jump to navigation

Aga meil läks eile elekter ära 23. apr. 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Pariis.
Tags:
add a comment

22.4 reede kl 22 õhtul
Ei tea mille puhul läks umbes 10 minuti eest elekter ära. Ja pole siiani tagasi tulnud. Roux ütleb, et viimati juhtus selline asi tema lapsepõlves – see tähendab siis kindlasti üle 30 aasta tagasi.
Tänavalambid põlevad nagu muiste. Ainult kõik majad on pimedad. Õnneks olime romantikakaalutlustel varunud küünlaid lõunasöögi kõrvale… Need läksid nüüd käiku. Voi mine sa tea, küünalde olemasolu meie majapidamises võis vabalt tuleneda ka minu kohutundest (Eestis juhtub selline asi umbes kord aastas, kuulutasin ma Roux’le). Igatahes sellises olukorras tasuvad küünlad ennast igati ära.

Hetkel on kell 10 õhtul, tänaval jalutavad inimesed, ühtegi võrku kuskil ei ole (need käivad ju ka elektriga). Ma ei saa aru, mis trikiga tanavalambid põlevad, aga ju neile on siis mingi eraldi süsteem (hea mõte ju iseenesest). Päris kottpime muidu ei ole, loomulikku hamarust on veel kevadiselt natuke, aga varsti kaob seegi. Õhk on soe – täna oli vist jälle 25 soojakraadi kandis, seega kutmise probleemi voi kulmumise probleemi ei ole.

***
Lõpuks läksime lihtsalt erakordselt vara magama, lootes, et hommikuks on elekter tagasi.
Hakkasin oma peas koostama eluks vajalike asjade nimekirja (matkapliit, rohkem küünlaid ja suuremat sorti aku arvutile vajaliku elektri säilitamiseks). Jõudsin neid plaane teha umbes pool tundi, kui järsku läks esikulamp põlema ja külmkapp hakkas jälle urinal tööle. Saigi selleks korraks lõbu läbi… Küllap elektrikatkestuse põhjusi loeme homme ajalehest.

Aga uni ikka ei tule. Tund hiljem olen ikka veel üleval ja mõtlen, kas lugeda voi kirjutada.

Uks asi, mis mulle elektri ära minemise juures meeldib, on see, et siis tekib eriline, ergas hetkes olemise tunne. Naabrid tulid tänavale ja olid sõbralikud. Istud õues ja hakkad mõtlema, mis saaks siis, kui elektrit üldse poleks. Tahtsin tuua välja oma guitalele ja hakata eesti rahvalaule laulma. Terve tänav oleks kuulama tulnud, mõelda vaid! Aga Roux polnud sest mõttest üldse vaimustunud. Nojah, tema muusika sõltub elektrist ja ilma pole üldse lõbus…
Aga ikkagi – minul paneb kriisiolukord kohe loovuse tööle ja teinekord mõtlen, et võibolla saab minust päriselt laulja alles kuskil metsas voi okokulas elades – siis on aega asju välja mõelda.

Advertisements

tuhapilve all 18. apr. 2010

Posted by haldjas in Pariis.
Tags: , , ,
1 comment so far

Pariis. Märkame me seda või mitte, aga tavaliselt siin ikka lendab midagi. Õhus. Suure myrinaga.

Aga nyyd on selline vaikus pea kohal, et lausa rõõm. Lennujaama lähistel elavad inimesed väidavad ajakirjandusele, et nad saavad isegi öösiti magada.

Ja taevas on täiesti selge, puhas ja kaunist värvi.

Muidu teinekord lausa yle päeva lendavad siin lisaks tavalistele lennukitele ka mingid sellised, mis jätavad endast järele pikad paksud valged triibud, mis ei haju, nii et taevas on ära joonitud nagu trips-traps-trull. Poole päeva peale lähevad triibud natuke laiali ja kui neid on tihedamalt, siis moodustavad lõpuks yhtlase hallika vine. Nagu kupli all oleks.

Aga nyyd on lage ja puhas ja ilus. Ja vaikne. Kisub  vägisi mõtlema, et võiks nyyd veel autodega ka midagi ette võtta – näiteks võtta vastu paarinädalase sõidukeelu – ja olekski hea värske hingata.

Muidugi mul pole aimugi, mis saab siis, kui see tuhapilv sealt kõrgustest siia alla jõuab. Kas jõuab? Kas saab yldse midagi? Kas praegu on vaikus enne tormi? Aga ilus vaikus vähemalt…

Talvemood Pariisis 21. veebr. 2010

Posted by haldjas in Pariis.
Tags: , ,
3 kommentaari

Tahan jagada yht kummastavat tähelepanekut.

Mulle ikka vanaema kunagi õpetas, et jalad peavad soojas olema. Ja see on ysna mõistlik mõte, sest kui ikka varbad jääs on, siis on maru kehv olla.

Aga siinkandis olen viimastel kuudel märganud yht kummalist nähtust. Nimelt osad inimesed ei näi talvesaapaid tundvat. Alguses mõtlesin, et äkki on vaesed, ei jaksa osta mingit eraldi jalanõupaari. Ent kui ikka uhke mantel on seljas (ja teinekord iga päev erinevgi), siis see vist ei pea paika.

Täna märgatud kurioosum kandis ilmatu uhket karvakraega maani vilti (selline, mille hinnad Eestis algavad 3000 kroonist), mille alt välkusid paljad (!) varbad pruunides sametsussides. Toasussides.

No hääkene kyll, mõtled, ehk lippas nurga peale ajalehte ostma ega viitsinud saabastega jännata. Kuigi minul oleks siis juba vastupidi – jätaks ehk jope panemata, aga saapad paneks igal juhul.

Aga käiaksegi nii.

Teine, ilmselt linnas-käimise-variant on mingi selline kingasort, millel nina- ja kannaosa on tehtud ilmselgelt ainult selleks, et soodustada jalanõu jalaspysimist. Nina ja kanna vahepeal eksisteerib ainult tald. Sellise kingakesega kantakse mõnikord sokke, aga tihti ka mitte.

Kuigi siin talvel oluliselt alla nulli ei lähe, pysib temperatuur mitu kuud siiski nulli lähedal (-5 kuni +5, soojematel päevadel ehk +10 ja nii). Kui Eestis suveõhtul 10 kraadi on, siis me muidugi sellepärast ju saapaid kandma ei hakka. Aga siin on see +10 ju enam-vähem päeva kõige kõrgem punkt.

Kui ma olen ennast hommikul eriti põhjalikult riidesse toppinud, mitu kihti yksteise otsa, pykste all sukkpyksid ja pikk kampsun seljas ja ikka tahab kylm tuul mytsi ja kapuutsi vahelt kõrvad peast viia, siis on tõsiselt kummaline näha enda ees tänaval jalutamas paljaste varvastega inimest. Tõsine kylmavarese tunne tekib selle peale :)

Ja miks just jalad? Paljad jalad ja karvakasukas?

:D

haldjas [võdistab oma varbaid paksu ja sooja lambanahavoodri vahel]

Alt yles 22. jaan. 2010

Posted by haldjas in fotod ja pildid, Pariis.
Tags:
17 kommentaari

Tänane fotojaht on lahe – annan oma panuse. Ma arvan, et see on yks kõige tyypilisem ja levinum ja klišeelikum “alt yles” pilt, mida Pariisis yldse teha saab :D

Võte pärit suve algusest (kirjade järgi 13. juuni, aga mine sa võta kinni), olin vast nädalajagu siin olnud ja käisime vaatamas Torni, Väravat ja Champs-Élysées’d. Parajasti oli nädalavahetus ja ilmselt pool maailma oli torni alla kokku lennanud. Suvi, ilus, päike, kuum, sõidad yles ja imetled vaadet ja ytled, et “ma olen seal ära käinud”.

Meie sisse ei läinud, sest saba ulatus maailma lõpuni ja Roux ei viitsinud oodata. Leppisime kokku, et tuleme näiteks mõnel teisipäeva varahommikul tagasi. Aga me ei jõudnud sinna. Terve suve, terve sygise ei jõudnud. Vist ei tahtnud piisavalt.

eiffel

Nyyd, olles siin viibinud peaaegu 8 kuud, ei ole ma ikka veel jõudnud torni ronida. Kyll jõuab. Ausalt öelda ma väga ei kurvasta. Ronisime hoopis kodu lähedal yhe mäe otsa, mis pidi olema Eiffeli 2. korruse kõrgusel. Vaade oli päris hea :)

Kui Torni peale mõelda, siis sinna yles ronimiseks kardan ma täiesti piisavalt kõrgust niikuinii :)

Teised pilvepiirile kiikajad on siin.

fotojaht

Paris in spring 5. jaan. 2010

Posted by haldjas in Muusika, Pariis.
Tags:
add a comment

Mul tekkis järsku Vennaskonna periood. Vist esimest korda elus, sest kui ma veel noor olin ja paljudele minuvanustele Vennaskond meeldis, siis mulle miskipärast ei meeldinud. Ju vist oli myrts liiga kõva, armastasin tollal rohkem pehmet folki.

Aga nyyd ei tea, kas on ajad muutunud või mina muutunud või sai lihtsalt saatuslikuks see, et ma komistasin nende ingliskeelse vellebändi otsa täna Myspace’is… The Flowers of Romance. Ma ei hakka siinkohal jahuma Sid Vicious’est ja muust ajaloost, minge lugege ise Myspace’ist.

No ma ei saa. See lugu on lihtsalt nii lahe.

Praegu ei ole kyll Pariisis kevad, aga ytleme, et “kevad” võib olla ka meeleseisund. Ja kesta aasta läbi. :D

Sõnad andis poeet Sara Teasdale:

Paris in Spring

The city’s all a-shining
Beneath a fickle sun,
A gay young wind’s a-blowing,
The little shower is done.
But the rain-drops still are clinging
And falling one by one —
Oh it’s Paris, it’s Paris,
And spring-time has begun.

I know the Bois is twinkling
In a sort of hazy sheen,
And down the Champs the gray old arch
Stands cold and still between.
But the walk is flecked with sunlight
Where the great acacias lean,
Oh it’s Paris, it’s Paris,
And the leaves are growing green.

The sun’s gone in, the sparkle’s dead,
There falls a dash of rain,
But who would care when such an air
Comes blowing up the Seine?
And still Ninette sits sewing
Beside her window-pane,
When it’s Paris, it’s Paris,
And spring-time’s come again.