jump to navigation

C nagu croissant 27. juuli 2009

Posted by haldjas in F nagu futhark, Pariis, Prantsusmaa, Toit.
add a comment
Croissant. Allikas: www.sarti.co.uk

Croissant. Allikas: http://www.sarti.co.uk

Croissant [kʁwasɑ̃] on see taevalik lehttaignast saiake, mis lõhnab hästi ja sulab suus ja mida ilmselt kogu maailm teab kui parimat Prantsusmaa kondiitritoodet.

Leivatooteid ei osta prantslane mitte supermarketist, kuigi ka seal on tavaliselt mingi saialett olemas, vaid enamasti ikka boulangeriest, spetsiaalsest kondiitripoest. Boulangeried toimivad siin enne-teen-siis-myyn-põhimõttel. Ma ei kujuta ette, mis kell need kypsetajainimesed hommikuti yles tõusevad, aga enne hommikusööki on võimalik lipata nurga peale saiapoodi ja tuua hommikukohvi kõrvale värskelt kypsetatud saiake. Ja ma usun, et keskmine prantslane peab seda hommikusööki umbes kella seitsme paiku. Ma pole ausalt öeldes luuramas käinud, sest ei ärka kunagi nii vara yles… Aga teadjad kõnelevad, et hommikuti on boulangeriedes pikad järjekorrad.

Lõunaks on esimene saialaadung myydud; pood paneb uksed kinni ja asub kypsetama järgmist kuhja. Kui saiad valmis, tehakse jälle uksed lahti ja myyakse, kuni viimane sai ostetud on – umbes. Töölkäija rahvas astub peale kella viit jälle saiapoest läbi ja ostab midagi maitsvat õhtusöögi kõrvale.

Ma ei ole kunagi näinud yhegi boulangerie uksel lahtioleku kellaaegu. Sestap järeldangi, et nad avavad siis, kui midagi myya on. Ja inimesed jalutavad mööda ja vaatavad, kas on lahti või ei ole. Peale keskpäeva olen kyll korduvalt märganud suletud uste ja aknaluukidega boulangeriesid.

Saiapoode on sõna otseses mõttes iga nurga peal. Mõnikord on lausa yksteisest yle tänava kaks rivaalitsevat boulangeried – kuigi ma pole kyll aru saanud, et yhel neist seetõttu äri kiratseks. Nõudlus on nii suur, et ostjaid jätkub kõigile.

Eriti Pariisis hulkudes on aeg-ajalt ette jäävad saiapoed lausa õnnistuseks. Mõnikord tuleb selline tunne, et peab kohe midagi hamba alla saama, et ellu jääda. Arvestades linnas jalgsi matkamisega märkamatult kuluvaid kilomeetreid ei ole siin midagi imestada, et aeg-ajalt kõht tyhjaks läheb. Kohvikusse ei taha väga minna – esiteks ma kohvi ei joo, teiseks on kohvikus ykskõik mille manustamine väga kallis lõbu ja kui juhtub veel kiire ka olema…

Boulangerie

*
Yhel ammusel päeval linna peal jalutades päästis meid näljasurmast näiteks selline koht. Näeb välja nagu kohvik, aga eks Pariisi kesksemates linnajagudes on toolide paigutamiseks põhjust – äkki keegi tahab ka jalga puhata. Tahavad, ja paljud. Pariisi kesklinn on ju turiste täis.

Esimese hooga põgenesime sinna vist veidi vihmase ilma eest või siis niisama õhtusöögiks leiba ostma. Aga järjekorras seistes avastasime croissantid ja lõpetuseks pakiti meile neid kaks tykki kaasa.

Järgnenud pidusöök leidis aset kyll keset tänavat, kuid selle sisu ei suuda ma kyll eales unustada. Ei salga, kui ytlen, et sai tõepoolest sulas suus ja selle lehttaignale tyypiline kihilisus, mis tavaliselt tekitab soovi saiakeselt hammastega lehti rebida, põhjustas sel korral lausa loomalikke urinaid. Tõepoolest, tõeline croissant on midagi, mis paneb sind unustama aja ja ruumi enda ymber ning keskenduma ainult sellele suure tõugu välimusega ja ääretult maitsva sisuga söödavale asjandusele su käes. Absoluutselt hetkega olid meelest läinud kõik mu veendunud otsused lõpetada igaveseks valge jahu söömine…

*
Croissant ei ole tegelikult yldse prantsuse päritolu. Kuusirbikujulise saiakese tekkimisest räägitakse palju legende. Neist levinuim on lugu Viini pagarist, kes 1683. aastal soovis tähistada Viini vallutanud tyrklaste edukat minemapeletamist ning kypsetas islami ususymboli – kuusirbi – kujulisi saiu, mida syyes viinlased võisid siis tunda, justkui nad sööksid tyrklasi :)

Teine versioon kõneleb aga, et tyrklased olevat kiiruga lahkudes jätnud maha hulga kohvipakke ning yks Austria kohvikupidaja tuli heale mõttele serveerida seda kohvi koos kuusaiakestega – okupantide lahkumise tähistamiseks.

Alates 1770. aastatest tutvustas hõrgutavat kypsetist kõrgklassile Prantsusmaa Austria päritolu kuninganna Marie-Antoinette. Kuid tundub, et kuusirbikujulised pagaritooted on Prantsusmaal juba varemgi olemas olnud – 1549. aasta kuninganna banketi kirjeldus mainib kuusirbikujulisi koogikesi. Nende päritolu interpreteerimisel aga ei saada ikka yle ega ymber viitest Tyrgile ja islamile.

Palju neil juttudel tõepõhja all on, jääb lugeja mõistatada. Ametlikult leidub sõna croissant prantsuse sõnaraamatus aastal 1863, kus seda kirjeldatakse: “väike sai või koogike, millel on kuusirbi kuju”. Esimene avalik retsept pärineb aastast 1891.

*
Prantsusmaal otsustati saiakypsetamises mõõtu võtta
ja valida parima croissanti valmistajad. Võitjaks tuli Pariisi kondiiter Pierre Hermé. Leidsin nami-nami foorumist ka yhe tema retsepti.

Advertisements

B nagu belglane 24. juuli 2009

Posted by haldjas in F nagu futhark, Prantsusmaa.
Tags: , , ,
add a comment

Kuulsin siin eile yhte suurepärast rahvajuttu. Kohalikku, mõistagi.

Lambakarjus istub oma tööpostil. Mööda läheb rändur. Mehed jäävad juttu ajama.

Rändurmees kysib: kui ma ytlen täpselt ära, kui palju lambaid sul on, kas annad siis yhe lamba mulle?

Karjus jääb nõusse, mõeldes endamisi, et kes see nii suurt karja ikka nii ruttu yle lugeda mõistab.

Rändur vaatab lambaid, mõtleb natuke ja ytleb siis lammaste arvuks 632.

Karjane tunnistab yllatunult, et tegu on täiesti õige numbriga. Ei jäägi yle muud, kui loovutada lubatud lammas. Rändur võib aga lahkelt valida, missugust lammast soovib.

Rändur heidabki kõige suurema ja karvasema eluka yle õla ja asutab minekule.

Karjane aga vaatab rändurit mõtlikult ja kysib: kui ma ära arvan, kust maalt sa tuled, kas ma saan siis oma looma tagasi?

Hea kyll. Rändur nõus.

Karjane seepeale teatab: sa oled Belgiast!

Väga yllatunud rändur kysib: kuidas sa teadsid?

Karjane vastu: sest see loom su õlal pole mitte lammas, vaid minu koer!

Maalambad. Allikas: www.maavald.ee

Maalambad. Allikas: http://www.maavald.ee

(:

Kes on eesti naljades “lollid naabrid”? Mina mõtlesin ja mõtlesin, aga ei tulnud yhtegi sobivat nalja pähe. Tundub, et kordamööda on kõik naabrid “rumalad”. Või siis et eestlane on nii kõvasti ametis teise eestlase alt oksa ära saagimisega, et ei tule selle peale, et veel kedagi muud tögada. Sellega seoses oleksime me naljamaastikul muidugi suhteliselt ohutu naaber :)

Seda nalja teavad muidugi kõik, mida “mulk” läti keeles tähendab, onju?

Aga meenutage mulle, kui kellelegi midagi põnevat meenub. Ma ei ole viimasel ajal naljadega yldse hästi kursis enam :)

A nagu aeg 22. juuli 2009

Posted by haldjas in Ajamõtted, F nagu futhark.
add a comment

Tuleb siis ots lahti teha, nagu lubasin.

Aeg.

Võibolla sellepärast, et mul seda vähe on. Eriti täna. (Paar päeva tagasi tundus, et on natike yleliia teist.)

Aeg on ka selline kummaline asi. Olen jätkuvalt veendumusel, et ta moodustab olulise osa ainult maapealsest eksistentsist. Et kui 3 dimensiooni välistada või neist kuhugi välja, eemale saada, siis kaotab ka aeg tähtsuse. Yhes sellega muutuvad võimalikuks kõik võimalused, mõtted, unistused, soovid, ettekujutused.

Kui järele mõelda, on täitsa hea meel, et Aeg meid siin maailmas niivõrd kammitseb. Peatu korraks ja mõtle, mitu protsenti sinu mõtetest on head ja kasulikud mõtted? Kasvõi sulle endale? Ma ei teagi, mida enamik inimesi tänapäeval mõtlevad, ega taha eriti ette ka kujutada. Eriti need, kes kusagil lõunamaades on, kus sõdu peetakse. Ausalt, ma loodan, et nad ei mõtlegi enam midagi :( Mina kyll ei tahaks mõelda nende asemel…

Aga ylejäänud, olenevalt haridus- ja elatustasemest: jälle pean tööle minema… millega ma kyll pangalaenu maksan… pidime me nyyd nii suure maja ostma, kelle seda vaja oli… appi kui raske… õudne… kui kohutavad lapsed mul on, yldse ei oska käituda… mu ämm on ebanormaalne… kõik maksab nii palju… mu sõbrad on mu maha jätnud… kedagi ei huvita… telekast tuleb igasugust jama ainult… ma olen nii paks… mul on nii kole nahk… mul on nii karvased jalad… ma pean selle uue Gucci koti saama, muidu suren ära… mis mõttes ei anta eralennukit, idioodid on või, et minu pealt kokku hoiavad… krdi manikyyr, jälle keeras mu kyyned p***…

Ja kujuta nyyd ette, kui oleks nii, et kõik sinu mõtted lähevad sekundipealt täide? KÕIK? Ilma igasuguse hoiatuseta, sest maailm on selline, et kõike, mida kysid, seda ka antakse.

Eeeeeeem… Jah. Siis oleks umbes yhe minutiga selline olukord, et kõik leiaksid: sellist maailma me kyll ei tahtnud :) Eriti kui sinu viimati telekast nähtud õudusfilm otsustab su unenäos reaalsuseks muutuda. Oi, tänan, ei, eksole.

Ma ytlen teile saladuse: tegelikult mõtted lähevadki täide. Kõik. Ainult et kuna me mõtleme vahepeal positiivseid asju ka, siis valitseb suurema osa ajast yks suur segadus. Päriselt. Mina usun nii :) Ja minu meelest on ka õige see, mida Dalai-laama ja igasugused muud targad inimesed on öelnud: kui te tahate lõpetada sõdu, siis kõigepealt lõpetage sõda iseendas. Jah. See on kõige lihtsam ja kõige kindlam toimimisviis.

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis muust rääkida.

Aeg võib olla erineva pikkusega. Inimese aeg. Erinevate inimeste aeg.

Avastasin selle ysna juhuslikult yhel päeval, kui ma olin juba päris päris kaua elanud, lausa täiesti täiskasvanuks saanud. Ja sattusin vestlusse yhe inimesega teemal “vanad laulud”. Mul oli vist kusagil kirjas (orkutis või muus säändses paigas), et mulle meeldivad vanad eesti laulud. Oleksin sinna kirjutanud “vanad maarahva laulud”, aga mõtlesin, et ehk see tekitab kylalises segadust ja “eesti” väldiks suuremat seletamist. Võibolla mainisin kusagil regilaulu ka, aga kuna mulle meeldib kohati ka uuemat sorti rahvalaul, siis oleks regilaulu mõiste olnud jällegi ebatäpne.

Yhel päeval teatas siis too inimene mulle, et talle meeldivad ka vanad laulud.

Mina muidugi kohe õhinal kysima, et millised siis täpsemalt. Loomulikult jõudsin ma enda peas ritta seada erinevad siin maal lauldud rahvalaulude ajastud, et ikka yherealise viisiga regilaul ja siis kaherealisega ja siis uuem riimiline rahvalaul ja neljarealiste salmidega rahvalaul… või käisid need lahtrid hoopis seda teed pidi, et loomislaulud ja mardilaulud ja kiigelaulud ja pulmalaulud ja hällilaulud ja mängulaulud ja… Suur oli minu yllatus, kui saabunud vastus teatas, et noh, need vanad Olav Ehala laulud ja muud sellised.

Sel hetkel tundsin ma ennast vist umbes nii, nagu ma oleks pidanud juba ammu välja surnud olema. Nagu mõni dinosaurus või lemuurlane näiteks. Et kui Olav Ehala looming (ta ise ju veel täies elujõus mees!) niimoodi peaaegu eelajalooliseks liigitatakse, mis siis mina siin enam oma huvidega…

Ja ma sain aru, et on inimesi, kelle ajakäsitlus on otsatult erineva pikkusega.

Sama huumorisooneke tabab mind siis, kui kuulen lauseid stiilis: Setud on ju kogu aeg kristlased olnud. See, mis neil enne oli, on ammu kadunud! (Ytleja peab “ammu” all silmas umbes 20. sajandi algust. De facto on setu vana loodususu traditsioonid ikka veel alles ka praegu, 21. sajandil.) Repliik, mille peale ma tahtsin hyyatada: kas siis 400  või 800 aastat tagasi ei olnudki midagi või?

Aga tõepoolest, ei olnud jah, tundub, kui inimeste silmisse vaadata ja leida sealt tõde, et Suur Pauk oleks nende poolest võinud ka 50 aastat tagasi olla, sest enne seda ei olnud tõesti midagi. Olgu, olgu, natuke leebudes võiks öelda, et inimese mälu ulatub sama kaugele kui tema vanima elusoleva esivanema oma. See tõik venitab Aja keskmiselt 100 aasta pikkuseks ehk (parimal juhul). Või siis 150, sest need vanad inimesed oskavad aeg-ajalt tuua kuuldavale mõttekilde algusega “Siis kui minu vanaema…” Aga kaugemale tõepoolest mitte.

Ja siis olen mina, kes ma usun, et arhiivitekstidki kõnelevad minuga sellest, mis kunagi olnud ja sellest, mis kunagi mõeldud ja et rahvalaulud kõnelevad sellest, kuidas orjad mõisahärra eest põgeneda pyydsid ja põllul kinni pyyti ja kuidas päikest laulmisega looja saadeti ja kuidas hiies palumas ja kylavahel kiikumas käidi ja kuidas enne sõjakäiku loitsiti õnne ja edu ja kuidas soomaagist rauda sulatati ja… ja mulle tundub, et kui ma oleksin natu-natuke targem ja osavam, siis ma võiksin pigistada silmad kinni ja mõelda ja soovida ja teha silmad lahti ja näha seda kõike päriselt juhtumas, millest need vanad lood kõnelevad. Võibolla sellepärast, et ma lugesin lapsena liiga palju muinasjutte ja muistendeid ja Jaak Sarapuu juturaamatut “Uru kummalised seiklused muistses Eestis” ja mul oli liiga hea kujutlusvõime. Aga minu jaoks on kõik need asjad tõesti Päriselt Olemas. Nad on osa minu ajast. Ajaloost. Aja lugu. Lahe sõna ju?

Kui alustada mõtlemisega nii kaugest otsast kui 800 või 10 000 aastat tagasi, siis tulevad Ivo Linna ja Olav Ehala ju alles päris lõpus meelde. Mitmest tunnist umbes viimaste minutite alguses võibolla. Mulle meeldivad ka Olav Ehala laulud väga, aga ma lihtsalt ei jõua oma ajaloolise mõtlemisega kunagi sinnamaani! Ja võibolla ka sellepärast, et tema (ja teised veel elusolevad kodanikud) ei ole mu jaoks veel sugugi ajalugu, vaid täiesti olevik. Siin-ja-praegu.

Kuigi regilaulud on ka natuke olevik. Sest kui ma laulan täna päikese looja, siis ma tean, et selle lauluga lauldi looja täpselt sedasama päikest ka sadu, võibolla tuhandeid aastaid tagasi. Võibolla on sõnad ja viis veidike muutunud, aga laul on ju sama. Laul kui selline. Laulu vägi.

Selline on minu Aeg. Pikk ja lyhike nagu loomislaulus. Kestab lõputult ja hakkab igal hommikul otsast peale.

Tänaseks sai otsa. Homme jälle :)

Pärnaring Vihula hiies Virumaal

Pärnaring Vihula hiies Virumaal, 10219 (2006)

F nagu futhark, S nagu sõnamängud 22. juuli 2009

Posted by haldjas in Eesti, F nagu futhark, Igapäevaelu.
Tags:
2 kommentaari

Kui elu hakkab yksluiseks kiskuma, siis tuleb seda ju huvitavamaks teha. Yhel hommikul aknatagust päikest piiludes ja öiseid unenägusid meenutades syndis minus Mõte. Et tuleb jälle kirjutama hakata. Niiviisi korrapäraselt.

Teemade valikuks on aga vaja systeemi. Ja mis võiks olla lihtsam kui vana hea tähestik? A nagu apelsin, B nagu bioenergia, C nagu… hihi (siia tuleb vist mõni pärisnimi võtta. Ehk siis inimene, kelle nimi algab C tähega). D nagu… doomino.

Eesti tähestikus on 27 tähte (mööndustega… c ja w on ka sees). Täna on kuuloomine, kuukalendri esimene päev. Alustades täna A-st ja jätkates iga päev järgmise tähega, peaksin oma eksperimendiga järgmiseks kuu synniks yhele poole saama.

Mängureeglid on siis järgmised: iga päev tuleb kirjutada yks lugu järgmise tähega algavast sõnast või mõistest. Esialgu piiran valitavaid sõnu ainult algustähega; edaspidi võiks katsetada ka mingit konkreetsemat teemapiirangut, näiteks kirjutada kuu aega mõtisklusi muusikast, omadussõnadest või inimestest. Või ykskõik missugusest teemaderingist. Maausk. Põlisrahvad. Ökoloogiline eluviis. Lihtsalt tähestikuvorm on selline uus ja huvitav vorm, millesse seda kõike mässida.

Kuna tänase päeva puhul on minu isiku, tegemiste ja käekäigu vastu huvi tuntud mitmest erinevast suunast, siis olen käesoleval hetkel ysna töösse uppunud. Isegi järjekordne Pariisi-retk tuli ajapuudusel lihtsalt ära jätte. Aga A-mõte võiks siiski teoks saada õhtuks. Vaatame :)

* Futhark tähendab ruunitähestikku. Just nagu alfabeet, on ka futhark saanud nime tähestiku esimeste tähtede järgi: f, u, th, a, r, k, (g). Midagi taolist :) Ruunid on ammu igapäevakäibest kadunud ja tõmbunud rohkem esoteerika- ja maagiamaailma, kus neid kasutatakse näiteks ennustamiseks. Ruunitähestikke on meile lähedal olnud palju ja erinevaid, aga millegipärast on mul tunne, et nad algasid alati sarnaste tähtedega. Et siis futhark on futhark. Isegi maavalla sirvidest saab hea tahtmise korral futharkh kokku lugeda. Proovige ise :)

Maavalla kalender

Maavalla kalender. Pildil käesoleva kuu sirv Maavalla Koja päisepildilt; esile tõstsin praeguse nädala, esmaspäevast pyhapäevani.