeksid hea meelega nii, et ka kodutu peab maamaksu maksma selle 2 ruutmeetri eest, kus ta tänaval teki sees magab.

Tahaks praegu mõne põlisameeriklase kombel taguda vastu rinda ja trummi ja yyrata: kuidas pagan saavad inimesed myya maad! Maaema. Kuidas te kurinahad välja mõtlesite, et selline asi yldse võimalik on. Maa on kõigi oma ja teda tuleb austusega kohelda. Nagu ka inimesi.

~

Aga kysimus ettevõtluseks soodsatest riikidest on endiselt yleval. Hiljuti on juttu olnud, kuidas paljud Eesti “rikkad ja ilusad” ka oma maksudega hoopis mingis muus riigis pesitsevad – Šveits, Luksemburg… Kas neisse riikidesse maandutakse alles siis, kui jutt käib tõepoolest miljonitest?

Kas kusagil maamuna peal on mõni koht, kus on teretulnud vaesed inimesed, aga ilusate mõtetega?

Soovitage! Kui ma oma 40 000 kr lõpuks kokku korjan, siis pole sugugi kindel, et ma oma vaevaga korjatud piskut Eesti byrokraatiasse matta tahan. Kui kusagil on võimalus vähesema summaga või nullist alustada, siis on igasugused ideed teretulnud.

Advertisements

Kommentaarid»

1. ellom - 20. veebr. 2010

ma olen ka kimpus sunnismaisusega. miks ameerikal ikkagi peaks midagi minusuguse kena inimese vastu olema? miks ei võiks eurooplased ja ameeriklased teineteise mandril rahulikutl elada kui neil selleks soov tekib? üldse huvitav jutt sul siin.

2. Martin - 4. mai 2014

Eesti ei ole ettevõtluse alustamiseks sugugi halb koht. Küsimus ei ole mitte ainult ettevõtlusega alustamise kuludes ja vähestes maksudes vaid ka infrastruktuuris mis sellega kaasas käib. Aafrikas on ilmselt riike kus ettevõtluse alustamise kulud veelgi madalamad kuid kui pank rahvusvahelisi ülekandeid ei tee või võtab selles eest 10% komisjonitasu siis pole see vist eriti optimaalne. Sveits ja Luxemburg on atraktiivsed suht madala maksumäära poolest kuid seal loodavale mikroettevõttele on kulud kohustusliku ruumide rendi, min 1 töötaja palkamise ning raamatupidamisteenuse peale karmilt suured. Min fix kulu aastas ca 6000 – 8000 EUR. Mõni ettevõtja Eestis elab nende summadega terve aasta.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: