jump to navigation

“Sügisball” ja eesti ühiskond 4. märts 2011

Posted by haldjas in Eesti, tõsised asjad.
Tags: , ,
trackback

Sellest aastast toimuvad Pariisis eesti filmide õhtud ja millest olekski parem alustada kui igasuguste okste ja taldrikutega pärjatud uuematest eesti linateostest. Viimati “Sügisball”. Eesti keeles, prantsuskeelsete subtiitritega. Roux’l oli põnev vaadata ja mul oli põnev jälgida, kuidas selline film prantslasele mõjub.

Kahtlemata puudutab “Sügisball” paljusid eestlasi väga isiklikul pinnal. Igaüks meist teab või tunneb kedagi, kes on justkui sealt välja jalutanud. Kes väidab midagi muud, on elanud ettekujutuste maailmas. Ja kui vaataja aju selle tõsiasja kokku ühendab, siis arusaamine, et Eesti mingis mõttes ongi selline, on üpris masendav.

Kujutlus, et see pole ainult Eesti probleem, vaid kogu maailma probleem, on veel masendavam. Ma saan täiesti aru, miks ma mitu aastat tagasi Eestis seda filmi silmaotsaski ei kannatanud. Arvasin ilmselt alateadlikult, et ignoreerides saan kustutada ebameeldivad stseenid ja inimesed enda elust, mälust ja minevikust, teha nägu, et neid ei olnud tegelikult olemas või et nad ei jätnud minusse aastatepikkuseid haavu ja võimetust endasse uskuda.

Aga see neetud film kiskus kõik läbielatu taas halastamatu valguse kätte ja näitas oma kiretul dokumentalistlikul moel, et minu isiklik valu ei olnudki kõige suurem valu, sest kõik oleks võinud olla veel hullem.

Samal ajal on selline haavade mädast puhastamine omamoodi tee paranemisele ja tagasi vaadates võin öelda, et see on toiminud. Küllap. Sest ma ei tunne enam isiklikku häbi ja piinlikkust, et tean mõnda inimest, kes on nagu Mati või Theo või Maurer või Laura.

Nüüd aga meenutab see film mulle ääri-veeri põhjuseid, miks Eesti teemad mind vahel ikka veel tundlikuks teevad.

Maureri naine tahab elada kohas, kus ei peaks kokku puutuma ümbritseva maailma igapäevase õudusega (ühekäelised joodikud poetrepil). Samal moel on Eesti jagunenud kaheks. On need, kes elavad oma igapäevaseid õudusi ilma liigse eneseanalüüsita, ja on need, kes peavad end liiga heaks, et nende teistega tegeleda. Kui nad mingil ootamatul kombel on sunnitud selle teise, õnnetu Eestiga kokku puutuma, siis põgenevad esimesel võimalusel oma turvalisse vitriinkoju ja teevad näo, et midagi ei juhtunud.

Ainult et Eesti on nii väike, et selle kaheks eraldiseisvaks kogukonnaks jagamine on meelevaldne ja võimatu. Teine Eesti ootab sind ühistranspordis, tänavatel ja külapoodides. Ja piir Esimese ja Teise Eesti vahel on tegelikult imeõhuke. Kui palk on liiga väike, alkoholi liiga palju või satume valel ajal valesse kohta, oleme ühiskonna paariad ühtemoodi.

Mõtlemapanev on ka Roux’ õhtul koju jõudes tehtud ühelauseline kokkuvõte filmist.

Eesti naisele meeldib, kui teda kägistatakse ja pekstakse, siis ta tuleb oma mehe juurde tagasi.

Groteskne, aga sageli tõsi – kui väga me ka ei sooviks seda salata.

Miks me oleme sellised?

Advertisements

Kommentaarid»

No comments yet — be the first.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: