jump to navigation

Tähelepanek 3. veebr. 2010

Posted by haldjas in Ajamõtted.
Tags: ,
1 comment so far

Hakkasin jälle igasuguste keelte vastu aktiivsemat huvi tundma ja olen viimastel päevadel tegelenud sellega, et pyyan mõnest hispaaniakeelsest tekstist aru saada – täpsemalt uudistest. Kuna ma olen hispaania keelt suhteliselt vähe õppinud, siis sõnavara on niru.

Teiselt poolt on hispaania keel jälle väga lihtne, vähemalt mulle, ilmselt tänu sellele, et on inglise keelega nii sarnane, paljud sõnad on praktiliselt samad ja yldjoontes saan ma teksti sisust / suunitlusest aru piisavalt, et otsustada, kas ma tahan selle tõlkimisega natuke vaeva näha.

Seni olen võõrkeelsete tekstijuppide tõlkimiseks kasutanud sellist vahendit – keelevalikuid on päris palju ja tõlketulemused ei ole kõige jubedamad. Olen vist tolle vidina abil isegi korra Skype’s mingi tundmatu itaallasega vestelnud. Itaalia keeles loomulikult, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi peale solfedžotunnis omandatud muusikateoreetiliste terminite (allegretto ja crescendo ja muud sellised). Aga mingil tasemel vesteldud sai ja takistuseks osutus hoopis vestluskaaslase sitsiilia murrak, millest tõlkeprogramm kohati läbi ei suutnud närida ja keset teksti paar sõna tõlkimata jättis.

Aga seoses hispaaniakeelsete uudistega taasavastasin hoopis Google’i tõlkelehe. (Peamiselt seetõttu, et eelnimetatud Paralingil on mahupiirang, tõlkida saab vaid paar lõiku korraga; suuremas osas vist tasu eest).

Ma täpselt ei tea, mis alustel Google Translate töötab, aga ilmselgelt on enamkasutatud keelte tõlked paremal tasemel. Selgemalt väljendudes – inglise keelde saab tõlkida kyll, aga teistesse keeltesse eriti mitte. Eesti keelde tõlkides saab ohtralt naerda; olenevalt raskusastmest on pooled sõnad sageli inglise keeles. Ka inglise-prantsuse-inglise suunal oskab programm tekitada kohati andestamatuid vigu ja täiesti võõraste ja tundmatute keelte puhul ei soovitaks ma seda yldse liiga palju usaldada :)

Saan aru, et tegemist on arenemisjärgus asjaga ja seal on alati ka võimalus paremat tõlget soovitada. Ilmselt peakski siis suurepärane tulemus saabuma paljude inimeste panuse tulemusel. Ent kui ma ei ole mingi tõlkespets, siis reeglina ei hakka sinna ka midagi soovitama – äkki läheb veel hullemaks.

Ent nyyd tekkis mul huvi noid hispaaniakeelseid tekste ka mingis mõistetavamas keeles näha / lugeda. Inglise või eesti. Lõpuks peaks neist kujunema ehk mingi eestikeelne lugu, aga… võta näpust. Tuleb välja, et ykskõik mille vahendusel ei ole võhikul hispaania keelest eesti keelde yldse nii lihtne tõlkida!

Olen sarnase probleemiga kokku puutunud ka inglise keelest tõlkides. Oskan inglist sellisel tasemel, et saan igasugustest tekstidest täiesti suurepäraselt aru, aga näe, eesti keelde tõlkida ei oska. Tekib selline tunne, et kuidas ikka öelda nii, et tähendus kõige paremini esile tuleks ja… no mis teha, olen selline täiuslikkuseihaleja.Või äkki ei oska ma hoopistykkis eesti keelt!

Nyyd avastasin aga, et hispaania-inglise on palju loogilisem ja loomulikum kui hispaania-eesti. Nagu öeldud, paljud sõnad on samatyvelised, ka lauseehitus ja muud konksud on enam-vähem sarnased. Yhed indogermaani keeled mõlemad :) Lähme sealt edasi – prantsuse-inglise, portugali-inglise, äkki ka itaalia-inglise, kuigi selles ma ei ole enam väga kindel.

Siit tuleneb siis loogika, et inglise keele vahendusel on paljusid keeli väga lihtne õppida. Ja on teisi keeli, mida ei peaks inglise keele vahendusel õppima (vähemalt eestlane) – ma arvan, et sinna kuuluvad pea kõik mitte-indogermaani keeled. Näiteks tyrgi keelest on vist suhteliselt niru pyyda inglise vahendusel aru saada. Paremini õnnestub, kui pyyda seda mõtestada eesti keele käänete-pöörete vahendusel.

Ka igasuguste indiaanikeeltega seoses on tunne, et inglise keele vahendus rikub paljugi ära. Tõlge ei ole ainult tõlge yhest keelest teise, vaid yhest keelesysteemist teise. Ja kui sul yhes systeemis eksisteerivad käänded ja teises ei, siis käänetega-kääneteta-käänetega tõlge tekitab juba yksjagu segadust.

Ja inglisekeelsele kultuurile omane keeleõpetamisesysteem põhineb jällegi ladina keelel, kus kyll on käänded, aga väheses koguses.

Puhh, keeruline nende keeltega. Samas huvitav :)

Moslemite panus lääne kultuuri 2. veebr. 2010

Posted by haldjas in Ajamõtted.
Tags: , , , ,
5 kommentaari

Mõne aja eest lugesin online-intervjuud Eesti moslemi ja laineid lööva raamatu “Minu Maroko” autori Kätlin Hommik-Mrabtega. Ega ma sellest intervjuust midagi konkreetset ei oodanudki, aga suutsin siiski yllatuda kysimuste hysteerilisuse ja silmapaistva võhiklikkuse yle.

Vist ei maksa oodata, et SL Õhtulehe kommenteerija nyyd erilise kultuurilooalase lugemusega hiilgaks, aga siiski, siiski… ma tahaks uskuda, et kysimuste hulgast valiti nimme kõige skandaalsemad välja, sest vastasel juhul on mul kyll ylimalt piinlik eesti rahva haridustaseme yle.

Eestlased peaks kirjade järgi olema 100% kirjaoskaja rahvas või midagi taolist, aga lehtede kommentaariumid meenutavad kyll tihtipeale seda nalja, kus sõdurid arutavad, et polkovnikul tuleb synnipäev, peaks talle midagi kinkima. Kingime raamatu, teeb keegi ettepaneku. Teised aga vaidlevad vastu: ei, ei saa! Raamat tal juba on!

Aga hoolimata kysimustest, kas islami usku astunud eestlane on “psühhiliselt terve”, kas kõik moslemid on terroristid, kas juukseid peetakse suguorganiteks (!) ja paarist muust veidrusest ning yldiselt silmatorkavast eelarvamuslikkusest ei olnud lõpuks väga hullu. Kätlin ise jättis oma vastustes väga viisaka, tasakaaluka ja heatahtliku mulje, loobudes isegi võimalusest mõnd erilist ajuhiiglast vastu tögada :)

Ega minagi islamist suuremat ei tea, aga eeldada, et kõik yhe religiooni/rahvuse liikmed on terroristid või mingis muus asjas kõik täpselt yhesugused, on mõtleva inimese kohta ikka natuke liig.

*
Täna sattusin yhe kena artikli peale, kus loetletakse 10 suurepärast asja/mõju, mida islamikultuur maailmale andnud on. Jah, ka läänemaailmale – või pigem just nimelt läänemaailmale. Väga põnev nimekiri iseenesest.

Andmed pärinevad tehnoloogiaprofessori Salim al-Hassani raamatust “1001 leiutist”, mis on hetkel esindatud samanimelise näitusena Londoni Teadusmuuseumis.

1. Kirurgia. Umbes aastal 1000 pKr avaldas tunnustatud doktor Al Zahrawi 1500-lehekyljelise kirurgiaentsyklopeedia, mida terve Euroopa järgmised 500 aastat rõõmuga kasutas. Muuhulgas sooritas ta ka väidetavalt maailma esimese keisrilõike. (Viimases ei oleks ma nii kindel, Lõuna-Ameerikast tuleb pidevalt uut ja huvitavat arheoloogilist kraami välja ja vist on eeldatud, et ajuoperatsioone tehti seal mandril juba tunduvalt varem. Aga loomulikult need ei mõjutanud Euroopat, niiet selles punktis jääb õigus islamile.)

2. Kohv. Esimest korda tehti kohvi 9. sajandil Jeemenis, kus kange jook aitas sufidel öösel kaua yleval olla, et paremini pyhenduda. 13. sajandiks jõudis kohvi Tyrgimaale ja alles 16. sajandil yhe Veneetsia kaupmehe kaudu Euroopasse.

3. Lennumasin. 9. sajandil ehitas kodanik nimega Abbas ibn Firnas linnukostyymile sarnaneva tiibadega asja. Oma kuulsaimas lennukatses Hispaania Córdoba lähedal suutis ta sellega isegi natuke aega õhus hõljuda, enne kui alla sadas ja peaaegu selgroo murdis. Väidetavalt olla need katsetused inspireerinud Leonardo da Vincit tema leiutistes sadu aastaid hiljem.

4. Ylikool. Aastal 859 asutas noor printsess Fatima al-Firhi Marokos Fezi linnas esimese kraadiõpet andva asutuse. Tema õde Miriam asutas sinna kõrvale mošee ja koos hakati asutust nimetama “al-Qarawiyyini mošee ja ylikool”. (Oot, ma just lugesin kuskilt, ilmselt Kätlini yhest teisest intervjuust Koraani päritolu ytlust “õpetad poissi – harid mehe; õpetad naist – harid rahva”. Voilà naisõiguslased…)

5. Algebra. Sõna algebra pärineb Pärsia matemaatiku Al-Khwarizmi 9. sajandi teosest “Kitab al-Jabr Wa l-Mugabala” (tähendab “Arutlemise ja tasakaalustamise raamat” vmt), mis põhines kreeka ja india systeemidel.

6. Optika. Umbes aastal 1000 tõestas Ibn al-Haitham, et objektide nägemine tuleneb neist peegelduvatest valguskiirtest, mis silma jõuavad, kummutades nõnda Eukleidese ja Ptolemaiose teooria, et see valgus lähtub silmast endast.

7. Muusika. Kaasaegsed helilaadid olla tuletatud araabia tähestikust. Lisaks olla islamimaailma muusikutel olnud suur mõju Euroopale (Karl Suur pyydis võistelda Baghdadi ja Córdoba muusikaga). Lähisidapäritolu muusikariistadest võib aga nimetada lautot, samuti rahab’i (?Kašmiiri kitarr), mis olla viiuli esiisaks.

8. Hambahari. Muhamed populariseeris hambaharja kasutuse umbes aastal 600. Ta puhastas hambaid meswaki– ehk hambaharjapuu (Salvadore Persica) oksaga, mis yhtlasi värskendas hingeõhku ning peale seda hakkasid kõik moslemid nimetatud taime suuhygieeniks kasutama. (Vist tuntud ka “sinepipuu” nime all?) Tänapäeval sisaldavad meswakit paljud tööstuslikud hambapastad.

9. Vänt. Ringliikumise lineaarseks muutmine aitab nimelt suurepäraselt raskusi tõsta. Esimese vändatehnoloogia leiutas Al-Jazari 12. sajandil ning see levis kiiresti yle kogu maailma, võimaldades luua kõiksuguseid asju jalgrattast sisepõlemismootorini.

10. Haiglad. Tänapäevased haiglad palatite ja õppekeskustega on pärit 9. sajandi Egiptusest. Esimene sarnane – Ahmad ibn Tuluni haigla – asutati 872. aastal Kairos. Tuluni haigla pakkus kõigile abivajajatele tasuta hooldust, lähtudes islami põhimõttest hoolitseda kõigi haigete eest. Kairost alates levisid säärased haiglad yle kogu islamimaailma.

Allikas: CNN

Ajalugu 28. jaan. 2010

Posted by haldjas in Ajamõtted.
Tags: , ,
add a comment

Kui ma kunagi 9. klassis käisin, siis pidime tegema yhe põhikooli lõpueksami. Tollal oli see koolieksam. Mina valisin ajaloo, sest see tundus huvitav ja lihtne, võrreldes nii mõnegi muu ainega. Võibolla matemaatika oleks veel lihtsam olnud, aga mingi põhimõtte pärast valisin ajaloo.

Õppida oli põnev; kirjutasin iga eksamikysimuse kohta pika loo kaustikusse ja lugesin, lugesin, lugesin. Mõned kysimused meeldisid mulle väga, näiteks prantsuse revolutsioon. Sellest ajast oli kirjutatud palju ajaloolisi romaane ja kuigi neis esitatu polnud võibolla kõige faktitäpsem, jäid tänu põnevale lugemisele igasugused Prantsusmaad puudutavad detailid mulle siiski ysna kergesti meelde.

Oli kysimusi, mida ma silma otsaski ei kannatanud – näiteks ei meeldinud mulle tööstuse arengu teema ja mõned muud veel. Ma ei ole vist masinate inimene (eriti suurte masinate). Nad tekitavad liiga palju lärmi ja reostust. Niisiis ma väga, väga lootsin, et ma ei saa eksamil tööstuse arengu kysimust, sest see oleks tähendanud halba hinnet või läbikukkumist.

Eksam oli suuline. Tuli tõmmata pilet (yks eelnevalt etteantud teemadest) ja vabas vormis jutustada kahele ajalooõpetajale, kellest yks oli mu enda õpetaja, teine esindas ilmselt erapooletut kõrva.

Eksamipäeval kohale minnes närveerisin kõvasti. Ukse taga avastasin, et järjekord kujunes kuidagi vabatahtlikkuse alusel – kes tundis, et on valmis vastama, läks sisse. Ajalugu valinud õpilasi ei olnud palju, ehk paarikymne ringis. Väljatulijad jagasid oma kogemusi ja liikus kuulujutt, et iga piletit saab vastata ainult yhe korra – niisiis kui keegi mingi teema juba tõmmanud oli, siis järgmiste jaoks oli see loteriirattast väljas.

Kuigi teemasid oli rohkem kui inimesi, tabas mind siiski mingi lootus. Esiteks otsustasin kõik yle korrata, eriti raskemad teemad, mis mulle ei meeldinud. Teiseks hoidsin hoolega silma peal välja pääsenud eksaminantidel ja pidasin arvet, millised teemad mängust väljas on. Ring tõmbus koomale. Alles jäid mitmed lemmikud teemad, kuid ka mitmed ebameeldivad.

Oli yks teema, mida ma ei korranud – Suur Prantsuse Revolutsioon. See oli jagatud kahte ossa. Esimene oli mu eriline lemmik, kuid ka teise osa teadmisi hindasin nii tugevaks, et otsustasin viimaseid tunde pyhendada raskematele teemadele. Vahepeal tuli vist keegi ja ytles, et oli 1. osa ära vastanud…

Lõpuks olid kõik teised eksamil ära käinud. Olin jäänud viimaseks, kuigi kohal olnud vist algusest peale. Nyyd ei olnud enam valikut – pidi lõpuks sisse minema.

Õpetajad olid pikast kuulamismaratonist ilmselt tydinenud ning ajasid omavahel juttu. Istusin esimesse pinki ja tõmbasin pileti. Kõikidest võimalikest hirmudest tabas mind nyyd hoopis nii ootamatu yllatus, et ma ei osanudki hinnata, kas see oli hea või halb: tõmmatud pilet oli Prantsuse Revolutsiooni 2. osa, ainuke pilet, mida ma ei olnud korranud. Sest ma arvasin, et ma oskan seda. Aga ma ei arvanud, et ma saan selle pileti! Paanika.

Esimese hooga läksid kõik asjad segamini. Istusin ja kogusin ennast. Kõige pealmisteks mälupiltideks olid kuhjunud tööstusrevolutsioon ja kunstiteemad. 19. sajand. Midagi hilisemat. Lykkasin need kõik kõrvale ja ujusin tagasi 18. sajandi lõppu, kus tegutses Napoléon ja värisesid Bastille’ väravad. Kõik tundus nagu unes – eile ma teadsin sellest kõike, aga täna enam ei teadnud. Vist.

Õpetajad teatasid mulle: hakka rääkima, kui valmis oled. Hakkasin midagi kõnelema. Aastaarve. Tegelikult vastasin vist osaliselt ka revolutsiooni esimese poole teemasid – tausta avamiseks. Rääkisin ja rääkisin. Yks õpetaja tõusis ja läks endale kohvi tooma. Tegin segaduses pausi. Ära pane tähele, räägi edasi, ytles mulle alles jäänud õpetaja. Kui teine tagasi jõudis, hakkasid nad vaikselt midagi omavahel arutama. Mina rääkisin ikka edasi, kuigi hajutatud tähelepanu kohtamisel oli päris raske keskenduda. Kas nad siis kuulavad, mida ma räägin, või ei? Äkki neid ei huvitagi, sest ma olen kogu aeg viite peale õppinud ja nad on oma peas mulle juba hinde ära pannud?

Komistasin kusagil mingi väljendi või aastaarvuga, sest järsku pöörasid nad oma tähelepanu mulle ja palusid korrata, mida ma just öelnud olin. Kokutasin natuke ja esitasin ilmselt tõele lähemal asuva versiooni, sest nad kaotasid jälle huvi – tundus, et jäid rahule.

Lõpuks olin ma rääkinud piisavalt tykk aega, et nad otsustasid: eksam läbi, ja ma sain oma viie kätte.

Uksest välja saanud, voolasin vaimusilmas põrandale laiali. Ma ei osanud öelda, kas ma olen nyyd õnnelik või ei. Terve päeva kogetud närvipinge oli nii suur, et ma otsustasin: ei taha midagi sellist enam kunagi kogeda. Ma ei tee enam kunagi yhtegi ajalooeksamit.

Selle otsuse nahka läks minu võimalik juurakarjäär. Mäletan end mõni aasta hiljem vestlemas yhe aasta vanema kaasõpilasega, kel seisis ees koolilõpetamine ja riigieksamite valik. Neiu oli otsustanud astuda õigusteaduskonda – see teema olevat huvitav. Ta suutis ka minus päris tugevat huvi äratada, kuni jõudis tõsiasjani, et juurasse astumiseks on vaja sooritada ajaloo riigieksam. Ah sedasi. No siis jääb minu jaoks ära, sest ma lubasin endale, et ma ei tee enam yhtegi ajalooeksamit.

Ylikoolis õpingute käigus tuli muidugi ikka teha mõned, mis sarnanesid tollele õnnetule ajalooeksamile. Aga ma ei võtnud neid nii tõsiselt ja nime poolest kuulusid pigem kultuuriloo valdkonda. Samuti olid teemad huvitavamad. Nii et ma tundsin, et ei murra endale antud lubadust.

Tegelikult on see kõik päris naljakas, kuna mulle meeldib ajalugu, meeldib teada igasuguseid asju, detaile, aastaarve; aga enamasti tean ma mõningaid spetsiifilisi yksikasju mind huvitavatest teemadest. Yldaalugu aga eeldab igavate asjade ja yldpildi teadmist.

P.S. Roux just väitis mulle, et on täiesti aus, et igasugused riigid õpivad Prantsuse revolutsiooni, sest ajaloo kontseptsioon on samuti prantslaste loodud. Et Diderot või keegi. (Lyhida wikiuuringu järel teeksin oma panuse kyll pigem 20. saj. alguse Annales’i koolkonnale. Kaasaegse ajalookäsitluse reformimise osas siis. Ajaloolased, teab sellest keegi midagi?)

Buddhaloomus ja fantasy art 21. aug. 2009

Posted by haldjas in Ajamõtted.
Tags: , ,
3 kommentaari
hajieelkhe. Linda Bergkvist

hajieelkhe. Linda Bergkvist

Olen alati vaadanud neid veebis levivaid ebamaiselt kauneid haldjapilte (fantasy art) ja imestanud, kuidas neid tehakse. Nyyd tundub, et osa saladusest on lahendatud. Lisaks kunstniku maagilisele käele on tõenäoliselt mängus ka selline pisike vidin nagu Wacom. Jaapanlaste leiutatud, mõistagi.

Ma ei oska päriselt seletada, miks sellised pildid mind lummavad. Õigemini need olendid piltidel. Mulle meeldivad rahulikud, kaunid, õnnelikud või lihtsalt tasakaaluka ilmega tegelased. Ma ei oska ka öelda, kas nad on tegelikult ebamaiselt kaunid. Mõnes mõttes näevad nad suhteliselt tuimad välja. Või siis sellised, nagu poleks terves maailmas midagi nii olulist, mis võiks nende rahu kõigutada.

Võibolla see kiirgav zen-olek ongi miski, mis ligi tõmbab. Tahaks ju isegi samasugune välja näha.

Kusjuures mõnel omapärasel hetkel on mul endal õnnestunud mingi taolise ilmega fotole jääda. Aga ma ei tea, mida selleks vaja läheb. Täielikku sisemist rahu vist.

*
Eile, kuumal päeval lesisime pargis muru peal ja imetlesime meid päikese eest varjava puu latva. Kaeblesin parasjagu selle yle, kuidas ma vahest olen nii buddha ja vahest olen nii õnnetu mingite asjade pärast, kui järsku ytles Roux: “Tead, sa oled tegelikult kogu aeg buddha. Isegi siis, kui sa oled kurb või vihane. Sest iga seisund on buddha-seisund.”

Mõnikord ma pyyan ennast kõrvalt jälgida, kui pahandan millegi yle, ja aru saada, kuidas ma saan olla yhel hetkel väga õnnelik ja teisel hetkel väga kurb, kui vahe on ainult mulle kättesaadavas infos – näiteks milleski, mida ma just teada sain. Kui maailm ei ole tegelikult vahepeal muutunud. (Ei, ma tean kyll neid asju, et samasse jõkke 2 korda astuda ei saa ja tegelikult muutub kõik kogu aeg väga kiiresti, aga ma mõtlen, et siis, kui niiviisi põhimõtteliselt, buddhaloomuse seisukohalt ei ole muutunud.)

Põhimõtteliselt on siis jah kysimus selles, et kuidas saab õnnelikkuse seisund nii oluliselt muutuda, kui näiteks keegi ytleb mulle midagi. Näiteks halvasti. Kuidas saab õnnetunne väheneda lihtsalt mingite sõnade pärast?

Kui mõnikord ennast niimoodi kõrvalt jälgida, siis muutub solvumine peaaegu võimatuks. Eriti nende inimeste peale, kes ei ole mulle elus yldse olulised.

Ja kui mulle tuleb meelde, et ma olen vaid hing, kes on siia maa peale tulnud saama mõnda õppetundi (ja tõenäoliselt olen ma ka need õppetunnid endale ise valinud), siis muutub väga raskeks ykskõik millist inimest, asja või olukorda pidada nii ennastunustavalt tähtsaks, et nende peale solvuda.

*
Ma ei kujuta ette, mis toimub nende kunstnike peas, kes niimoodi joonistada oskavad. Mida nad mõtlevad? Kas nende pildid on nende endi sisemise zen-oleku tulem? Või hoopis varjatud kylgede eneseväljendus paberil/ekraanil, kuivõrd nad igapäevaelus ennast niimoodi tunda ei oska?

Mulle tundub, et selline pilt on juba pool manifestatsiooni veendumusest, et mõttega võib maailma muuta. Sest kunstnik on oma kujutluse saanud oma peast paberile. Kõigile nähtavaks. Kuidas?!? Ja kui tema seda suutis, siis kes ytleb, et see pole võimalik kõigile.

Aga.

Nyyd lähen ära magama. Ja loodan, et näen ka unes midagi sama ilusat kui see pilt…

Rändaja õhtulaul 11. aug. 2009

Posted by haldjas in Ajamõtted, Eesti, Muusika.
Tags: , ,
add a comment

Minuvanused ja minust vanemad eestlased teavad seda lugu väga hästi. Mina ei teadnud kuni paari aasta taguse ajani – ilmselt seetõttu, et mul polnud kodus telekat, kuni suhteliselt suureks kasvasin…

Aga selle eest oli mul terve lapsepõlveaja selle lauluga seonduv kultuuritaust koos inimestega, kes mõtlesid selliste lugudega yhes hingamises.

Mul oli terve Tartu Lasteteater.

Lastetater sai alguse 1989. aastal Jaan Toominga stuudiost. Lasteteatris lavastati lugusid väikestele ja suurtele lastele. Väiksematele tehti näiteks indiaani ja muude rahvaste muinasjuttude etendusi. Yks minu esimesi meedejäävamaid teatrielamusi pärineski mingist taolisest ajast. 4-5 näitlejat laval ja vestavad lugusid. Mmm…

Hiljem tulid näiteks “Trollitalv” ja “Yle linna Vinski” ja “Nukitsamees” ja muud asjad. “Taevaminemispyha” ja “Tulesyytajad”; “Lõppmäng”, “Surmatants” ja “Tulevik on munades”. Sai nalja, mõtlust, absurdi, draamat ja ajalugu. Selle väikese teatri pisikeses mustas saalis oli midagi sydamelähedast. Ja Hell ytles ykskord, et oli Lasteteatri trepil näinud pisikest härjapõlvlast. Majavaimu.

Lastetatris lauldi palju. Etendustel, enne ja pärast etendusi. Lasteteatris tehtud ja salvestatud muusikast on Lauri Sommer kirjutanud päris põhjaliku artikli siin.

Lasteteater suri ära umbes siis, kui ma täiskasvanuks sain. Peale seda olen Eestis veel kaks korda teatrielamuse saanud. Yks oli Jaanus Rohumaa lavastatud iiri lugude etendus “Inishmaani igerik” (Linnateater) ja Anne Tyrnpu lavastatud “Lemminkäinen” (Pärimusteater “Loomine”). Tyrnpu esindab sedasama Jaan Toominga stuudio stiili, milles on midagi yrgset minu jaoks. Tyrnpu paneb noored näitlejahakatised regilaule laulma, nii et syda kajab vastu. Taolisi asju on Eestis veel tehtud, aga pole kuulama jõudnud. Selline klassikaline “teater” – tavalised 20. sajandi tykid mulle eriti ei istu, ei tea miks.

Lasteteater aga on yks järjekordne mosaiigikilluke minu Ixtlanist, lapsepõlve haldjamaast, mida ma alati tagasi igatsen, aga iialgi enam kätte ei saa ega yles ei leia.

Tegelikult ma ei tea, miks teatrit tehakse. Kas see on pigem lavastaja või näitleja eneseväljendus? Teater on mind alati kummastanud. Ma ei ole sellest kunagi päriselt aru saanud ja mida enam ma lapsena Lasteteatris suurte inimeste lapselikke tegemisi vaatlesin, seda kummalisemaks see maailm mulle muutus.

Aga Anne Maasikust on Lauri Sommer kunagi Klassikaraadiosse saate teinud.