jump to navigation

Veel unenägemisest 6. jaan. 2010

Posted by haldjas in Unelood.
Tags:
2 kommentaari

Mõne päeva tagusele postitusele justkui järjeks leidsin täna yhe hetkel Austraalia elu kirjeldava blogi, mille autor muu hulgas näidanud yles huvi ka sealse põliskultuuri suhtes.

Niisiis, austraallased:

Unenägude aeg
Unenägemine maailmavaatena

Samuti on ta leidnud yhe aborigeenide muinasjutu. Tegemist on multikaga; tekst on ka allpool olemas. Väga nunnu :)

Tundub mulle, et yks rahvas on algusest peale olnud tõsiselt veendunud selles, et siinse maailma puhul ongi tegemist unenäoga. Alguses see loomulikult loodi mingite tegelaste poolt, aga unenägemine muudkui jätkub.

Võibolla olen ka valesti aru saanud, sest vist kõige yhtsem seisukoht, millele igasugu tegelased ja antropoloogid on jõudnud, ytleb, et seda austraallaste kontseptsiooni ei ole võimalik inglise keeles seletada. Huvitav, kas mõnes muus keeles oleks? Ja paljude meie, maarahva sõnadega on samuti, et neid ei saa õieti seletada?

Nõnda siis vannume praegu alla Sapir-Whorfi hypoteesile, aga kavatsen selle teema jälle yles tõsta ja tahan aru saada, misasi see unenägemise aeg ja unenägemine yldse õieti on. Kes arvab, et teab, jagage oma kogemusi ja arvamusi – see palve ei vanane :)

Advertisements

Tagasi kooli… jälle 8. okt. 2009

Posted by haldjas in Eesti, Igapäevaelu, Unelood.
2 kommentaari

Aastaid peale keskkooli lõpetamist sattusin sinna unes ikka ja jälle tagasi. Koos kummalise syytundega, et ma vahepeal ei ole seal käinud, kuigi oleks pidanud. See, et ma vahepeal ylikoolis käisin, ei ole ju mingi vabandus…

Vahepeal tundus, et olen koolist lõplikult yle saanud, aga täna tuli see järsku jälle tagasi. Ilmselt seepärast, et ma viimasel ajal palju kooliteemalisi mõtteid mõlgutan ja pyyan leida asju, mida ma teeks teistmoodi või millest võiks kirjutada.

Kool jättis minusse kahtlemata sygava jälje ja kahtlemata sygavama, kui see elus hakkamasaamiseks vajalik on. Kui me elame täiskasvanutena jätkuvalt oma lapsepõlves, kooliaegsetes tähelepanu tõmbamise ja enese maksmapanemise mehhanismides, siis vaevalt saab seda eluks nimetada :D

Igatahes olin ma täna öösel mingil veidral põhjusel keemia tunnis. Keemiaõpetaja oli meil yks rangemaid. Kõik kartsid teda – või võiks seda pigem aukartuseks nimetada. Igatahes nalja seal ei olnud. Aga samas oskas ta materjali nii hästi edastada, et keemia tund oli kõigest hoolimata yks paremaid tunde mu jaoks. Ja keemia, mis põhikooli lõpuklassides oli yks  õudusunenägu ja milles ma end parajalt rumalana tundsin, muutus gymnaasiumis yheks arusaadavamaks aineks yldse.

Niisiis algas mul keemia tund. Aga miskipärast ma ei läinud sinna. Veetsin aega hoopis tualettruumis või mingis muus veidras kohas. Ma ei mäleta enam, mis põhjusel; igatahes mul oli seal midagi vaja teha, mis oli olulisem kui keemia tund. Kavatsesin kogu aeg ikkagi tundi ka jõuda, aga lõpupoole hakkas tunduma, et ei ole enam mõtet.

Ah jaa. Tunnis oli mingi kahtlane teema tunnikontrolli või laiema vastama kysimisega. Ja ma loomulikult ei olnud vastavat peatykki lugenud ja seepärast ma ei olnud väga motiveeritud oma ettevalmistamata olekut reklaamima minema. Aga kusagil minus seletas terve mõistus, et kuidas ma saan olla ettevalmistunud, kui mind on järsku ootamatult sellisesse olukorda kistud nagu keemia tund. Keset und ja puha :)

Tunni lõppedes tulid mingid inimesed (klassikaaslased) ja ytlesid, et õpetaja oli kõigile kahed pannud, kes põhjuseta puudusid. Kehitasin selle peale õlgu.

Ma kehitasin selle peale õlgu. Täiesti siiralt.

~

Ma arvan, et koolis tegelikult õppida on hea strateegia. Et ei peaks tundma piinlikkust selle pärast, et sul on tegemata midagi, milleks oleks eelmisel päeval kulunud 30 minutit. Et sa tead, et isegi kui sa ei saa kõige paremini aru, siis sa vähemalt pyydsid.

Aga mul on praegu tagasi vaadates täiesti siiralt kahju igast sekundist, mille ma kulutasin koolis enesepiitsutamisele, sisemisele hysteeriale, ennast syydi tundmisele, pyydele näidata end paremana kui ma tegelikult olen, pyydele olla parim (kuigi ma sisimas tean, et ma seda kunagi polnud, ei objektiivselt ega subjektiivselt), pingutamisele ebaselgel eesmärgil, õppimisele õpetaja, mitte enda jaoks ja nii edasi.

Ma usun, et oleksin igasuguse materjali omandanud suhteliselt kergelt ja vaevata, kui seda oleks õpetanud oma ala fanaatik, kui asju oleks selgitatud sisuliselt, mitte vormiliselt, kui rõhku oleks pandud mõistmisele, mitte faktidele; kui kogu see tegevus oleks olnud kannustatud iga inimese enesearengusoovist, mitte pidevast rabelemisest selle nimel, kes on esimene ja kes ei ole loll.

Tunnistan, et oma vaimsete võimete tõttu tundsin koolis tihtipeale yleolekut teistest. Täiesti asjatult, muide. Ja oma suhtlemisoskuste tõttu tundsin pidevalt alandust. Sest ma lihtsalt ei osanud. Ega mind väga ei huvitanud ka. Tundsin, et mul on targematki teha kui osaleda õpilastevahelises pidevas võimuvõitluses. Aga ilmselt oleks mulle rohkem kasu olnud isiklikust psyhholoogist kui pidevast võitlusest koha pärast teadmiste pingereas.

Mulle meeldis kool yhel põhjusel – seal jagati teadmisi ja õpetajad rääkisid huvitavat juttu. Ja ma vihkasin kooli põhjusel, et seal olevad inimesed kulutasid mõttetult palju aega karjamentaliteedile ja õpetajad yritasid meist edetabeleid koostada.

Aga ma ei ole mingi samurai. Ilmselt sel põhjusel sai kool minust jagu ja saavutas oma eesmärgi, tekitades minust aastateks yhiskonnale kuuleliku, alistunud ja parasjagu hirmunud olendi, kel pole õrna aimugi, kuidas oma unistuste poole pyyelda.

Ah, tegelikult ei ole see enam yldsegi oluline. Selles mõttes, et ma ei saa kooli syydistada selles, et ma ise piisavalt tugev polnud. Ja nagu tänaöine unenägu näitas, siis koolist õudusunenägude nägemise periood on lõplikult möödas. Sest mind lihtsalt enam ei huvita. See on minevik. Kõik, mida sealt oli võimalik saada, olen ma kätte saanud ja kõik edasine on minu enda teha. Nutt või hala teemal kuidas-oleks-kõik-võinud-paremini-olla ei aita.

Ma olen vaba.

Aega võttis, aga asja sai :)

öö on 26. sept. 2009

Posted by haldjas in Unelood.
Tags: , ,
add a comment

Naaber on otsustanud täna pidu pidada.  Tegelikult teadsime me seda nädal aega ette ja seega pole miskit vinguda. Aga sellest tulenevalt ei saa veel magama kobida. Nimelt on kahe maja seintel mingi olematu paarisentimeetrine vahe ja igasugune tymakas kostab suurepäraselt läbi.

Või siis on asi selles, et õhtust syyes kuulsime juba avalööke sellisest muusikakategooriast, et syndinud trummarist Roux närvid ytlesid yles ja ta jutustas mulle prantslaslikul kombel aeg-ajalt häält kõrgendades ja laias kaares kätega vehkides pika ja emotsiooniderikka loo mingist väga heast muusikust, kes oli talle kunagi kõnelnud oma tööst mingi väga populaarse prantsuse laulja saatebändis. Laulja ei olevat väga hästi viisi pidanud ja polnud suuteline laulma millegi muu taustal kui tavaline pop-sylt-umtsa-umtsa-saade. Mis muidugi tõstatas kõnealuses muusikus kysimuse, miks peab väga häid ja igasugusteks imetrikkideks võimelisi muusikuid palkama selleks, et nad mängiksid kõige tavalisemat umtsa-umtsa-rytmi. Et neil hakkab sedasi umtsatades lihtsalt igav ja kui lugupeetud viisipidamatu laulja lubab endale veel nende oskuste yle ehkstaarilikult ylbitseda, siis järgmine kord kysivad muusikud töö eest heal meelel mitu korda suurema summa. Või keelduvad koostööst.

Nii et jah. Ilmselt eelkõige Roux närvide pärast tuleb magamaminekuga oodata, kuni umtsa-umtsa kinni keeratakse. Pole viimase paari tunni jooksul luureretkel käinud… Ega minagi umtsa-umtsa saatel uinuda ei suudaks.

*
Aga tegelikult tabas mind mõni hetk tagasi mingi valgustuslik moment. Ma tean, praegu on nyyd see koht, mis juhtub enamiku inimestega siis, kui nad on veidike ylemäära joonud ja see on nende vaoshoituse kinni keeranud ja inimesed muutuvad ylemäära ausaks iseenda ja terve maailma suhtes.

Minuga juhtuvad sellised asjad tavaliselt siis, kui ma olen öösel natuke liiga kaua yleval. Ja need yksikud korrad mu elus, kui on õnnestunud lausa ilma magamata öö veeta, on järgmisel päeval eriti veider tunne. Umbes selline, nagu ma oleksingi päriselt haldjas. Ma ei taha sellega nyyd väita, et ma tegelikult ei olegi päriselt haldjas, ähh… saite aru kyll. Lihtsalt magamatuse lisandudes muutub see haldjatunne kuidagi väga läbipaistvaks ja silmatorkavaks. Umbes selliseks, et kui ma nyyd natuke tiibade, ei, kätega yles-alla liigutaks, siis võiks lausa lendu tõusta.

Niisiis.

Sellise seisundi lähedale jõudnuna tabas mind nyyd mingi reaalsusele lähenev äratundmine, et… kõik asjad on võimalikud. Minu unistused kerkisid mulle silme ette ja yhtäkki hakkasin ma neid peaaegu et reaalselt nägema. Tekkis selline tunne, et kui ma nyyd silmad natuke kinni panen ja käe välja sirutan, siis juhtub nagu Tähevärava filmis, et ma saan läbi mingi plasmaolluse kõiki oma unistusi käega katsuda.

See tunne tekib vahest unenägudega seoses ka. Mõnikord on mul hästi kahju, et mul ei õnnestunud unenäost mingeid asju kaasa võtta. Näiteks seda uut ja imelist iRaali, mida ma mõned nädalad tagasi poes välja valisin. :)

*
Võibolla tabas see valgustus mind hoopis seetõttu, et lugesin Nirti blogi mitmeid sissekandeid järjest (ma käin teda tavaliselt kord nädalas lugemas. Või paar korda kuus. Või eksin sinna aeg-ajalt). Igatahes leidsin end mõtlemast, et Nirti oma blogirullis on kirjanduslikus mõttes väga hästi koostatud karakter ja ta võiks kindlasti raamatu välja anda.

Ilmselt on kurblooline tõsiasi, et ta tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kirjanduslik karakter, vaid täiesti olemasolev inimene täiesti sellise eluga, nagu ta oma blogis kirjeldab. Ilmselt võib siit kokku võtta, et huvitavate inimeste elu ongi nagu kirjandusteos. Ah, mis ma ajan. Iga inimese elu on nagu kirjandusteos, lihtsalt igayks ei oska seda nii värvikalt kirja panna. Ma olen mitmel puhul mõelnud, et minu elu on ka nagu mehhiko seep, kui väheke syvenema hakata.

Igatahes ma pisut kadestan Nirti julgust kirjutada just nii, nagu ta seda teeb. Kohati soovin salaja, et mõned tema blogiveergudel esitatud tegelased oleks nende enda närvikavade huvides vähemalt suuremas osas puhtkirjanduslikud, sest keskmisel eestlasel ei ole tavaliselt piisavalt huumorimeelt, et lugeda internetist “isikukirjeldust” enda või mõne teise tuttava inimese kohta. Keskmine eestlane läheb sellisel puhul endast välja ja unustab, et mõnikord on igasugused kirjeldused blogiveergudel loetavuse huvides pisut kirjanduslikult liialdatud. Või et yleyldse ei tasuks internetti yleliia tõsiselt võtta, saati siis kõike seda, mida seal kirjutatakse.

Internet on nagu tsensuurita kirjastus, kus läheb läbi kõik see, mida nähes korralik toimetaja katab kätega kõrvad ja hakkab oma jumalat appi hyydma. Kui vanasti saadeti wannabe-autori esimene käsikiri lihtsalt tagasi sõnadega “seda me ei avalda”, siis tänapäeval läheb see autor arvuti juurde, vajutab mõned korrad klahvidele ja hiirele ja isepublitseeritud, nõudmisel tellitav teos valmib minutite, kui mitte lausa sekunditega. Internet ei kaitse inimest mitte millegi eest ja mõnes mõttes on see hea.

Ma loodan, et kunagi tuleb mul tahtmine seda mõttekäiku veidi edasi arendada. Aga mitte praegu. Praegu tundub, et umtsa-umtsa on lakanud ja saab magama minna.

Ja mediteerida terve öö selle vastse avastuse yle, et mul on õigus oma arvamusele ja mul on õigus seda arvamust avaldada. Samuti on mul õigus unistada, uskuda ja loota.

Teoreetiliselt olen ma kogu aeg teadnud, et mul sellised õigused on, aga ma ei ole seda kunagi nii realistlikult tajunud. Nagu võtaks kausist šokolaadikypsise ja paneks suhu. Mmmm.

Mulle maitsevad mu äsjaavastatud inimõigused. Täpselt nagu Tiigrile maitsesid Sõnad.

Uks iseendasse ja tulevikku 24. aug. 2009

Posted by haldjas in Unelood.
Tags: , ,
2 kommentaari

Kogume veel linke:

Jüri Henno kõneleb unenägudest. Mitte enam väga uus artikkel, augusti algusest. Aga ma hindangi asju tihtipeale mitte selle järgi, millal nad kirja on pandud, vaid selle järgi, millal ma nad yles leian. Ju siis oli vaja :P