jump to navigation

“Sügisball” ja eesti ühiskond 4. märts 2011

Posted by haldjas in Eesti, tõsised asjad.
Tags: , ,
add a comment

Sellest aastast toimuvad Pariisis eesti filmide õhtud ja millest olekski parem alustada kui igasuguste okste ja taldrikutega pärjatud uuematest eesti linateostest. Viimati “Sügisball”. Eesti keeles, prantsuskeelsete subtiitritega. Roux’l oli põnev vaadata ja mul oli põnev jälgida, kuidas selline film prantslasele mõjub.

Kahtlemata puudutab “Sügisball” paljusid eestlasi väga isiklikul pinnal. Igaüks meist teab või tunneb kedagi, kes on justkui sealt välja jalutanud. Kes väidab midagi muud, on elanud ettekujutuste maailmas. Ja kui vaataja aju selle tõsiasja kokku ühendab, siis arusaamine, et Eesti mingis mõttes ongi selline, on üpris masendav.

Kujutlus, et see pole ainult Eesti probleem, vaid kogu maailma probleem, on veel masendavam. Ma saan täiesti aru, miks ma mitu aastat tagasi Eestis seda filmi silmaotsaski ei kannatanud. Arvasin ilmselt alateadlikult, et ignoreerides saan kustutada ebameeldivad stseenid ja inimesed enda elust, mälust ja minevikust, teha nägu, et neid ei olnud tegelikult olemas või et nad ei jätnud minusse aastatepikkuseid haavu ja võimetust endasse uskuda.

Aga see neetud film kiskus kõik läbielatu taas halastamatu valguse kätte ja näitas oma kiretul dokumentalistlikul moel, et minu isiklik valu ei olnudki kõige suurem valu, sest kõik oleks võinud olla veel hullem.

Samal ajal on selline haavade mädast puhastamine omamoodi tee paranemisele ja tagasi vaadates võin öelda, et see on toiminud. Küllap. Sest ma ei tunne enam isiklikku häbi ja piinlikkust, et tean mõnda inimest, kes on nagu Mati või Theo või Maurer või Laura.

Nüüd aga meenutab see film mulle ääri-veeri põhjuseid, miks Eesti teemad mind vahel ikka veel tundlikuks teevad.

Maureri naine tahab elada kohas, kus ei peaks kokku puutuma ümbritseva maailma igapäevase õudusega (ühekäelised joodikud poetrepil). Samal moel on Eesti jagunenud kaheks. On need, kes elavad oma igapäevaseid õudusi ilma liigse eneseanalüüsita, ja on need, kes peavad end liiga heaks, et nende teistega tegeleda. Kui nad mingil ootamatul kombel on sunnitud selle teise, õnnetu Eestiga kokku puutuma, siis põgenevad esimesel võimalusel oma turvalisse vitriinkoju ja teevad näo, et midagi ei juhtunud.

Ainult et Eesti on nii väike, et selle kaheks eraldiseisvaks kogukonnaks jagamine on meelevaldne ja võimatu. Teine Eesti ootab sind ühistranspordis, tänavatel ja külapoodides. Ja piir Esimese ja Teise Eesti vahel on tegelikult imeõhuke. Kui palk on liiga väike, alkoholi liiga palju või satume valel ajal valesse kohta, oleme ühiskonna paariad ühtemoodi.

Mõtlemapanev on ka Roux’ õhtul koju jõudes tehtud ühelauseline kokkuvõte filmist.

Eesti naisele meeldib, kui teda kägistatakse ja pekstakse, siis ta tuleb oma mehe juurde tagasi.

Groteskne, aga sageli tõsi – kui väga me ka ei sooviks seda salata.

Miks me oleme sellised?

Kõne tundmatult numbrilt 1. märts 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu.
add a comment

Umbes kord aastas juhtub midagi taolist: saan oma eesti numbrile kõne tundmatult eesti numbrilt. Kuna kõik mu sõbrad, tuttavad ja võimalikud koostööpartnerid peaks olema väga hästi kursis asjaoluga, et ma elan juba peaaegu 2 aastat välismaal ja antud numbrit väga operatiivselt ei kasuta,  siis enamasti on säänse ootamatu kõne põhjuseks mingi telefonimüügitegevus.

Eelmisel aastal võtsin kõne vastu ja kui helistaja sai aru, et olen välismaal, siis vabandas ruttu ja pani toru ära. Mida ta minust tahtis, ma ei saanudki aru :)

Selleaastane tundmatu kõne tuli tööpäeva pealelõunal. Avastasin ööpäeva hiljem. 7 vastamata kõnet samalt numbrilt.

Ehmatasin peaaegu ära. Kui keegi ikka 7 korda järjest helistab, siis peab mingi tulekahju lahti olema. Saatsin sõnumi, et kes, mis, ja palun saatke sms või e-mail. Vastuseks vaikus.

Ilmselt siis oligi tegemist telefonimüügiga. Või kust ma tean. Aga kuidagi teada ka ei saa, sest number ei andnud ka google’ist otsides mingeid tulemusi.

Tekkinud paanika tulemusel (et äkki kellelgi oli ikka väga vaja mind kätte saada – kellelgi, kes ei pääse e-maili, Facebooki või Skype’i ligi…) ilmselt hoian paar järgmist päeva mobiili oma ligiduses. Tõenäoliselt ei võta keegi ühendust. Seejärel ei viitsi ma kobakat klotsi enam pidevalt maja ja stuudio vahet tassida, see jääb kas ühte või teise, mina olen kas ühes või teises, aga tingimata mitte telefoniga samas toas. Peagi kasutan teda jälle nagu seni – kellana. Kella saab muidu vaadata ka arvutist, seega ei kasuta ma mobiili kellana sugugi iga päev.

Veel natuke aega hiljem unustan ma endiselt vaikiva mobiili sootuks ja sinna ta jääb. Järgmise aastani, kui tuleb uus ootamatu tundmatu kõne ja käivitab selle lühikese sündmusteahela uuesti.

Peab lihtsalt hoolega jälgima, et ma edaspidi ei jagaks oma mobiilinumbrit kui mingit kontakti, millelt mind kindlasti kätte saab.

Omamoodi naljakas on tõdeda, et inimesest, kes 5 aastat oli täielik mobiilisõltlane, on saanud midagi hoopis vastupidist. Nagu metsas elaks :)

Sest tegelikult ei lähe ju kuskil midagi katki, kui sa oma meilidele vastad umbes korra päevas. Pigem just pidev kiirreageerimine tekitab teistes inimestes ohtliku eelduse, et sa oledki… kiirreageerimisrühm. Mis tähendab, et nad hakkavad lootma su pideva kiirreageerimise peale ja ükskord loodavad liiga palju ja saavad pettumuse osaliseks. Kellele seda tarvis on? :)

Agnes Obel – Riverside 18. veebr. 2011

Posted by haldjas in Muusika.
1 comment so far

Down by the river by the boats
Where everybody goes to be alone
Where you wont see any rising sun
Down to the river we will run

When by the water we drink to the dregs
Look at the stones on the river bed
I can tell from your eyes
You’ve never been by the riverside

Down by the water the riverbed
Somebody calls you somebody says
swim with the current and float away
Down by the river everyday

Oh my God I see how everything is torn in the river deep
And I don’t know why I go the way
Down by the riverside

When that old river runs pass your eyes
To wash off the dirt on the riverside
Go to the water so very near
The river will be your eyes and ears

I walk to the borders on my own
To fall in the water just like a stone
Chilled to the marrow in them bones
Why do I go here all alone

Oh my God I see how everything is torn in the river deep
And I don’t know why I go the way
Down by the riverside

Saame kokku koolibripesas 25. jaan. 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu.
add a comment

Seda avastust ei saa kohe kuidagi jagamata jätta.

Lugu algas tegelikult sellest, et Kerli teeb mõne tunni pärast (Eesti aja järgi kell 1 öösel) Ustreamis oma järjekordse vestlusringi. Ustreami keskkonnas on see küll esimene; varem pidas ta neid Kyte’is, aga Kyte suri vist natuke välja või osutus ebatõhusaks.

Igatahes läksin juba aegsasti Ustreami lehele ringi kruttima. Profiil on mu seal juba ammu, teinud ei ole midagi (võibolla peaks endagi Kyte-videod sinna ümber tõstma, aga pole viitsinud).

Esilehel jäi esiletõstetud videote ja kanalite hulgas silma koolibripesa kanal. Ja täitsa aus asi. Pojad pesas, koolibri käib toitmas… ja video kõrval ajavad kanali jälgijad omavahel juttu.

Täiesti uus sotsiaalse võrgustiku vorm minu jaoks. Et võtame igaüks kodus kõrvale kohvitassi, vaatame koos looduskino ja arutame sinnajuurde. Jaa….

Iseenesest on mõte ju väga lahe. Ja siit edasi jääb ainult küsida, millal ilmuvad meie metssea, kure- ja hülgekaamerate kõrvale interaktiivsed vestlustoad, kus saab asjatundjatelt küsida küsimusi vaadeldavate käitumise kohta? :)

Või veel põnevam – ühte kaadripoolde loom ja teise Turovski elavas esituses.

Postitusse videot lisada ei lase, minge vaadake kohapealt :)

http://www.ustream.tv/hummingbirdnestcam

logi 26.12 26. dets. 2010

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
Tags:
1 comment so far

Wimberg seletab oma blogis, mis asi on jõulusõim. See meenutas mulle – kyll täiesti seostamatult -, et minulgi on seekordsetest jõuludest oma lõbus lugu kõnelda. Nimelt lugu sellest, kuidas ma sel aastal peaaegu endale uue isa oleks saanud :)

Lugu ise selline.

On yks jõuluaegne päev. Vist 22. või 23. kuupäev. Heliseb minu prantsuse mobiiltelefon. Vaatan: helistajaks tundmatu number. Veidike kõheldes võtan vastu ja ytlen midagi stiilis: Jaa, halloo. Just täpselt nii ytlengi. Eesti keeles. Hetke pärast ytlen veel bonjour ka otsa – ehk siis “tere päevast” prantsuse keeles. Kuigi tegelikult on õhtu ja sellisel kellaajal prantslased ytlevad vist juba bonsoir (tere õhtust).

Teisest toru otsast kostab meesterahva kiire prantsusekeelne vadin, millest ma eriti midagi aru ei saa – ilmselt öeldakse mulle “tere, kuidas läheb”, aga mingit aimu sellest, kes helistaja olla võiks, see vadin mulle kyll ei anna.

Ytlen ettevaatlikult ja hästi pyydlikult sõnu hääldades: Je suis désolée, je ne comprends pas. Qui est-ce? (Vabandust, ma ei saa aru. Kes räägib?)

Sellepeale ytleb helistaja mulle etteheitva häälega kiiresti mingi lause, mida ma ei mõista, aga mis võiks kontekstist lähtuvalt ilmselt tähendada “mis jama sa ajad” ja seepeale: C’est ton père! (“Sinu isa!” – no muidugi – mis jant see siis on, et sa omaenese isa ära ei tunne, eksole??)

Mul jääb jahmatusest hing kurku kinni ja täiesti automaatselt hakkab mu ajuarvuti ketrama vastust kysimusele “Kas mul võib olla kusagil (paralleel)maailmas yks isa, kes helistab mulle prantsuse numbrilt ja oskab prantsuse keeles rääkida?” Ajuarvuti väga kiire vastus on loomulikult EI, MITTE MINGIL JUHUL, VÕIMATU, EI OLE OLEMAS. Minu isa ei oska mitte yhtegi sõna prantsuse keelt. Aga teiselpool toru näib helistaja olevat väga veendunud, et ikka mina olen see lollakas ja tema on ikka tegelikult minu isa ja ma lihtsalt niisama sõtkun siin vastu, ei taha temaga rääkida ja nii edasi.

Taustalt kostab mingit naisehäält ja laste kriiskamist.

Ytlen väga aeglaselt ja olematu grammatikaga prantsuse keeles: “Vabandage, ma arvan, et teil on vale number.”

Mees seletab midagi vastu ega tundu olevat veendunud. Ja mina lihtsalt ei oska mitte midagi enamat öelda. Mitte sõnagi. Mitte yheski keeles!

Hakkan järsku mõtlema, mis isa see sihuke on, kellel vist on uus pere (ilmselt…) ja kes helistab oma tytrele korra aastas – niimoodi tundub, sest mul on see number alates juunist ja kui kodanik oleks oma lapse vastu varem huvi tundnud, siis ta teaks, et vähemalt viimased 7 kuud on tollel mingi muu number!

Solvunud vadin toru otsas on korraks vakatanud. Ma korjan kokku oma viimased šokiga laiali pyhitud prantsuse keele riismed ja teatan: Désolée, je ne suis pas française, je ne comprends pas beaucoup. Je pense que ce numéro, c’est pas bon. (Vabandage, ma ei ole prantslanna, ma ei saa väga hästi aru. Ma arvan, et see number pole õige.)

See lause suudab vist lõpuks mu vestluskaalsast veenda, et äkki ma tõepoolest ei saa eriti aru, mida ta mulle räägib, ja – ergo! – ei ole tema ammukadunud tytar.

Naljakal kombel ei ole ka mu refleks inglise keelele ymber lylituda tööle hakanud, ilmselt on jahmatus tõesti suur, no ega siis iga päev ei juhtu, et keegi tahab sulle järsku isaks hakata… Mis mind aga eriti hämmastab, on see, et minu esimese prantsuskeelse lause peale, millest ka igale kohalikule puupeale peaks olema ilmselge, et ma ei ole prantslane, et ma olen väga välismaalane, sest ykski prantslane ei räägi ju sellise aktsendiga – et selle peale hakkab tyyp veel minuga vaidlema, nagu tal oleks ikka õigus? Et mis see siis on – jõulunali või???

Aga õnneks ma ei pea enam piinlema ja tundma, nagu ma ei oskaks enam yhtegi keelt rääkida (sest tõepoolest, seekord ma olen NAD KÕIK alla neelanud!). Mu vestluskaaslane on lõpuks veendunud oma eksituses ja ytleb lause, millest ma suudan dešifreerida “võibolla tõesti on võimalik, et number on muutunud” ja soovib mulle head õhtut või head aega, millele ma pomisen seosetult vastu midagi sarnast. Ja ta lõpetab kõne. Ja ma tunnen, nagu minust oleks puu mööda kukkunud.

Oeh.

Aga oleks see vast jõulukingitus olnud, mis? Prantsuse isa, tõepoolest…

Ma ei taha siin maal vist mõnda aega mitte kellegagi vaielda. Sest mulle tundub, et kuni viimase hingetõmbeni jääb prantslasele alati õigus…