jump to navigation

kuidas õppida prantsuse keelt 5. sept. 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.
Tags: , ,
2 kommentaari

Hästi naljakas on laekuda oma blogisse ja vaadata, et viimane postitus oli 4 kuud tagasi. Tegelikult on suvel nii palju juhtuda jõudnud. Aga ma hakkan siis kusagilt peale jälle… Lihtsalt, et teil, kes te siia hoolimata pikkadest kirjutamispausidest ikka aeg-ajalt ära eksite, jälle natuke lõbus oleks.

Rõõm näha, et täna hingel kripeldav lugu jätkab loogiliselt viimati poolelijäänut :)

Nimelt mai lõpus oli meil kooriga kena väljasõit Normandiasse. Dieppe ja Arques-la-Bataille ja Rouen ja värk. Väga lahe oli. Hullusin merelõhnast ja natukesest päris loodusest, mida polnud ammu kohanud. Nendest kohtadest võibolla edaspidi pikemalt… tänane jutt on natuke R-rated. Igaks juhuks hoiatan :)

Esimene õhtu Normandias. Reede. Oleme ühe kooriliikme juures, umbes kümmekond varajast linnukest, istume lauas, sööme kala ja ajame juttu. Õigemini kõik teised ajavad juttu (prantsuse keeles loomulikult), mina üritan aru saada, millest räägitakse. Vahepeal nagu natuke õnnestub ka, aga siis läheb jutt nii kiireks ja segaseks ja naljakaks, et kaotan järje ning hakkan lihtsalt omaette unistama.

Tundub, et mul õnnestub aga oma olekuga terve laudkond ära petta, võibolla vahetevahel naeratada õige koha peal (siis, kui kõik teised naeravad) ja ka muul moel jätta üsna efektiivne mulje, et ma tegelikult suudan jälgida, mis toimub. Sest millega muidu seletada seda, et üks noor tenorist koorikolleeg järsku otsustab mind inglise keeles paari kõnesoleva detaili osas üle valgustada.

Kas sa tead seda väljendit, et tõde tuleb lapse suust, küsib ta minult järsku inglise keeles, ehmatades mind üles mingist suvalisest muinasjutumaailmast, kuhu ma oma mõttes jõudnud olen. Mul pole õrnemat aimugi, kuhu ta tüürib, aga noogutan rõõmsalt kaasa: jaa. Eesti keeles on ju ka sarnane väljend: lapse suu ei valeta…

No vott, jätkab kolleeg võidukalt. Sellepärast me siin kutsumegi Michael Jacksoni riista tõeks (la vérité).

Vaatan Nicolas’le suurte silmadega otsa ja üritan meeleheitlikult aru saada, kuidas me nüüd küll sinna jõudsime. Tunne on umbes sama, kui 6-aastaselt naabripoiss tegi lolli nalja: Suusad on? Kepid ka? Esimeseks emotsiooniks tahaksin hoopis karjuda, et mida kuradit te kõik Michael Jacksonist ja tema elust üldse teate ja et surnud inimestest sellist nalja ei tehta. Järgmisel sekundil mõtlen, et kas praegu oleks sobiv hetk mainida, et juhuslikult ei saanud ma enne absoluutselt aru, millest te rääkisite ja seega on sellise pisidetaili mulle spetsiaalselt üleselgitamine lihtsalt sooja õhu raiskamine…

Aga ma panen oma kuival kala moodi õhku ahmiva suu ilusti kinni tagasi ja naeratan hoopis, nagu oleksin naljast aru saanud ja nagu tegelikult oleks kõik väga hästi. Sest need laua ümber istuvad kümme noort andekat interpreeti on tegelikult ju haritud inimesed ja ma arvan, et nad ei taha kuulda kõike seda, mida ma sel hetkel täpselt mõtlen. Ja ilmselt kukkus see lihtsalt kogemata nii välja ja üldse… Tegelikult on eestlased ju samasugused või hullemadki, sõltub täiesti inimestest, lihtsalt sellised naljad ei ole minu cup of tea või kui, siis väga metairoonilises kontekstis, aga isegi kui seal oli metairooniline kontekst, siis loomulikult on see puuduliku keeleoskuse tõttu minu kõrvust mööda libisenud. Ühesõnaga… nemad ei ole ju süüdi, et ma ennast nii šokeerituna tunnen.

Ja ma istun ja naeratan veidike kivistunult ja mõtlen, et mida nüüd edasi teha. Sest miskipärast ei ole mul tunnet, et ma praegu nii väga tahaksin nende vestluses osaleda või aru saada, millest nad räägivad…

Hakkan järsku igatsema oma semiootika seminaride õpiõhtuid ja üldisemalt inimesi, kes tahaksid minuga kõnelda Lévi-Straussist, Foucault’st, Lacanist, Saussure’ist või millest iganes, mis on ka tegelikult, päriselt huvitav ja arendav ja… huvitav.

Õnneks on teises toas klaver ja umbes kümme minutit hiljem nihverdan ma ennast vaikselt toolilt minema ja klaveri taha. Klaver vähemalt kõneleb minuga mingis sellises keeles, millest ma aru saan.

Ma ei oleks iial arvanud, et ma tunnen ennast kunagi prantslastega võrreldes kohutava snoobina. Ja kuigi Roux lohutab mind hiljem, et prantslaste huumorimeel ongi selline twisted ja tegelikult keegi ei mõelnud midagi halba; ja kuigi ma saan sellest täiesti aru ega heida kellelegi midagi ette, on mul ikkagi selline tunne, et… ma ei tea, kas ma tahan kunagi prantsuse keelt rääkima õppida. Sest kui prantsuse keele oskuse vältimatuks kaasnähtuseks on osalemine sellistes vestlustes, siis… võibolla on kõigile parem, kui ma saan ausalt ja siiralt öelda, et ma lihtsalt ei saanud aru? Siis jäävad teistele inimestele nende naljad ja minule jääb minu südamerahu…

Pilt siit…

Advertisements

logi 26.12 26. dets. 2010

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
Tags:
1 comment so far

Wimberg seletab oma blogis, mis asi on jõulusõim. See meenutas mulle – kyll täiesti seostamatult -, et minulgi on seekordsetest jõuludest oma lõbus lugu kõnelda. Nimelt lugu sellest, kuidas ma sel aastal peaaegu endale uue isa oleks saanud :)

Lugu ise selline.

On yks jõuluaegne päev. Vist 22. või 23. kuupäev. Heliseb minu prantsuse mobiiltelefon. Vaatan: helistajaks tundmatu number. Veidike kõheldes võtan vastu ja ytlen midagi stiilis: Jaa, halloo. Just täpselt nii ytlengi. Eesti keeles. Hetke pärast ytlen veel bonjour ka otsa – ehk siis “tere päevast” prantsuse keeles. Kuigi tegelikult on õhtu ja sellisel kellaajal prantslased ytlevad vist juba bonsoir (tere õhtust).

Teisest toru otsast kostab meesterahva kiire prantsusekeelne vadin, millest ma eriti midagi aru ei saa – ilmselt öeldakse mulle “tere, kuidas läheb”, aga mingit aimu sellest, kes helistaja olla võiks, see vadin mulle kyll ei anna.

Ytlen ettevaatlikult ja hästi pyydlikult sõnu hääldades: Je suis désolée, je ne comprends pas. Qui est-ce? (Vabandust, ma ei saa aru. Kes räägib?)

Sellepeale ytleb helistaja mulle etteheitva häälega kiiresti mingi lause, mida ma ei mõista, aga mis võiks kontekstist lähtuvalt ilmselt tähendada “mis jama sa ajad” ja seepeale: C’est ton père! (“Sinu isa!” – no muidugi – mis jant see siis on, et sa omaenese isa ära ei tunne, eksole??)

Mul jääb jahmatusest hing kurku kinni ja täiesti automaatselt hakkab mu ajuarvuti ketrama vastust kysimusele “Kas mul võib olla kusagil (paralleel)maailmas yks isa, kes helistab mulle prantsuse numbrilt ja oskab prantsuse keeles rääkida?” Ajuarvuti väga kiire vastus on loomulikult EI, MITTE MINGIL JUHUL, VÕIMATU, EI OLE OLEMAS. Minu isa ei oska mitte yhtegi sõna prantsuse keelt. Aga teiselpool toru näib helistaja olevat väga veendunud, et ikka mina olen see lollakas ja tema on ikka tegelikult minu isa ja ma lihtsalt niisama sõtkun siin vastu, ei taha temaga rääkida ja nii edasi.

Taustalt kostab mingit naisehäält ja laste kriiskamist.

Ytlen väga aeglaselt ja olematu grammatikaga prantsuse keeles: “Vabandage, ma arvan, et teil on vale number.”

Mees seletab midagi vastu ega tundu olevat veendunud. Ja mina lihtsalt ei oska mitte midagi enamat öelda. Mitte sõnagi. Mitte yheski keeles!

Hakkan järsku mõtlema, mis isa see sihuke on, kellel vist on uus pere (ilmselt…) ja kes helistab oma tytrele korra aastas – niimoodi tundub, sest mul on see number alates juunist ja kui kodanik oleks oma lapse vastu varem huvi tundnud, siis ta teaks, et vähemalt viimased 7 kuud on tollel mingi muu number!

Solvunud vadin toru otsas on korraks vakatanud. Ma korjan kokku oma viimased šokiga laiali pyhitud prantsuse keele riismed ja teatan: Désolée, je ne suis pas française, je ne comprends pas beaucoup. Je pense que ce numéro, c’est pas bon. (Vabandage, ma ei ole prantslanna, ma ei saa väga hästi aru. Ma arvan, et see number pole õige.)

See lause suudab vist lõpuks mu vestluskaalsast veenda, et äkki ma tõepoolest ei saa eriti aru, mida ta mulle räägib, ja – ergo! – ei ole tema ammukadunud tytar.

Naljakal kombel ei ole ka mu refleks inglise keelele ymber lylituda tööle hakanud, ilmselt on jahmatus tõesti suur, no ega siis iga päev ei juhtu, et keegi tahab sulle järsku isaks hakata… Mis mind aga eriti hämmastab, on see, et minu esimese prantsuskeelse lause peale, millest ka igale kohalikule puupeale peaks olema ilmselge, et ma ei ole prantslane, et ma olen väga välismaalane, sest ykski prantslane ei räägi ju sellise aktsendiga – et selle peale hakkab tyyp veel minuga vaidlema, nagu tal oleks ikka õigus? Et mis see siis on – jõulunali või???

Aga õnneks ma ei pea enam piinlema ja tundma, nagu ma ei oskaks enam yhtegi keelt rääkida (sest tõepoolest, seekord ma olen NAD KÕIK alla neelanud!). Mu vestluskaaslane on lõpuks veendunud oma eksituses ja ytleb lause, millest ma suudan dešifreerida “võibolla tõesti on võimalik, et number on muutunud” ja soovib mulle head õhtut või head aega, millele ma pomisen seosetult vastu midagi sarnast. Ja ta lõpetab kõne. Ja ma tunnen, nagu minust oleks puu mööda kukkunud.

Oeh.

Aga oleks see vast jõulukingitus olnud, mis? Prantsuse isa, tõepoolest…

Ma ei taha siin maal vist mõnda aega mitte kellegagi vaielda. Sest mulle tundub, et kuni viimase hingetõmbeni jääb prantslasele alati õigus…

logi 24.11 24. nov. 2010

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.
add a comment

Viimast postitust lugedes jääb tunne, et kuu aja asemel kadusin hoopis pooleks aastaks netist ära … Tegelikult kyll mitte, aga blogimise osas tekkis selline tunne, et ei ole midagi öelda.

Suviste töö-seikluste kohta saaks ehk raamatu, mõnest muust teemast saaks teise raamatu, aga talveuni on kohale jõudnud. Ja kes mu raamatuid loeks? ^_^

Mis siis vahepeal on juhtunud?

Tegin natuke põllutööd suvel. Viinamarjataimedega. Olude sunnil õppisin rohkem (mõnede) eestlaste ja (mõnede) prantslaste iseloomude ja kiiksude kohta. Õppisin ja võin edasi õpetada ka seda, et iga inimest kohe usaldada ei maksa ja näiteks viimase raha eest välismaale tööle lennata ka ei maksa. Minul läks talutavalt, aga mitmed Eestist tulnud inimesed said ikka väga haleda laksu oma lootustele ja sõitsid tyki vaesemana koju tagasi.

Prantsuse byrokraatia on jätkuvalt kiviaegne. Tegelikult olen ma nyyd siinsele haigekassakaardile sammukese lähemal kui 6 kuud tagasi. Aga kaarti mul reaalselt käes ikka veel ei ole :D

Õppelaenud ja muud sõbrad olen saanud makstud seni. Loodame, et jätkub samas vaimus; kuskohast hetkel järgmise makse raha peaks laekuma, ei ole hetkel halli aimugi.

Aa, siis ma olin vahepeal yhe vanatädi juures koduabiline-seltsidaam. Sellest saaks ilmselt kolmanda raamatu. Tegemist oli sellise kõrgema kui keskklassi perekonnaga ja kuigi vanatädi ise oli suhtumise poolest tõeline leedi, siis tema keskealine tytar vaatas maailma mingite oma mõõdupuude järgi ja mina nendega mõõtes vist inimeseks ei osutunud. Võibolla oli tal pigem kirjaoskamatut portugali orja vaja (nagu too, kes kord nädalas koristamas käis). Lisaks oli meil väike keeleprobleem, ma ei saanud piisavalt kiiresti aru, mis liigutusi ma täpselt mis järjekorras tegema pean – või et kui oluline on mitte hetkekski istuda, käed rypes (kuigi mind justkui palgati vanatädi järele vaatamiseks, et ta luumurruga haiglast välja saanuna oma kodus uuesti ei kukuks…) Kui ma lõpuks palusin vanatädi tytrel kõik vajalikud ylesanded ilusti paberile kirja panna (lootuses, et äkki õpin mõned prantsuskeelsed sõnad ka juurde), siis ta ilmsesti leidis, et seda on tema raha eest liiga palju tahetud ja otsustas oma ema järele edaspidi ise valvata.

Eelnimetatud kirjaoskamatu portugali ori oli muide väga meeldiv inimene. Ja tema prantsuse keelest sain ma ka paremini aru – võibolla sellepärast, et ta viitsis piisavalt korrata :)

Selle lyhikese aja tulemuseks olid mitu nädalat kestvad õudusunenäod, millest ma ärkasin võpatades veendumusega, et ma ei vasta mitte kellegi ootustele, ja leidsin kergendusega, et olen kõigest oma voodis… hirm kõikide sarnase soenguga naisterahvaste ja täiskiilutud metroo ees… ja allergia prantsuse keele vastu.

Niisiis hakkasin hoopis rootsi keelt õppima. Lootuses, et kooriga Stockholmi minnes õnnestub omandatud oskusi kasutada. Ei õnnestunud – peale selle, et bussijuhtidele ja teenindajatele aeg-ajalt “takk” ytlesin. 5 lause omandamisest ikka veel ei piisa :D Aga neid viit lauset oskan ma see-eest suurepäraselt. :P

Beauvais lycee des jacobin

Beauvais - lycee des jacobin. Image via Wikipedia

Ja siis avastasin selle, et Ryanairiga saab Pariisist (õieti Beauvais’st) yle Stockholmi (õieti Nyköpingi – Skavsta) Eestisse lennata. Või peaaegu Eestisse. Riiga :) Detsembri teisest poolest Tallinna ka, aga TLL-NYO lennuajad on enamasti nii veidrad, et tuleb öö Rootsis veeta.

WordPress pakub mulle siin kõrval Beauvais-mitte-lennujaama-pilte. Palun.

Reisinimekiri 16. juuni 2010

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
add a comment

Sellise armsa uudise saatel asutan end minema Lõuna-Prantsusmaale. Kyll mitte Draguignani :)

Eile kasvas reisipaanika peaaegu samasuguseks kui natuke yle aasta tagasi Prantsusmaale tulles, kui ka kõik asjad jäid viimasele minutile (nagu ikka), ootamatult lisandus veel mingeid asju (millest osa jäid tegemata) ja kõigiga ei jõudnudki vist õieti hyvasti jätta.

Aga seekord on asjalood isegi natuke paremad. Ja põhimõtteliselt ma ei koli ju ära ka, vaid lähen niisama kuuks ajaks korilema.

  • Kott on pakitud, uus sõber guitalele mahtus ilusti matkaseljakotti ära, ots jäi välja. Turvasin ta rohkete mullikiledega.
  • Sada asja on tehtud, ylejäänud sada asja jäävad tegemata
  • Ja siis võib matrix mu poolest haihtuda, mina kaon kuuks ajaks netist ära :)

Mis edasi saab, hetkel ei tea. Varsti on ärasõit ja peale seda näen ma netti nagu kuuvarjutust. Enne tuleb veel igaks juhuks wifipulk ka installeerida, et juhuks, kui seda netti peaks ka nägema, asi mu enda arvuti võimetuse taha ei jääks. Aga kui meenutada ajalugu, siis siiamaani ei ole kumbki mu wifipulkadest suutnud siinsete võrkudega yhenduda. Mitte et ma väga palju erinevaid võrke proovinud oleksin. Elame, näeme.

WordPress on sigaaeglane ja sööb pidevalt mu postitusi ära.

(:

Protsess. Naudi 11. juuni 2010

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
8 kommentaari

Hetkel on meeleolu selline, et mõtlen, millisest otsast seda prantsuse byrokraatiat oleks kõige parem põlema panna. Nii et kohe säriseks. Paar Kafkat viskaks ka lõkkesse, las siis sulanduvad seal omavahel.

Olen kolm päeva käinud igasugustes asutustes tuterdamas kysimusega, kuskohast ja millisel kujul ma oma sécurité sociale’i numbri kätte saan. Seoses sellega, et olen FIE, normaalne koht seda mulle ei anna. Kolm päeva seetõttu, et yhel päeval jõuab minna umbes yhte kohta. Pole emploi’st soovitati minna Chambre de Métiers’i; seal selgus, et minu sort FIEt (neid on siin palju ja erinevaid, sõltuvalt tegevusalast) peab ikka minema Chambre de Commerce’i; no läksime siis sinna ja sealt anti võlusõna RSI.

RSI maja asub 17. linnajaos. Sain jälle toreda linnaekskursiooni – seda osa Pariisist ei ole ma ju veel näinud; leidsime yhtlasi ka paar sushi-kohta juurde, mis tunduvad olevat autentsed (Planet Sushi, kus eelmisel nädalal söömas käisime, ei olnud eriti autentne ja kõlarid väljastasid jube valju teknomuusikat, mistõttu põgenesime kohe peale makide söömist).

RSI-s vaatas töötaja mu ilusale FIE-paberile otsa ja kysis: mis ajast te registreeritud olete? Ah et kuu aega? [Jõuan juba mõelda: ahaa, kuu aega, näe, kindlasti hakkavad selle peale liigutama nyyd, et selline ajakulu on ikka yle mõistuse ju…] Tädi liigutab ainult natuke kulmu ja ytleb: no aga mis te pabistate, alles kuu aega töötate. Oodake, kyll see number ja kaart saadetakse teile kirjaga. Kui juuli lõpuks ikka veel ei ole saadetud, siis tulge siia tagasi.

Juuli lõpuni on, urr, poolteist kuud aega.

Asja teeb veel maitsvamaks see, et ma lähen lõunasse virsikuid korjama ja seoses tolle tööga, mis ei ole FIEndusega kuidagi seotud, on mulle ette nähtud tervisekindlustus, mida tööandja mu eest maksab. Aga seda kindlustust rakendada ma ei saa, kui mul puudub sotsiaalkindlustuse number; numbrit mulle tööandja anda ei saa, vaid ma pean ilusti ootama ära, kuni RSI suvatseb mulle kirja saata.

Aga mis siis, kui ma tahan enne juuli lõppu arsti juurde minna? Numbrit ei ole, kaarti ei ole? Mm.

Täiesti kafkalik tunne on praegu. No et nii idiootne ei saa ju yks systeem olla ometi. See on urrima tsiviliseeritud riik siin, mitte mingi kodusõjas Aafrika!

Ma armastan Prantsusmaad, ma nii armastan Prantsusmaad. [Tõmbab tikust tuld ja paneb Prantsuse kaardi põlema. Mõttes. Heleda leegiga.]

Aga 17. linnajao tänavatel oli meeliylendav jalutada kyll.

Urrima byrokraadid sellised.