jump to navigation

“Sügisball” ja eesti ühiskond 4. märts 2011

Posted by haldjas in Eesti, tõsised asjad.
Tags: , ,
add a comment

Sellest aastast toimuvad Pariisis eesti filmide õhtud ja millest olekski parem alustada kui igasuguste okste ja taldrikutega pärjatud uuematest eesti linateostest. Viimati “Sügisball”. Eesti keeles, prantsuskeelsete subtiitritega. Roux’l oli põnev vaadata ja mul oli põnev jälgida, kuidas selline film prantslasele mõjub.

Kahtlemata puudutab “Sügisball” paljusid eestlasi väga isiklikul pinnal. Igaüks meist teab või tunneb kedagi, kes on justkui sealt välja jalutanud. Kes väidab midagi muud, on elanud ettekujutuste maailmas. Ja kui vaataja aju selle tõsiasja kokku ühendab, siis arusaamine, et Eesti mingis mõttes ongi selline, on üpris masendav.

Kujutlus, et see pole ainult Eesti probleem, vaid kogu maailma probleem, on veel masendavam. Ma saan täiesti aru, miks ma mitu aastat tagasi Eestis seda filmi silmaotsaski ei kannatanud. Arvasin ilmselt alateadlikult, et ignoreerides saan kustutada ebameeldivad stseenid ja inimesed enda elust, mälust ja minevikust, teha nägu, et neid ei olnud tegelikult olemas või et nad ei jätnud minusse aastatepikkuseid haavu ja võimetust endasse uskuda.

Aga see neetud film kiskus kõik läbielatu taas halastamatu valguse kätte ja näitas oma kiretul dokumentalistlikul moel, et minu isiklik valu ei olnudki kõige suurem valu, sest kõik oleks võinud olla veel hullem.

Samal ajal on selline haavade mädast puhastamine omamoodi tee paranemisele ja tagasi vaadates võin öelda, et see on toiminud. Küllap. Sest ma ei tunne enam isiklikku häbi ja piinlikkust, et tean mõnda inimest, kes on nagu Mati või Theo või Maurer või Laura.

Nüüd aga meenutab see film mulle ääri-veeri põhjuseid, miks Eesti teemad mind vahel ikka veel tundlikuks teevad.

Maureri naine tahab elada kohas, kus ei peaks kokku puutuma ümbritseva maailma igapäevase õudusega (ühekäelised joodikud poetrepil). Samal moel on Eesti jagunenud kaheks. On need, kes elavad oma igapäevaseid õudusi ilma liigse eneseanalüüsita, ja on need, kes peavad end liiga heaks, et nende teistega tegeleda. Kui nad mingil ootamatul kombel on sunnitud selle teise, õnnetu Eestiga kokku puutuma, siis põgenevad esimesel võimalusel oma turvalisse vitriinkoju ja teevad näo, et midagi ei juhtunud.

Ainult et Eesti on nii väike, et selle kaheks eraldiseisvaks kogukonnaks jagamine on meelevaldne ja võimatu. Teine Eesti ootab sind ühistranspordis, tänavatel ja külapoodides. Ja piir Esimese ja Teise Eesti vahel on tegelikult imeõhuke. Kui palk on liiga väike, alkoholi liiga palju või satume valel ajal valesse kohta, oleme ühiskonna paariad ühtemoodi.

Mõtlemapanev on ka Roux’ õhtul koju jõudes tehtud ühelauseline kokkuvõte filmist.

Eesti naisele meeldib, kui teda kägistatakse ja pekstakse, siis ta tuleb oma mehe juurde tagasi.

Groteskne, aga sageli tõsi – kui väga me ka ei sooviks seda salata.

Miks me oleme sellised?

Brauseri surm 7. veebr. 2010

Posted by haldjas in Muusika, tõsised asjad.
Tags:
add a comment

Lugesin täna lootustandvat teadet sellest, et 1. märtsist alates aitab Google loodetavasti IE6-t mõrvata. Tõstkem selle terviseks!

Mul pole õrna aimugi, mitu ylearust lisatundi, -päeva või -kuud veetsin ma oma ametliku veebikribijakarjääri jooksul IE6 nimel higistades. Aga eelnimetatud blogipostituse autor teeb arvestuslikud kalkulatsioonid: kõige ebastandardsemale brauserile meeldimiseks on 300 000 lehekylje veebitegijad pidanud vaeva nägema keskmiselt 25 inimeluea jagu tunde.

Ja igasuguste koodiparandustega on tihti nii, et kui saab IE6-s tööle, siis on jälle Firefoxis katki. Niisiis veel mõned töötunnid / eluead.

Niisiis IE6 väärib tõesti surmanuhtlust. Täiesti viimane aeg. Kurb, aga tõsi. Võtame klaasi šampanjat ja jääme taga igatsema asjatult raisatud töötunde.

Kui tuli IE7, siis muidugi hakati ka sellele meeldimiseks veel eraldi rabelema. Sest tuli välja, et see tõlgendab mõningaid asju lausa risti vastupidi. Niisiis laia kasutajateringi & keeruka disainiga veebilehel võiks ideaalis olla 3 eraldi css-koodi: IE6, IE7 ja… kõigi ylejäänud brauserite jaoks.

Olles 16 tundi järjest näinud vaeva yhe veebilehega (kyll mitte IE6-ga seoses, õnneks, õhh), nägin ma kasutajaliidesega unenägusid.

Kujutlege, et enne mõne inimesega kohtumist valite te talle rippmenyyst iseloomuomadusi ja muud sarnast. Väga psyhhedeelne :)

Aga muidu on õigus neil, kes ytlevad, et veebikood on puhas luule. Code is poetry.

Ja mulle meeldib see laul. Kusjuures täiesti ykskõik on, kas see võidab või ei. Aga see on seni ainuke lugu, mida ma tahtsin uuesti ja uuesti kuulata. Selles loos on midagi.

laulge kaasa!!

kas tuhat korda veel
sa oled oodand kaua
su kannus jahtub tee
ja maasikad on laual

veel mõni hetk
sest prints peab täpne olema
veel mõni hetk
ja muinasjutt võib alata

Rapunzel päästa valla juus
et kallim pääseks üles
Rapunzel ootab armastus
ta tuleb roosid süles

ja nõnda peegli ees
sa nukralt värvid huuli
just nagu keeraks sees
et elus ei juhtu nii

et langeb pilk, kuu kaob
ja kaugel kaigub kell
sind keegi öösse kannab
valgel hobusel

Rapunzel päästa valla juus
et kallim pääseks üles
Rapunzel ootab armastus
ta tuleb roosid süles

Rapunzel päästa valla juus
või muidu jäädki üles

laulu tegi Vaiko Eplik

Paberihundi evolutsioon 2. veebr. 2010

Posted by haldjas in tõsised asjad.
Tags: ,
add a comment

Print-on-demand raamatumasinatega on juba yksjagu nalja (yhest otsast fail sisse, teisest otsast raamat välja) ja võib ju vaielda selle yle, kumb siis ökoloogilisem on, kas see, kui teha 30 minutiga yks eksemplar või kasutada trykikoja abi…

Aga see kapp võiks kuuluda rubriiki “kui kontori wc-st on tualettpaber otsa saanud, siis mine ja haara laualt yks vanaks läinud dokumendipakk”. Ehk et nii kaua kui leidub äraviskamiseks mõeldud kontoripabereid, ei tohiks ka tualettpaberist puudust tunda.

Ning erinevalt 20 aasta tagusest ajast ei pea ma siin silmas seda, et kasutatud A4-dest saab tagumiku pyhkimiseks tykke rebida ja trykimusta kannikatele laiali määrida. Nii nagu meie maal “traditsiooniliselt” ajalehti kasutati. Et siis pärast ummistunud wc päästmiseks kõigepealt ise meeleheitlikult pumbata ja viimases hädas toruabi kutsuda.

Ei-ei. Annad kapile paki kontoripaberit ja tema annab sulle ilusa pehme tualettpaberirulli vastu.

Aga vaadake filmist ise, kuidas asjad käivad:

Jahvatamise, leotamise, õhendamise, kuivatamise ja kerimise tagajärjel saab umbes 40 paberilehest 30 minutiga yks rull tualettpaberit, mille maksumuseks hinnatakse umbes 1,25 krooni (10 jeeni). Vidina autor, Orientali-nimeline firma väidab, et regulaarsel kasutamisel võiks seade päästa 60 seedrit aastas.

Kapp ise on inimesekõrgune ja maksab 100 000 dollarit. Ma arvan, et ohjeldamatult paberit tekitavale firmale ei tohiks yldse kallis olla ohverdada 60 seedri päästmise nimel 100 000 dollarit :D

Samas oleks huvitav teada, mis saab kogu sellest tehnikakänkrast siis, kui kapp omadega õhtale läheb. Kui see prygimäele viia ja sisu välja võtta, siis mõni kodutu mahuks raudselt sisse elama.

Ainuke ving-ving kasutusmugavuse seisukohalt on see, et kas see wc-paberi väljavõtmise koht ei võiks siis ka natuke kõrgemal olla, et ei peaks selle kättesaamiseks põrandal roomama? Või on see just “kontori-tai-chi” võimalus – sooritada enne tualettiminekut paar sirutus-kummardusharjutust?

Jaapanlased ikka oskavad :)

Info ja pilt siit. << seal on ka yks pikem jaapanikeelne video yleval.

Home 2009 27. dets. 2009

Posted by haldjas in tõsised asjad.
Tags: , , ,
6 kommentaari

Urk on hiljuti avastanud yhe põneva filmi. Kuigi tema lehelt saab kätte kõik olulised lingid, annan siiski ka omapoolse ylevaate.

Grand Prismatic Spring, Yellowstone national park, Wyoming, United States

“Home” (2009) (Kodu) on prantsuse fotograafi Yann Arthus-Bertrandi uusim dokumentaalfilm, mis näitab meie Maaema erinevaid palgeid õhust nähtuna. Meeskond lendas 18 kuu jooksul ymber maakera ja filmis helikopterilt maad 50 erinevas riigis. Selle tulemusena syndis teos, mis kõneleb inimtegevuse tulemusel Maad puudutavatest keskkonnaprobleemidest ja sellest, kuidas meie planeedil on kõik omavahel seotud.

.

Oma 200 000 aasta pikkuse eksistentsi lõpusajanditega on mõtlev inimene ohtu seadnud Maaema pea 4 miljardi aasta pikkuse evolutsiooni käigus kujunenud ökoloogilise tasakaalu. Selle tegevuse hind on kohutav, kuid on hilja olla pessimist – mõningate teadlaste väitel on inimkonnal jäänud vaevu 10 aastat, et oma hävitava tegevuse tulemusi ymber pöörata, saada teadlikuks, kui palju me oleme hävitanud  ning muuta oma tarbimismustreid.

Filmitegijad on andnud oma parima, et tasakaalustada oma tegevuse tulemusi – vastavalt tekitatud sysinikdioksiidi hulgale on nad annetanud raha saastevaba energia tootmiseks nendele inimestele, kellel energiat vähevõitu kipub olema.

Women around a well near Khudiala, Rajasthan, India (26°26' N - 72°40' E)

Kodu-film tekitab tõesti palju kysimusi ja paneb mõtlema. Näiteks seda, et ostes Iisraelist või mõnelt muult lõunamaalt pärit puuvilju, aitame me kaasa tolle maa veevarude hävimisele, mida põhjustab yleliigne puuviljakasvatus tänu kasvavale ekspordile.

Film esilinastus 5. juunil 2009 – ylemaailmsel keskkonnapäeval – korraga enam kui 50 riigis, kaasa arvatud Eestis, olles sellise esitlusmahu poolest maailmas esmakordne. Kuigi avapauk on möödas, ei tähenda see, et filmi missioon on lõpule viidud.

Enne esilinastust saatis autor vaatajatele järgmise sõnumi.

See film on minu peas juba 15 aastat. Kõik, mida ma olen yle Maa lennates näinud ja kogenud, on mind muutnud. Täna tahan ma jagada kõike, mida ma olen saanud.

See film peaks olema nii ilus kui ka arukas, kuid eelkõige on ta otsustavalt konstruktiivne. Yks näide paljudest: oluline pole mitte niivõrd see 50% metsadest, mis on hävinud, vaid see 50%, mis on alles. Täna on oluline, et me oleme 6 miljardit mõtlevat olendit, kes suudavad tegutseda.

Läbi kvaliteetse pildikeele ja heade mõttearenduste tuleks seda filmi mõista nii, et IGAYHEL meist on vastutus ja me kõik suudame midagi oma tasandil ära teha.

Nagu ytleb mu sõber Albert Jacquard – “Teadlik olemine homse päeva olemasolust ja sellest, et ma suudan seda oma tegudega mõjutada, on ainuomane inimesele.”

Yann Arthus-Bertrand

Ilmselt võib esmakordseks või vähemalt harvaesinevaks lugeda ka asjaolu, et tegu on ametlikult tasuta filmiga. Autor on võtnud eesmärgiks jõuda mitte lihtsalt paljude inimesteni, vaid iga inimeseni, kelleni vähegi võimalik. Esilinastusel näidati filmi tasuta kinodes ja televisioonis, samuti kasutatakse selle levitamisel kõiki interneti võimalusi.

Youtube’i ingliskeelse versiooni juures ytleb autor:

Pyydes taastada looduse tasakaalu, tuleb oma panus anda igayhel. Film “Kodu” ongi loodud selleks, et viia see sõnum iga inimolendini.

Selle eesmärgi tõttu peab “Kodu” olema tasuta kättesaadav. Tänu filmi tootjale (PPR Group) on see võimalik;  ka filmi levitaja EuropaCorp ei taotle sellest filmist kasumit. “Kodu” on mittetulunduslik projekt.

“Kodu” on tehtud Sinule – jaga seda. Ja käitu viisil, mis hoiab meie planeeti.

.

Mõned torrentid, kust filmi tirida saab (tänase otsingu seisuga):

***
Huvitava kõrvalepõikena sain just sõnumi, mis väidab, et USA-s on selle filmi Youtube’i lehele ligipääs blokeeritud. Sõnumi saatja nendib irooniliselt: võibolla seetõttu, et minu riik on ainsana vastutav lääne tsivilisatsiooni allakäigu eest.

Kas see saab olla tõsi? Minu esimeseks emotsiooniks oli tohutu hämmastus ja uskumatus. Kuidas saab olla võimalik, et maailmas on yks riik, mis võtab oma kodanikelt ära valikuvõimaluse õppida, saada teadmisi ja vastutada oma tegude eest?

Ma saan täiesti aru, et kliimasoojenemise ja inimese-looduse suhete teemadel leidub maailmas väga erinevaid ja vastakaidki seisukohti. Ent sellest hoolimata ei tohiks minu meelest võtta inimestelt ära õigust ise otsustada. Ma usun, et kui inimesed teaksid, tunneksid ja kuuleksid, et mõni nende käitumisviis teeb planeedile haiget, siis nad oleksid nõus oma käitumist muutma. Nendelt see teadmine ja võimalus ära võtta on… andestamatu.

***
Soovitan kindlasti kylastada filmi kodulehte ja lugeda seal leiduvaid intervjuusid filmi tegijatega. (Ingliskeelsel lehel The Movie -> Interviews). Eriti huvitav on jälgida “Kodu” rahvusvahelise levitaja Luc Bessoni ja peasponsor PPR-i juhi François-Henri Pinault’ põhjendusi, miks nad nõustusid andma oma tööjõudu ja miljoneid eurosid filmiprojektile, millel polnud algusest peale plaanis mitte mingisugust kasumit teenida.

Igasugustele ärimeestele ja pealehakkajatele, kes käesolevat juhtuvad lugema – võtke eestkujuks, ka nii saab elada.

:)

*** Lisa

“Kodu” arvustus ajalehes “Sirp” 12.06.2009

rõõm 23. nov. 2009

Posted by haldjas in tõsised asjad.
add a comment

Ei ole mingit vahet, kas te tunnete rõõmu oma uuest Gucci käekotist või kaltsukast saadud 2-kroonise seeliku yle. Või minupoolest prygimäelt leitud uue mantli yle.

Pole vahet.

Kui te tunnete rõõmu, siis te tunnete rõõmu. Kui teil on häbi, et ei suutnud endale midagi paremat lubada, siis teil on häbi. Pole vahet, mille yle. Vahe on selles, et need emotsioonid tulevad samast kohast. Teie enda seest.

Seega psyhholoogiliselt ja kvalitatiivselt on Gucci käekott võrdne 2-kroonise kaltsukaseeliku või prygimäele saadetud mantliga. See on vaid päästik, mis on võimeline tekitama emotsioone.