jump to navigation

Managuast 2ra 10. juuni 2008

Posted by haldjas in Nikaraagua.
5 kommentaari

olen elus. Nikaraaguas on v2ga vahva olnud, aga nyyd hakkame 2ra minema. :'(((((((((

Mul oli eile-t2na plaanis blogijupid siia kopeerida koos piltidega, mis ma vahepeal teinud olen – lugusid ja pilte on palju, aga va arvutiniru loeb USB-pulka nii vaevaliselt, et ma ei hakka teda rohkem kurnama. RTFi peale suri aken t2itsa 2ra ja yhe pildi on ta imekombel ylesse vedanud, selle panen teile lohutuseks vaadata, mis Nikaraaguas metsa all kasvab :P

muidugi v6ib juhtuda, et ta k6ige selle j2ndamise peale keeldub pilti n2itamast nagu n2iteks mul preview’s.

kell on hetkel 5 hommikul ja ysna n2rb on olla. kohe vaja check-ini liduda ja pool 88d (v6i enamiku sellest) pole maganud ja yldiselt v6ib minu hingelist seisundit vihmametsast lahutamise t6ttu kirjeldada s6nadega “en mis ojos no ha parado de llover”. nuuts…

 

La mariposa de Bartola 4. juuni 2008

Posted by haldjas in fotod ja pildid, Nikaraagua.
add a comment

Bartola kylalistemajakompleksist San Juani jõe äärt mööda veidi lääne poole on mahajäetud maja ja mingid vundamendivaremed. Vundamendi kõrval kasvab lõhnavate õitega puu.

Sean sammud metsa poole. Natuke kõhe tunne on kyll – olen täiesti yksi. Kõik need jutud madudest… Aga otsustan siiski minna ja hoolega jalge ette vaadata.

Metsarada algab ojajäänuste ja sillaga. Paistab, et oja on selles kohas olemas ainult suurema vihmaga. Praegu saaks siit niiskest nirest ka niisama yle, aga sild on tehtud päris suur. Metsarada tõuseb kiirelt mäkke ja hargneb siis kaheks. Valin parempoolsema tee, lootuses, et see jõuab äkki kunagi Bartola jõe poole tagasi. Vasakpoolne tee näib jätkuvat San Juani jõega paralleelselt.

Yksi on metsas kummati hoopis põnevam olla kui mitmekesi. Kuulen igasuguseid hääli, mis muidu jutuvada sisse ära kaoksid. Aeg-ajalt langeb puu otsast mõni leht alla. Kusagil paremal pool ragistab keegi võsas – kõlab, nagu oleks seal veel yks inimene, kes kohe-kohe varsti järgmise käänaku juures minu teele jõuab. Aga vahepeal on vaikne, vahepeal kostab ragin jälle kusagilt mujalt ja nii ma ei saagi aru, kes või mis see on. Võibolla sisalik. Võibolla metsavaim ;)

Varahommikune mets on oma olemuselt kuidagi puhas ja selge. Siin on hea ja rahulik olla. Hiilin mööda rada edasi aeglaselt nagu tigu ja pyyan kõrvadega iga krabinat ja häälitsust. Peaaegu igal sammul vaatan ymberringi ja pyyan tabada mõnd lindu, konna või sisalikku puutyvel.

Yhel hetkel, kui olen juba natuke aega paigal seisnud, laskub minu ette rajale hääletult suur liblikas. Kykitan vaikselt maha ja uurin liblikat lähemalt. Tal ei paista midagi minu vastu olevat. Võtan fotoka ja teen pilti. Liblikas istub ikka edasi. Ilmselt olen tema jaoks võrdväärne mõne puu või ahviga, heal juhul. Viskan peaaegu kõhuli ja muudkui pildistan. Liblikas teeb vahepeal minu ymber paar auringi ja istub siis jälle metsarajale. Ta on nii lähedal, et võiksin ta kergesti käega kinni võtta ja näiteks tagasi Bartolasse viia – liblikapyydjatele. Aga ma ei tee seda. Mulle ei meeldi eriti liblikaid kinni pyyda. Ja mulle näib, et see liblikas teab seda väga hästi ja seepärast istubki sõbralikult minu nina ees rajal. Mina, omakorda tänulik sellise võimaluse eest, lepin liblika pyydmisega fotoaparaadi mälukaardile. Selle vastu pole ei mul ega liblikal midagi.

Päevaliblikas, butterfly, papillon. Tagasi jõudes ja liblika pilti näidates saan yhe sõna võrra rikkamaks – liblikas on hispaania keeles mariposa. Mariposa on nii ilus sõna, et iga liblika kirjeldamiseks hästi ei sobigi. Aga tema jaoks kyll. Tema on minu jaoks mariposa võrdkuju. Mariposa de Bartola


Anthirrhaea philoctetes ssp. Lindigii FELDER & FELDER, 1862 (Familia Nymphalidae, subfamilia Morphinae)

***

Päeval jõutakse yks krabi nurka ajada. Gangrejo de tierra – maakrabi – lõksutab vihaselt sõrgu ja katsub, kylg ees, põgeneda. Kargame umbes viiekesi krabi ymber ja peame aru, mis temaga teha. Lõpuks tulevad meie võõrustajad appi. Tydruk võtab krabil sõrgadest ja näitab, et see on gangreja – tema sees on palju väikseid krabisid (gangrejitos), kes on umbes sama suured nagu tillukesed ämblikud ja kellest mõned on krabi suutnud juba maha puistata. Krabi viiakse ilusti metsa alla tagasi.

***

Peale õhtusööki pannakse jälle lambid tööle. Neid on kaks. Pean tykk aega aru, kas viitsin pildistamisega jännata, ja lähen lõpuks niisama lina juurde vahtima. Kasvõi yhel õhtul. Sest lina on enamjaolt kaetud puruvanadega ja mingi muu tillukese masstõuga ja need päris liblikaid ei paista eriti kusagilt.

Seisan lina ees ja ymisen Lascia chio piangat, mis mind täna õhtul millegipärast kummitab, pyydes samas hoiduda sisse hingamast puruvanasid ja sääski. Lina ymber, yhel ja teisel pool, on enamik meie rahvast; osad on teise lina juures.

Järsku juhtub loetud sekundite jooksul palju asju korraga.

Kuulen mingit arusaamatut hyyatust; näen silmanurgast, kuidas nagu välk selgest taevast langeb minu suunas mingi tohutusuur põrisev koll ja otse mulle kanda kinni. Hakkan karjuma nagu tavaliselt põrnikarynnaku puhul, ainult umbes 10 korda kõvemini, sest see loom tundub vähemalt 10 korda suurem kui senised elukad.

Enne kui jõuan oma hädakisa päriselt verbaliseerida (Võtke keegi see hirmus loom minu pealt ära!), röögatab Toiz: ära talle peale astu! Tõstan jala yles ja kriiskan edasi. Elukas ronib minu teksapyksi otsalt pooleldi sandaaliservale. Silmapilkselt langeb nagu näljaste hakkide kari minu kanda kinni terve putukapyydjate armee. Patrick suudab lõpuks vähemalt 10 cm pikkuse põrnika minu pyksisäärest lahti kangutada ning hakkab teda tuimestama. Ma ei ole kunagi väga veenvalt mõistnud putukakorjajate myrgisystalde mõtet, aga kui säärane elukas tuimestuspurki panna, lammutaks ta selle ilmselt laiali. Igatahes systal läheb kõveraks ja põrnikas siputab mis hirmus.

Kui sitikaga lõpuks yhele poole saanud prantslane lina tagant välja ilmub, on tal võidukas ilme näol ja verenire sõrmedel. Põrnika teravad haarmed on isegi selle mehe parkunud kätenahast läbi rapsinud. Aga ta ytleb uhkelt, et asi on seda väärt. Mulle meenutab kogu stseen kergelt Hitchcocki “Linde”. Kui kõik putukad oleksid sellised, siis pole kindel, kas ma siin maailmas elada tahaksin. Vaatan Patricki verist kätt ja enda teksastatud pahkluud ja olen hirmus õnnelik, et mul seal niipalju paksu riiet juhtus olema.

Minu kriiskamise peale kohale ilmunud Jean Michel tunnistab põrnikat huviga ja teatab rõõmsalt: It’s a horny one, eh? Mina olen vahepeal niipalju targemaks saanud, et tegu on ninasarvik-põrnika isasloomaga. Seni on siin pyytud sama eluka emaseid isendeid, kes on veidike väiksemad.

Patrick aga tirib mind lina ette ja ytleb: Seisa siin ja ära liiguta. Sinust saab meie Megasoma-lõks…


Megasoma elephas, võrdluseks minu käsi


“Eduka vihmametsaturisti hädavarustus”…. :P
Toizu võrdluseks on mobla ja pabersalvrätid. No põhimõtteliselt peaks nyyd eluka suurusest aimu saama?

Managua – San Carlos – El Castillo – Bartola 2. juuni 2008

Posted by haldjas in Nikaraagua.
Tags:
add a comment

Paari tunniga jõuame ilusti Managuasse. Pealinnas keeb elu selleks ajaks täiel rinnal. Kahetseme, et meil ei ole aega turule minna, aga ehk saab selle vea viimasel päeval parandada.

Lennujaamas ootame check-ini, et registreeruda Nikaraagua siselennule Managua – San Carlos. Sellega toimetab seekord ainult Jean-Michel. Meilt ei kysita isegi passe. Põhimõtteliselt on JM meie kõigi kollektiivseks isikutunnistuseks. Kyll aga kaalutakse peale põhipagasi äraandmist yle kõik lennukisse minejad tykkis täiega. Kaalun igaks juhuks ära oma seljakoti. Huvitav kyll, see, mis enne oli 7-8 kg ringis (koos fotokaga), näib nyyd ilma kaamerakotita kaaluvat ise 10 kg. Ilmselt tuleb yleliigne raskus panna niiskuse arvele, mida Domitilas usinalt kogutud sai :)

Kui kõik on kaalutud ja kõigi eest makstud mingi lennujaamatasu, läheme läbi turvaväravate. Olen seljakotis tõstnud igaks juhuks vedelikud eraldi kilekotti nagu Euroopast tulles, aga mulle ei anta mahti seda kotist välja tirida. Kogu kraam läheb mööda linti röntgenist läbi. Tundub, et terrorism ei huvita siin maal kedagi.

Peale turvakontrolli läbimist leiame end ooteruumist. Lennuni on aega umbes poolteist tundi. Riputame kõikvõimalikud elektrit söövad jubinad lennujaama paari pistikusse laadima. Kellelgi on pikendusjuhe ja nii tekib pistikupesa kõrvale paras juhtmepundar.

Kell saab 8, aga lennukit ei paista veel kusagilt. Ocho quinze, ytleb möödaminev teenindaja, kellelt aru pärime. Veerand tundi veel. Oh seda hispaania täpsust kyll…

Kell 8.45 ei ole lennukist endiselt kippu ega kõppu. Kõht on tyhi ja tuju nyri. Yritan lugeda Metsikut lingvistikat, aga see ajab mul juhtmed kokku. Magada tahaks.

Millalgi 9 paiku hakkavad asjad edenema. Meie pagas, mida juba mitu tundi läbi klaasuste imetlenud oleme, viiakse lennukisse. Peagi lastakse ka meid platsile. Päev on palav. Lennuk on imeväike – teoreetiliselt mahub sinna 14 reisijat, aga praegu lisatoole ei ole, meid on 9, lisaks veel yks kohalik inimene ja 2 kohta jäävad tyhjaks. Kokku 10 kohta siis. Pluss kaks juhti.

Siis tuleb lendur ja seletab midagi hispaania keeles, mille peale Jean-Michel kisama pistab, et miks ta enne ei võinud öelda. Selgub, et meil tuleb teise lennuki peale ymber kolida, kuna see ei tööta. Hoidun igaks juhuks liiga põhjalikult juurdlemast selle yle, kuidas need jubinad õhus pysivad. Naljakal kombel on mul hetkel kergem uskuda hiiglasliku masina lennuvõimesse kui selle tillukese omasse. Aga kyllap ta lendab, kus ta pääseb.

Teine masin tunnistatakse siiski lennukõlblikuks. Ka pagas veetakse siia ymber. Ronime klaustrofoobilisse raudlindu ja ootame. Kapten saab pika hispaaniakeelse jutuga maha (nagu ikka kaptenid enne lennu algust). Mõtlen, et mis kasu sellest on, kui 10 lendajast saab hispaania keelest aru umbes 2,5. Lennuk võtab hääled sisse, sõidame kiirendusrajale ja peale lyhikest hoovõttu olemegi hopsti! õhus.

Lennutrajektoor viib yle Nica järve. Paremal peaks olema Granada; enda poolel taban enda arust ära Isla el Muerto, aga pilti teha ei viitsi. Vahin natuke saari ja all sillerdavat järvepinda ja jään magama nagu nott värisevas kotis. Kella neljane tõusmine annab ikka kõvasti tunda kyll.

Ärkan selle peale, et lennuk rappub tugevasti. Appi, õhuaugud, mõtlen ja pigistan hirmunult silmad kinni. Aga kui julgen natukese aja pärast aknast välja vaadata, selgub, et oleme maapinnal. San Carlos. Kohal!

San Carlose lennujaam on täpselt nagu kuur kõrbes. Kesk ääretut tyhjust seisab kummaline majake. Jube palav on. Valgunud lennukist välja, tahame haarata oma kotte, mis otse lennuki kõrval seisavad, aga ei lubata. Meid peletatakse ysna vihaselt kottidest eemale. Vantsime jaamahoonesse ootama. Jean-Michel tähendab irooniliselt, et kui meil oleks läinud 5 minutit, et pagas lennuraja äärest ära tuua, siis lennujaamatöötajatel kulub selleks vähemalt pool tundi.

Jaamahoones nõuavad paar tyypi meie passe näha. Yllatus, eks ole – miks siis nyyd? Aga et San Carlos ja teised lõunapoolsed linnad on tuntud selle poolest, et siit saab ebaseaduslikult Costa Ricasse hypata, siis on selline agarus ilmselt mõistetav.

Lõpuks on meil pagas käes ja võime asuda kolme tillukesse taksosse, mis meid maja nurga taga ootavad. Kõik asjad ja inimesed topitakse kuhugi ja läheb lahti sõit läbi San Carlose sadama suunas. Esimese tänavani jõudes tekib mul kahtlus, et juht kasutab käänakute valimisel meetodit “miks otse minna, kui ringiga saab”. Tõesti, mine sa tea, aga tiirutame me kyll hirmus palju. Võimalik, et mõned tänavad ei ole lihtsalt autoga läbitavad.

Sellest hoolimata näib San Carlos mulle kummastavalt ilusa linnana. Niipalju kui yks teesillutisteta linnake saab troopikas ilus olla. Inimesed on teistsugused kui Vaikse ookeani poolses kyljes. Nende näojoontes on pisut enam neegrilikkust.

Mõni tänav on isegi sillutatud. Enamik siiski mitte. Kõnniteed on omamoodi põnevad – palju kõrgemad kui sõidutee ning kõnnitee ja sõidutee vahel haigutavad sygavad kraavid. Tänavadki on parajalt auklikud mudarajad. Võiks arvata, et peale suuremat vihmasadu on siin võimalik lausa paatidega liigelda.

Peale kymneid käänakuid ja keerutamist mööda imetillukesi tänavaid autojuht järsku peatub keset tänavat, mis meenutab Balti jaama kirbuturgu. Vaatame kohkunult ringi – kus me oleme? Juht noogutab kinnituseks: kohal. Näen kergendusega, et ka teised autod on meile järele jõudnud ja peatuvad. Mingist tänavaäärsest uksest kargab välja noor poiss ja hakkab meie autost välja tõstetud kohvreid kuhugi tirima. Viiksatan kohkunult ja pyyan kotte päästa. Aga tundub, et nii peabki olema. Lidume kottide järel uksest sisse ja oleme järsku kaipealses kohvikus. Toho pele, ongi sadam!

Kotid pannakse paati. Jean-Michel kaob kuhugi. Lõpuks jooksevad kõik inimesed mööda turutänavat laiali. Aeg-ajalt kohtume mõne myygiputka juures ja uurime yksteiselt, mis seis on – kas juba on minek? Lõpuks jõuavad kuulujutud sinnamaale, et nyyd on vist kõik vajalikud asjad olemas (eriti bensiin paadi kytteks) ja põhimõtteliselt võiks liikuma hakata.

Edasi viib meie tee paadiga pärivoolu mööda Río San Juani ida poole, Atlandi ookeani, Kariibi mere suunas. Sihtpunktiks on Bartola ökoturismiasundus Bartola jõe suudmes.

Domitilast lahkumine 2. juuni 2008

Posted by haldjas in Nikaraagua.
add a comment

Esmaspäev algab varakult. Kell 4 on hommikusöök ja peale seda väljasõit Managua suunas, et jõuda kella kaheksasele lennule San Carlosesse.

Saan öösel suurest ärevusest vaevu magada. Kahtlustan kogu aeg, et juba on hommik. Kella ei ole, mobiil on täielikult otsad andnud ja laadida ei saa ju kusagil. Lõpuks hõikab Jean-Michel mulle teiselt poolt seina, et kell on 4. Prantsuse keeles muidugi. Yhman miskit vastu, et ta aru saaks, et ma ärkvel olen. Oi kuidas oleks vaja, et keegi laulaks praegu Frère Jacques, frère Jacques, dormez-vous? (“Sepapoiste” viisil mõistagi) Hirmus uni on. Venin tykkis oma kottidega söögilaua poole. Pool viis pakitakse kõik kotid autosse ja algab sõit läbi jõe, lompide ja aukude suure tee poole.

Algul on täiesti pime, aga selle 2 tunni jooksul, mis meil kulub Managua lennujaama jõudmiseks, läheb täiesti valgeks.

Teeäärne hämarus peidab enne koitu tõusnud kohalikke, kes on tulnud teeveerde puuvilju myyma. Inimesed kiirustavad tööle. Bussid sõidavad, konduktorid ripuvad tagaukse kyljes ja tirivad inimesi bussi, mis hakkab sõitma veel enne, kui tagumine uks korralikult kinni saab. Ukse kohale on kirjutatud emergency door – aga ilmsesti Nica bussidel midagi muud peale tagavaraväljapääsu ei kasutatagi :P

Enamik Nicas kasutusel olevaid busse olevat vanad USA koolibussid. See seletab muidugi, miks Managua – Rivase liinile on kirjutatud School bus. Kas siin ka tegelikult koolibusse leidub, ei ole ma veel aru saanud. Koolilapsed on kyll ja need kannavad kõik yhtemoodi koolivormi – valge pluus, tumesinine seelik ja valged põlvikud. Vaesed lapsed, mõtlen. Siinses kliimas oleks märksa mõistlikum kasutada kohalikku toorainet ja teha kooliriided näiteks palmilehtedest…

Domitila koerad 1. juuni 2008

Posted by haldjas in fotod ja pildid, Nikaraagua.
add a comment

Emand Maria õue peal jookseb kolm koera: väikesekasvulised Napoléon ja Blacky ning emane Linda. Napo näeb väga hädine välja ja talle antakse mitu korda päevas rohtu. Ta on muidugi vana, aga haigeks jäänud hoopis seetõttu, et sõi liiga palju putukaid. Putukaid armastavad Domitila koerad kõik kangesti syya. Yhel õhtul on putukapyydjad hädas koertega, kes otse pyygilina pealt liblikaid kipuvad ampsama.

Meie viie sealoldud päeva jooksul Napoléon kosub natuke ja hakkab juba ise ringi tatsama. Aga putukad ei ole vist õige koera toit ja sellepärast Maria pahandab natuke, kui viimasel Domitila õhtul rahvas pisut ylemeelikuks muutub ja lauale kukkuvaid putukaid koertele loobib.

Aga tegelikult – lisaks teadmatule arvule kassidele, kanakarjale ja yhele ahvile nööri otsas on Marial veel yks koer. Selle on ta saanud linnast veterinaari käest. Toby on väga väike ega oska veel hästi joosta. Pakun talle vanuseks nii 1-2 kuud. Ei tea, miks ta Mariale anti. Ilmselgelt on tegemist mingi tõukoeraga, sest koera ei meenuta ta kyll mingist otsast. Pigem notsut või vasikat. Igal juhul on tegemist yhe veidra Canis domesticusega, kelle puhul hundist on järele jäänud vähe või yldse mitte midagi.

Pyhapäeva hommikupoole toob Maria pisikese nääpsu õue jalutama. Koerajupp kakerdab mööda teeäärt ringi ja takerdub aegajalt mõnda tärkavasse põõsasse või rohukõrde, mida ta siis, kuna ta sellele juba otsa komistas, innukalt närida yritab. Saan aru, miks Maria koera kiivalt varjab – kui ta õue peale järelevalveta lahti lasta, siis kaoks ta jäljetult kuhugi rohu sisse ära.

Minu meelest on veidra väljanägemisega koerlane piisavalt neoteeniline (st nunnu), et temaga natuke aega jännata, sestap hakkan vabatahtlikult koeravahiks.

Toby on kõhnakene nagu enamik koduloomi Nicas. Kui Eestis on hobusel ikka pekk kylje peal ja teistel loomadel ka liha ja rasv nahavahel ja karvkate parajalt paks, siis nende Nica liigikaaslased näevad suht anorektilised välja. Aga mis sa selle kuumaga ikka tahad – iga yleliigne kilo teeb ju olemise veel laisemaks.

Jean Michel teab rääkida yhest oma sõbrast, kes oli toonud endale mingi Alaska malamuudi taolise paksukarvalise põhjamaa koera. Koer, kes põhja pool vahetab karva korra või paar aastas, oli yleliigsest kehakattest – aluskarvast – vabanenud umbes nädalaga. Kogu maja olnud karvu täis ja koer näinud välja vähemalt poole kõhnem kui enne.

Vantsin Toby sabas mööda õue ja katsun teda igal pool vedelevatest mardikatest ja liblikatest eemal hoida. Keegi pole mulle kyll vastavasisulist korraldust andnud, aga ärakurnatud Napoléoni vaadates muutun ise murelikuks. Kui uus tilluke koerajupp ka liiga palju putukaid sööb, siis tema puhul ei pruugi rohi enam nii efektiivne olla… Kuigi Toby on täpselt nagu teised Domitila koerad oma söögiharjumustega – nii kui maas liblikat näeb, kohe tormab närima.