jump to navigation

Kultuurišokk? 9. mai 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Muusika.
Tags: ,
5 kommentaari

Peaks vist hakkama otsima mingeid kultuuripsühholoogilisi teoseid, mis mu seisundit kirjeldaks. Sest kohati tundub, et ei ole ikka päris normaalne.

Ma login sisse oma prantsuse internetipanka ja näen, et mulle on määratud uus kliendihaldur. Nime poolest tundub, et portugaallane. Ja minu esimene mõte on, et ma parem õpin ära portugali keele, kui et hakkan temaga prantsuse keelt purssima.

Võite kaks korda arvata, kui palju ma portugali keelt oskan. Jah, umbes kaks sõna või nii. Ega 3 kuu pikkusest lünkadega õppimisest ikka suurt midagi külge ei jäänud ja nii lihtsalt äraarvatav kui hispaania keel ta ka ei ole. Igal juhul olen ma prantsuse keeles võimeline tunduvalt paremini jutlema.

Ja nii ma siis istun ja mõtlen, et mis mul viga on – mingi vastureaktsioon prantsuse keelele? Nagu ma kunagi teatasin, et prantsuse keeles laulda oleks lahe, aga kõnelda ei taha eriti? Kultuuriimperialism käib närvidele? Nagu ma siin vähe mõelnud oleks, et ennem õpin ära bretooni, oksitaani, provanssaali või baski kui prantsuse keele. :) Nendes keeltes laulda on ka raudselt poole lahedam. Vott.

Kuulake bretooni laulu.

Advertisements

Agnes Obel – Riverside 18. veebr. 2011

Posted by haldjas in Muusika.
1 comment so far

Down by the river by the boats
Where everybody goes to be alone
Where you wont see any rising sun
Down to the river we will run

When by the water we drink to the dregs
Look at the stones on the river bed
I can tell from your eyes
You’ve never been by the riverside

Down by the water the riverbed
Somebody calls you somebody says
swim with the current and float away
Down by the river everyday

Oh my God I see how everything is torn in the river deep
And I don’t know why I go the way
Down by the riverside

When that old river runs pass your eyes
To wash off the dirt on the riverside
Go to the water so very near
The river will be your eyes and ears

I walk to the borders on my own
To fall in the water just like a stone
Chilled to the marrow in them bones
Why do I go here all alone

Oh my God I see how everything is torn in the river deep
And I don’t know why I go the way
Down by the riverside

Kerli ja Tea Party 11. märts 2010

Posted by haldjas in Eesti, Muusika.
Tags: ,
1 comment so far

Rõõm avastada, et “Tea Party” ametlik video on lõpuks väljas! Väga lahe :) Meeleolu ja värvid on rõõmsamad kui esimestes Kerli videotes, ent stilistika mõnusalt sama.

Kerli – Tea Party [Official Video] from KerliTv on Vimeo.

Brauseri surm 7. veebr. 2010

Posted by haldjas in Muusika, tõsised asjad.
Tags:
add a comment

Lugesin täna lootustandvat teadet sellest, et 1. märtsist alates aitab Google loodetavasti IE6-t mõrvata. Tõstkem selle terviseks!

Mul pole õrna aimugi, mitu ylearust lisatundi, -päeva või -kuud veetsin ma oma ametliku veebikribijakarjääri jooksul IE6 nimel higistades. Aga eelnimetatud blogipostituse autor teeb arvestuslikud kalkulatsioonid: kõige ebastandardsemale brauserile meeldimiseks on 300 000 lehekylje veebitegijad pidanud vaeva nägema keskmiselt 25 inimeluea jagu tunde.

Ja igasuguste koodiparandustega on tihti nii, et kui saab IE6-s tööle, siis on jälle Firefoxis katki. Niisiis veel mõned töötunnid / eluead.

Niisiis IE6 väärib tõesti surmanuhtlust. Täiesti viimane aeg. Kurb, aga tõsi. Võtame klaasi šampanjat ja jääme taga igatsema asjatult raisatud töötunde.

Kui tuli IE7, siis muidugi hakati ka sellele meeldimiseks veel eraldi rabelema. Sest tuli välja, et see tõlgendab mõningaid asju lausa risti vastupidi. Niisiis laia kasutajateringi & keeruka disainiga veebilehel võiks ideaalis olla 3 eraldi css-koodi: IE6, IE7 ja… kõigi ylejäänud brauserite jaoks.

Olles 16 tundi järjest näinud vaeva yhe veebilehega (kyll mitte IE6-ga seoses, õnneks, õhh), nägin ma kasutajaliidesega unenägusid.

Kujutlege, et enne mõne inimesega kohtumist valite te talle rippmenyyst iseloomuomadusi ja muud sarnast. Väga psyhhedeelne :)

Aga muidu on õigus neil, kes ytlevad, et veebikood on puhas luule. Code is poetry.

Ja mulle meeldib see laul. Kusjuures täiesti ykskõik on, kas see võidab või ei. Aga see on seni ainuke lugu, mida ma tahtsin uuesti ja uuesti kuulata. Selles loos on midagi.

laulge kaasa!!

kas tuhat korda veel
sa oled oodand kaua
su kannus jahtub tee
ja maasikad on laual

veel mõni hetk
sest prints peab täpne olema
veel mõni hetk
ja muinasjutt võib alata

Rapunzel päästa valla juus
et kallim pääseks üles
Rapunzel ootab armastus
ta tuleb roosid süles

ja nõnda peegli ees
sa nukralt värvid huuli
just nagu keeraks sees
et elus ei juhtu nii

et langeb pilk, kuu kaob
ja kaugel kaigub kell
sind keegi öösse kannab
valgel hobusel

Rapunzel päästa valla juus
et kallim pääseks üles
Rapunzel ootab armastus
ta tuleb roosid süles

Rapunzel päästa valla juus
või muidu jäädki üles

laulu tegi Vaiko Eplik

Allergia 17. jaan. 2010

Posted by haldjas in Eesti, Muusika.
add a comment

Ma olen alati arvanud, et suudan kuulata igasugust muusikat ning et igasugusel muusikal on oma… ee… sõnum. Aga tänane päev tõestas vastupidist. Et ikka igasugust ei kannata.

Muusikastiili, mis minus allergiahoo vallandab, võib kokku võtta yhisnimetajaga “vaibakloppimine”. Ma ei tea hetkel, kuskohast on pärit see mõiste, mida ma teadsin ja kasutasin juba 1990ndatel.

See muusika on kindla biidiga, eestikeelne, enamasti on sõnad kunstiliselt kehvavõitu ja kogu värk on, ytleme, suhteliselt ambitsioonitu. Need inimesed armastavad popmuusikat, aga nad ei viitsi või ei oska vaeva näha, et veidike rohkem sarnaneda oma iidolitele või pyyda olla nende väärilised.

Nende lugudes tunneb kergesti ära levinumad helisämplid ja toimetamisvõtted. See muusika oli olemas juba 1990ndatel ja vallutas raadiojaamu ja koolidiskosid, mis on ka põhjuseks, miks ma ta olemasolu avastasin. Aga kuigi muusikamaailmal on kombeks ajaga areneda ja muutuda, tuleb kurvastuseks tõdeda, et kuigi 90ndatest on möödas juba terve aastakymme (või kaks, kui teistmoodi arvutada), on see muusika endiselt olemas. Ja minu suurimaks õuduseks on ta endiselt täpselt samasugune.

Artistid kestavad yhe plaadi, yhe aasta või mõned kontserdid. Seejärel nad unustatakse ja tulevad uued, uued, ikka uued. Uued, kuid samasugused. Nende sõnum on: ma tahan sind. Sa vajad mind. Ma ootan sind kuskil (pingil, sillal, puu all) ja sa tuled ja me tantsime ja see öö on nii ilus. (Kõige kohutavam on see, et ma vist kirjutasin ise teismelisena ka mõned sellised laulud. Jumalad, inimesed, miks te ometi ei sundinud mind kuulama Frank Zappat või Pat Metheny’t!)

Seksist nende laulude sõnad otseselt ei räägi, aga räägib rytm, mis võimaldab tagumikku raputada ainult yhes tempos. Selles, mis kõige paremini töötab, mõistagi.

Ja nii me siis kuulame seda pekiväristamist, armume yheks ööks, õhkame pargipingil või tantsusaali ukse taga purjus kaagi kaisus, allume sellele “meeletule tõmbele” või millele iganes. See ei oleks nii kurb, kuid Eesti ei ole tantsumaa Brasiilia ja sellistest lauludest syndinud lapsed saavad väga õnnetuks.

Muusika kahtlemata väljendab mingisugust maailmapilti. See muusika väljendab minu jaoks maailmapilti, mis koosneb masendavast elust, tibide rabamisest, enda igal (teisel) päeval / nädalavahetusel umbejoomisest. Meestest, kelle jaoks mehelikkuse tundemärk on alkoholitaluvuse tase (mida kõrgem, seda parem) ja naistest, kes hullult sibavad, et selliste meeste tähelepanu köita.

Võibolla sellist muusikat ei olegi võimalik kuulata muus olekus kui umbjoove, sest maailm oleks muidu nii kole. Sellepärast laulavad need laulud ainult sellest, kuidas kõik on nii hea ja ilus ja… armastus, noh. Eks me kõik teame seda dopamiini yledoosi tunnet, mis armumise ajal valdab.

Ega armastusest iseenesest ei ole halb laulda. Miks mitte. Aga kui kõik laulud on ainult armastusest, siis kipub läilaks minema. Eriti kui see on see yhe-õhtu-dopamiini armastus. See on hoopis nagu Säästumarketi särk või anonyymne poe-kapsasupp – miski, millelt on eemaldatud viimnegi isikupära.

Ärge saage valesti aru. Ka biitlid laulsid armastusest. Ja palju laulsid. Aga nad laulsid muudest asjadest ka. Tõsistest asjadest. Ja ka armastusest laulsid nad teinekord natuke tõsiselt.

Võibolla vaibakloppimise-pekiväristamise muusika eesmärk on tekitada õnnelikku joovet, soma-tunnet, et hoida inimesi pidevas uimas, et nad ainult ei mõtleks maailma tõsistele asjadele. Ent juba vanad kreeklased avastasid, et liiga palju Dionysost  ja lõbutsemist ajab pea segi ja hommikul valutab liiga kõvasti. Ja mõnikord me teeme dionyysoseuimas selliseid tegusid, et järgmisel päeval me hea meelega ei tunnistaks enam oma nime või et me oleme oma ema-isa lapsed.

Kui see muusika suudaks mingites inimestes toota tõelist ja pysivat õnnetunnet, siis ma võibolla annaks talle tema olemasolu andeks. Aga ta ei suuda. Sellepärast on mul raske andeks anda ja sellepärast soovin ma vahetevahel, et (eesti) muusikatööstuses oleks mingisugunegi tsensuur.

Ah et mis muusikast ma siin räägin? Nimesid ei nimeta, nad pole seda väärt.