jump to navigation

logi 26.12 26. dets. 2010

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
Tags:
trackback

Wimberg seletab oma blogis, mis asi on jõulusõim. See meenutas mulle – kyll täiesti seostamatult -, et minulgi on seekordsetest jõuludest oma lõbus lugu kõnelda. Nimelt lugu sellest, kuidas ma sel aastal peaaegu endale uue isa oleks saanud :)

Lugu ise selline.

On yks jõuluaegne päev. Vist 22. või 23. kuupäev. Heliseb minu prantsuse mobiiltelefon. Vaatan: helistajaks tundmatu number. Veidike kõheldes võtan vastu ja ytlen midagi stiilis: Jaa, halloo. Just täpselt nii ytlengi. Eesti keeles. Hetke pärast ytlen veel bonjour ka otsa – ehk siis “tere päevast” prantsuse keeles. Kuigi tegelikult on õhtu ja sellisel kellaajal prantslased ytlevad vist juba bonsoir (tere õhtust).

Teisest toru otsast kostab meesterahva kiire prantsusekeelne vadin, millest ma eriti midagi aru ei saa – ilmselt öeldakse mulle “tere, kuidas läheb”, aga mingit aimu sellest, kes helistaja olla võiks, see vadin mulle kyll ei anna.

Ytlen ettevaatlikult ja hästi pyydlikult sõnu hääldades: Je suis désolée, je ne comprends pas. Qui est-ce? (Vabandust, ma ei saa aru. Kes räägib?)

Sellepeale ytleb helistaja mulle etteheitva häälega kiiresti mingi lause, mida ma ei mõista, aga mis võiks kontekstist lähtuvalt ilmselt tähendada “mis jama sa ajad” ja seepeale: C’est ton père! (“Sinu isa!” – no muidugi – mis jant see siis on, et sa omaenese isa ära ei tunne, eksole??)

Mul jääb jahmatusest hing kurku kinni ja täiesti automaatselt hakkab mu ajuarvuti ketrama vastust kysimusele “Kas mul võib olla kusagil (paralleel)maailmas yks isa, kes helistab mulle prantsuse numbrilt ja oskab prantsuse keeles rääkida?” Ajuarvuti väga kiire vastus on loomulikult EI, MITTE MINGIL JUHUL, VÕIMATU, EI OLE OLEMAS. Minu isa ei oska mitte yhtegi sõna prantsuse keelt. Aga teiselpool toru näib helistaja olevat väga veendunud, et ikka mina olen see lollakas ja tema on ikka tegelikult minu isa ja ma lihtsalt niisama sõtkun siin vastu, ei taha temaga rääkida ja nii edasi.

Taustalt kostab mingit naisehäält ja laste kriiskamist.

Ytlen väga aeglaselt ja olematu grammatikaga prantsuse keeles: “Vabandage, ma arvan, et teil on vale number.”

Mees seletab midagi vastu ega tundu olevat veendunud. Ja mina lihtsalt ei oska mitte midagi enamat öelda. Mitte sõnagi. Mitte yheski keeles!

Hakkan järsku mõtlema, mis isa see sihuke on, kellel vist on uus pere (ilmselt…) ja kes helistab oma tytrele korra aastas – niimoodi tundub, sest mul on see number alates juunist ja kui kodanik oleks oma lapse vastu varem huvi tundnud, siis ta teaks, et vähemalt viimased 7 kuud on tollel mingi muu number!

Solvunud vadin toru otsas on korraks vakatanud. Ma korjan kokku oma viimased šokiga laiali pyhitud prantsuse keele riismed ja teatan: Désolée, je ne suis pas française, je ne comprends pas beaucoup. Je pense que ce numéro, c’est pas bon. (Vabandage, ma ei ole prantslanna, ma ei saa väga hästi aru. Ma arvan, et see number pole õige.)

See lause suudab vist lõpuks mu vestluskaalsast veenda, et äkki ma tõepoolest ei saa eriti aru, mida ta mulle räägib, ja – ergo! – ei ole tema ammukadunud tytar.

Naljakal kombel ei ole ka mu refleks inglise keelele ymber lylituda tööle hakanud, ilmselt on jahmatus tõesti suur, no ega siis iga päev ei juhtu, et keegi tahab sulle järsku isaks hakata… Mis mind aga eriti hämmastab, on see, et minu esimese prantsuskeelse lause peale, millest ka igale kohalikule puupeale peaks olema ilmselge, et ma ei ole prantslane, et ma olen väga välismaalane, sest ykski prantslane ei räägi ju sellise aktsendiga – et selle peale hakkab tyyp veel minuga vaidlema, nagu tal oleks ikka õigus? Et mis see siis on – jõulunali või???

Aga õnneks ma ei pea enam piinlema ja tundma, nagu ma ei oskaks enam yhtegi keelt rääkida (sest tõepoolest, seekord ma olen NAD KÕIK alla neelanud!). Mu vestluskaaslane on lõpuks veendunud oma eksituses ja ytleb lause, millest ma suudan dešifreerida “võibolla tõesti on võimalik, et number on muutunud” ja soovib mulle head õhtut või head aega, millele ma pomisen seosetult vastu midagi sarnast. Ja ta lõpetab kõne. Ja ma tunnen, nagu minust oleks puu mööda kukkunud.

Oeh.

Aga oleks see vast jõulukingitus olnud, mis? Prantsuse isa, tõepoolest…

Ma ei taha siin maal vist mõnda aega mitte kellegagi vaielda. Sest mulle tundub, et kuni viimase hingetõmbeni jääb prantslasele alati õigus…

Advertisements

Kommentaarid»

1. Hedvig - 4. jaan. 2011

hoi! soovitan Stephen Clarke’i raamatut Talk to the Snail, (pr k ilmunud nime all Français, je vous haime), kus veenvalt tõestatakse, et prantslastel on alati õigus ;)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: