jump to navigation

kuidas õppida prantsuse keelt 5. sept. 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.
Tags: , ,
trackback

Hästi naljakas on laekuda oma blogisse ja vaadata, et viimane postitus oli 4 kuud tagasi. Tegelikult on suvel nii palju juhtuda jõudnud. Aga ma hakkan siis kusagilt peale jälle… Lihtsalt, et teil, kes te siia hoolimata pikkadest kirjutamispausidest ikka aeg-ajalt ära eksite, jälle natuke lõbus oleks.

Rõõm näha, et täna hingel kripeldav lugu jätkab loogiliselt viimati poolelijäänut :)

Nimelt mai lõpus oli meil kooriga kena väljasõit Normandiasse. Dieppe ja Arques-la-Bataille ja Rouen ja värk. Väga lahe oli. Hullusin merelõhnast ja natukesest päris loodusest, mida polnud ammu kohanud. Nendest kohtadest võibolla edaspidi pikemalt… tänane jutt on natuke R-rated. Igaks juhuks hoiatan :)

Esimene õhtu Normandias. Reede. Oleme ühe kooriliikme juures, umbes kümmekond varajast linnukest, istume lauas, sööme kala ja ajame juttu. Õigemini kõik teised ajavad juttu (prantsuse keeles loomulikult), mina üritan aru saada, millest räägitakse. Vahepeal nagu natuke õnnestub ka, aga siis läheb jutt nii kiireks ja segaseks ja naljakaks, et kaotan järje ning hakkan lihtsalt omaette unistama.

Tundub, et mul õnnestub aga oma olekuga terve laudkond ära petta, võibolla vahetevahel naeratada õige koha peal (siis, kui kõik teised naeravad) ja ka muul moel jätta üsna efektiivne mulje, et ma tegelikult suudan jälgida, mis toimub. Sest millega muidu seletada seda, et üks noor tenorist koorikolleeg järsku otsustab mind inglise keeles paari kõnesoleva detaili osas üle valgustada.

Kas sa tead seda väljendit, et tõde tuleb lapse suust, küsib ta minult järsku inglise keeles, ehmatades mind üles mingist suvalisest muinasjutumaailmast, kuhu ma oma mõttes jõudnud olen. Mul pole õrnemat aimugi, kuhu ta tüürib, aga noogutan rõõmsalt kaasa: jaa. Eesti keeles on ju ka sarnane väljend: lapse suu ei valeta…

No vott, jätkab kolleeg võidukalt. Sellepärast me siin kutsumegi Michael Jacksoni riista tõeks (la vérité).

Vaatan Nicolas’le suurte silmadega otsa ja üritan meeleheitlikult aru saada, kuidas me nüüd küll sinna jõudsime. Tunne on umbes sama, kui 6-aastaselt naabripoiss tegi lolli nalja: Suusad on? Kepid ka? Esimeseks emotsiooniks tahaksin hoopis karjuda, et mida kuradit te kõik Michael Jacksonist ja tema elust üldse teate ja et surnud inimestest sellist nalja ei tehta. Järgmisel sekundil mõtlen, et kas praegu oleks sobiv hetk mainida, et juhuslikult ei saanud ma enne absoluutselt aru, millest te rääkisite ja seega on sellise pisidetaili mulle spetsiaalselt üleselgitamine lihtsalt sooja õhu raiskamine…

Aga ma panen oma kuival kala moodi õhku ahmiva suu ilusti kinni tagasi ja naeratan hoopis, nagu oleksin naljast aru saanud ja nagu tegelikult oleks kõik väga hästi. Sest need laua ümber istuvad kümme noort andekat interpreeti on tegelikult ju haritud inimesed ja ma arvan, et nad ei taha kuulda kõike seda, mida ma sel hetkel täpselt mõtlen. Ja ilmselt kukkus see lihtsalt kogemata nii välja ja üldse… Tegelikult on eestlased ju samasugused või hullemadki, sõltub täiesti inimestest, lihtsalt sellised naljad ei ole minu cup of tea või kui, siis väga metairoonilises kontekstis, aga isegi kui seal oli metairooniline kontekst, siis loomulikult on see puuduliku keeleoskuse tõttu minu kõrvust mööda libisenud. Ühesõnaga… nemad ei ole ju süüdi, et ma ennast nii šokeerituna tunnen.

Ja ma istun ja naeratan veidike kivistunult ja mõtlen, et mida nüüd edasi teha. Sest miskipärast ei ole mul tunnet, et ma praegu nii väga tahaksin nende vestluses osaleda või aru saada, millest nad räägivad…

Hakkan järsku igatsema oma semiootika seminaride õpiõhtuid ja üldisemalt inimesi, kes tahaksid minuga kõnelda Lévi-Straussist, Foucault’st, Lacanist, Saussure’ist või millest iganes, mis on ka tegelikult, päriselt huvitav ja arendav ja… huvitav.

Õnneks on teises toas klaver ja umbes kümme minutit hiljem nihverdan ma ennast vaikselt toolilt minema ja klaveri taha. Klaver vähemalt kõneleb minuga mingis sellises keeles, millest ma aru saan.

Ma ei oleks iial arvanud, et ma tunnen ennast kunagi prantslastega võrreldes kohutava snoobina. Ja kuigi Roux lohutab mind hiljem, et prantslaste huumorimeel ongi selline twisted ja tegelikult keegi ei mõelnud midagi halba; ja kuigi ma saan sellest täiesti aru ega heida kellelegi midagi ette, on mul ikkagi selline tunne, et… ma ei tea, kas ma tahan kunagi prantsuse keelt rääkima õppida. Sest kui prantsuse keele oskuse vältimatuks kaasnähtuseks on osalemine sellistes vestlustes, siis… võibolla on kõigile parem, kui ma saan ausalt ja siiralt öelda, et ma lihtsalt ei saanud aru? Siis jäävad teistele inimestele nende naljad ja minule jääb minu südamerahu…

Pilt siit…

Advertisements

Kommentaarid»

1. Rents - 6. sept. 2011

Kusjuures äkki sa peaksid ülikooli vabakuulajaks minema vms? Saaksid ühtaegu nii prantsuse keelt arendada kui normaalset juttu kuulata.

haldjas - 15. nov. 2012

õige. aasta hiljem: tehtud. :D


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: