jump to navigation

kuidas õppida prantsuse keelt 5. sept. 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.
Tags: , ,
2 kommentaari

Hästi naljakas on laekuda oma blogisse ja vaadata, et viimane postitus oli 4 kuud tagasi. Tegelikult on suvel nii palju juhtuda jõudnud. Aga ma hakkan siis kusagilt peale jälle… Lihtsalt, et teil, kes te siia hoolimata pikkadest kirjutamispausidest ikka aeg-ajalt ära eksite, jälle natuke lõbus oleks.

Rõõm näha, et täna hingel kripeldav lugu jätkab loogiliselt viimati poolelijäänut :)

Nimelt mai lõpus oli meil kooriga kena väljasõit Normandiasse. Dieppe ja Arques-la-Bataille ja Rouen ja värk. Väga lahe oli. Hullusin merelõhnast ja natukesest päris loodusest, mida polnud ammu kohanud. Nendest kohtadest võibolla edaspidi pikemalt… tänane jutt on natuke R-rated. Igaks juhuks hoiatan :)

Esimene õhtu Normandias. Reede. Oleme ühe kooriliikme juures, umbes kümmekond varajast linnukest, istume lauas, sööme kala ja ajame juttu. Õigemini kõik teised ajavad juttu (prantsuse keeles loomulikult), mina üritan aru saada, millest räägitakse. Vahepeal nagu natuke õnnestub ka, aga siis läheb jutt nii kiireks ja segaseks ja naljakaks, et kaotan järje ning hakkan lihtsalt omaette unistama.

Tundub, et mul õnnestub aga oma olekuga terve laudkond ära petta, võibolla vahetevahel naeratada õige koha peal (siis, kui kõik teised naeravad) ja ka muul moel jätta üsna efektiivne mulje, et ma tegelikult suudan jälgida, mis toimub. Sest millega muidu seletada seda, et üks noor tenorist koorikolleeg järsku otsustab mind inglise keeles paari kõnesoleva detaili osas üle valgustada.

Kas sa tead seda väljendit, et tõde tuleb lapse suust, küsib ta minult järsku inglise keeles, ehmatades mind üles mingist suvalisest muinasjutumaailmast, kuhu ma oma mõttes jõudnud olen. Mul pole õrnemat aimugi, kuhu ta tüürib, aga noogutan rõõmsalt kaasa: jaa. Eesti keeles on ju ka sarnane väljend: lapse suu ei valeta…

No vott, jätkab kolleeg võidukalt. Sellepärast me siin kutsumegi Michael Jacksoni riista tõeks (la vérité).

Vaatan Nicolas’le suurte silmadega otsa ja üritan meeleheitlikult aru saada, kuidas me nüüd küll sinna jõudsime. Tunne on umbes sama, kui 6-aastaselt naabripoiss tegi lolli nalja: Suusad on? Kepid ka? Esimeseks emotsiooniks tahaksin hoopis karjuda, et mida kuradit te kõik Michael Jacksonist ja tema elust üldse teate ja et surnud inimestest sellist nalja ei tehta. Järgmisel sekundil mõtlen, et kas praegu oleks sobiv hetk mainida, et juhuslikult ei saanud ma enne absoluutselt aru, millest te rääkisite ja seega on sellise pisidetaili mulle spetsiaalselt üleselgitamine lihtsalt sooja õhu raiskamine…

Aga ma panen oma kuival kala moodi õhku ahmiva suu ilusti kinni tagasi ja naeratan hoopis, nagu oleksin naljast aru saanud ja nagu tegelikult oleks kõik väga hästi. Sest need laua ümber istuvad kümme noort andekat interpreeti on tegelikult ju haritud inimesed ja ma arvan, et nad ei taha kuulda kõike seda, mida ma sel hetkel täpselt mõtlen. Ja ilmselt kukkus see lihtsalt kogemata nii välja ja üldse… Tegelikult on eestlased ju samasugused või hullemadki, sõltub täiesti inimestest, lihtsalt sellised naljad ei ole minu cup of tea või kui, siis väga metairoonilises kontekstis, aga isegi kui seal oli metairooniline kontekst, siis loomulikult on see puuduliku keeleoskuse tõttu minu kõrvust mööda libisenud. Ühesõnaga… nemad ei ole ju süüdi, et ma ennast nii šokeerituna tunnen.

Ja ma istun ja naeratan veidike kivistunult ja mõtlen, et mida nüüd edasi teha. Sest miskipärast ei ole mul tunnet, et ma praegu nii väga tahaksin nende vestluses osaleda või aru saada, millest nad räägivad…

Hakkan järsku igatsema oma semiootika seminaride õpiõhtuid ja üldisemalt inimesi, kes tahaksid minuga kõnelda Lévi-Straussist, Foucault’st, Lacanist, Saussure’ist või millest iganes, mis on ka tegelikult, päriselt huvitav ja arendav ja… huvitav.

Õnneks on teises toas klaver ja umbes kümme minutit hiljem nihverdan ma ennast vaikselt toolilt minema ja klaveri taha. Klaver vähemalt kõneleb minuga mingis sellises keeles, millest ma aru saan.

Ma ei oleks iial arvanud, et ma tunnen ennast kunagi prantslastega võrreldes kohutava snoobina. Ja kuigi Roux lohutab mind hiljem, et prantslaste huumorimeel ongi selline twisted ja tegelikult keegi ei mõelnud midagi halba; ja kuigi ma saan sellest täiesti aru ega heida kellelegi midagi ette, on mul ikkagi selline tunne, et… ma ei tea, kas ma tahan kunagi prantsuse keelt rääkima õppida. Sest kui prantsuse keele oskuse vältimatuks kaasnähtuseks on osalemine sellistes vestlustes, siis… võibolla on kõigile parem, kui ma saan ausalt ja siiralt öelda, et ma lihtsalt ei saanud aru? Siis jäävad teistele inimestele nende naljad ja minule jääb minu südamerahu…

Pilt siit…

Advertisements

logi 26.12 26. dets. 2010

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
Tags:
1 comment so far

Wimberg seletab oma blogis, mis asi on jõulusõim. See meenutas mulle – kyll täiesti seostamatult -, et minulgi on seekordsetest jõuludest oma lõbus lugu kõnelda. Nimelt lugu sellest, kuidas ma sel aastal peaaegu endale uue isa oleks saanud :)

Lugu ise selline.

On yks jõuluaegne päev. Vist 22. või 23. kuupäev. Heliseb minu prantsuse mobiiltelefon. Vaatan: helistajaks tundmatu number. Veidike kõheldes võtan vastu ja ytlen midagi stiilis: Jaa, halloo. Just täpselt nii ytlengi. Eesti keeles. Hetke pärast ytlen veel bonjour ka otsa – ehk siis “tere päevast” prantsuse keeles. Kuigi tegelikult on õhtu ja sellisel kellaajal prantslased ytlevad vist juba bonsoir (tere õhtust).

Teisest toru otsast kostab meesterahva kiire prantsusekeelne vadin, millest ma eriti midagi aru ei saa – ilmselt öeldakse mulle “tere, kuidas läheb”, aga mingit aimu sellest, kes helistaja olla võiks, see vadin mulle kyll ei anna.

Ytlen ettevaatlikult ja hästi pyydlikult sõnu hääldades: Je suis désolée, je ne comprends pas. Qui est-ce? (Vabandust, ma ei saa aru. Kes räägib?)

Sellepeale ytleb helistaja mulle etteheitva häälega kiiresti mingi lause, mida ma ei mõista, aga mis võiks kontekstist lähtuvalt ilmselt tähendada “mis jama sa ajad” ja seepeale: C’est ton père! (“Sinu isa!” – no muidugi – mis jant see siis on, et sa omaenese isa ära ei tunne, eksole??)

Mul jääb jahmatusest hing kurku kinni ja täiesti automaatselt hakkab mu ajuarvuti ketrama vastust kysimusele “Kas mul võib olla kusagil (paralleel)maailmas yks isa, kes helistab mulle prantsuse numbrilt ja oskab prantsuse keeles rääkida?” Ajuarvuti väga kiire vastus on loomulikult EI, MITTE MINGIL JUHUL, VÕIMATU, EI OLE OLEMAS. Minu isa ei oska mitte yhtegi sõna prantsuse keelt. Aga teiselpool toru näib helistaja olevat väga veendunud, et ikka mina olen see lollakas ja tema on ikka tegelikult minu isa ja ma lihtsalt niisama sõtkun siin vastu, ei taha temaga rääkida ja nii edasi.

Taustalt kostab mingit naisehäält ja laste kriiskamist.

Ytlen väga aeglaselt ja olematu grammatikaga prantsuse keeles: “Vabandage, ma arvan, et teil on vale number.”

Mees seletab midagi vastu ega tundu olevat veendunud. Ja mina lihtsalt ei oska mitte midagi enamat öelda. Mitte sõnagi. Mitte yheski keeles!

Hakkan järsku mõtlema, mis isa see sihuke on, kellel vist on uus pere (ilmselt…) ja kes helistab oma tytrele korra aastas – niimoodi tundub, sest mul on see number alates juunist ja kui kodanik oleks oma lapse vastu varem huvi tundnud, siis ta teaks, et vähemalt viimased 7 kuud on tollel mingi muu number!

Solvunud vadin toru otsas on korraks vakatanud. Ma korjan kokku oma viimased šokiga laiali pyhitud prantsuse keele riismed ja teatan: Désolée, je ne suis pas française, je ne comprends pas beaucoup. Je pense que ce numéro, c’est pas bon. (Vabandage, ma ei ole prantslanna, ma ei saa väga hästi aru. Ma arvan, et see number pole õige.)

See lause suudab vist lõpuks mu vestluskaalsast veenda, et äkki ma tõepoolest ei saa eriti aru, mida ta mulle räägib, ja – ergo! – ei ole tema ammukadunud tytar.

Naljakal kombel ei ole ka mu refleks inglise keelele ymber lylituda tööle hakanud, ilmselt on jahmatus tõesti suur, no ega siis iga päev ei juhtu, et keegi tahab sulle järsku isaks hakata… Mis mind aga eriti hämmastab, on see, et minu esimese prantsuskeelse lause peale, millest ka igale kohalikule puupeale peaks olema ilmselge, et ma ei ole prantslane, et ma olen väga välismaalane, sest ykski prantslane ei räägi ju sellise aktsendiga – et selle peale hakkab tyyp veel minuga vaidlema, nagu tal oleks ikka õigus? Et mis see siis on – jõulunali või???

Aga õnneks ma ei pea enam piinlema ja tundma, nagu ma ei oskaks enam yhtegi keelt rääkida (sest tõepoolest, seekord ma olen NAD KÕIK alla neelanud!). Mu vestluskaaslane on lõpuks veendunud oma eksituses ja ytleb lause, millest ma suudan dešifreerida “võibolla tõesti on võimalik, et number on muutunud” ja soovib mulle head õhtut või head aega, millele ma pomisen seosetult vastu midagi sarnast. Ja ta lõpetab kõne. Ja ma tunnen, nagu minust oleks puu mööda kukkunud.

Oeh.

Aga oleks see vast jõulukingitus olnud, mis? Prantsuse isa, tõepoolest…

Ma ei taha siin maal vist mõnda aega mitte kellegagi vaielda. Sest mulle tundub, et kuni viimase hingetõmbeni jääb prantslasele alati õigus…

Mis vahet on pardil 1. aug. 2009

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
Tags: ,
5 kommentaari

Kunagi ylikooli esimesel kursusel kõneles Eva mulle huumorikysimusest, mille sygavamast sisust ja tähendusest pidi alles kanepi mõju all aru saama. Heakene kyll, ma loodan siiamaani, et jõuan tõotatud nirvaanani ka ilma väliste abivahenditeta :)

Aga kysimus iseenesest on põnev. Kõlab nii:

– Mis vahet on pardil?
– Yks jalg on teine.

Inglise keeles:

– What is the difference between a duck?
– One of its legs is both the same.

Sõnamäng või pigem ehk keele syvastruktuuridele ylesehitatud sõna(de)mäng on ju iseenesest huvitav asi. Võibolla ka yks neid verstaposte, millega eristada keele pinnapealset oskajat hästi oskajast. Ehk siis, kui ma prantsuse keele ykskord suhu saan, siis peaksin selliste kysimuste (ja vastuste) absurdimäärast juba kõrvalise abita aru saama – grammatiliselt oleks asi justkui korrektne, aga tegelikult nii ei kõnelda, sest fraasil puudub tähendus. Tähendus?

Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis sel kõigel kanepiga pistmist on. Aga huumoriliigi enda loogika raamides võiks ju sama hästi kysida, mis sel kõigel ykskõik millega pistmist on?

Hyva, ma mõistan, et see, mida ma viimases lõigus aretada pyydsin, ei vii ilmselt kuhugi. :)

Aga see kysimus jäi oma absurdsuse tõttu mulle meelde ja Prantsusmaale jõudes uurisin järele, kas ka siin taolisi sõnamänge tuntakse. Ja selgus, et see lause ongi rahvusvaheline! Muidugi mõõdetakse igale keelele tema eripärade järgi. Kui eesti variant on ilmselt otsetõlge inglise keelest ning osutunud hädapärast tõlgitavaks, siis prantsuse versiooni tõlkimisele mina kyll oma näppu anda ei julgeks. Sest siin hakkavad mängima hoopis teised sõnad…

– Quelle différence entre un canard?
– Sors un canard.

(Vihjeks: entre tähendab “sisenema”, sors < sortir = “väljuma”)

Ehk siis ligadi-logadi tõlkena võib seda kysimust mõista kahel viisil. Esiteks: “Mis vahet on pardil?” (mis puhul kysimus, nagu ka muudeski keeltes, osutub tähenduslikuks nulliks). Kuid prantslased päästab sõnade mitmetähenduslikkus – siinkohal sõna entre, mistõttu kysimust võib tõlkida ka: “Mis erineb parti sisenemisest?” – see kysimus on muidugi samasugune tähenduslik absurd, kuid võimaldab ometi leida vastuse, milleks on “Pardist väljumine”.

Taolisi asju prantslastel muidugi jagub. Omajagu vyrtsi lisab asjaolu, et näiteks yhe kõlaga sõna võib kirjutada vähemalt 3-4 eri viisil (iga tähenduse jaoks oma kirjapilt). Kui võtta mingi kõnes esinev fraas, siis ka seda võiks kirja panna mitmel eri moel, sõltuvalt sõnapiiridest, hääldusest jne. Sellepärast ma tavaliselt ytlengi, et Prantsusmaal on kaks keelt – yks, mida räägitakse ja teine, mida kirjutatakse, ja ma vannun teile, need on tõesti jumala erinevad. Kui ma kuulen kohaliku suust mõnda fraasi, siis ma kõigepealt yritan selle sõnadeks jagada. Mis on enamasti juba yletamatu. Ja siis ma yritan ette kujutada, kuidas kõiki neid sõnu kirjutatakse. Ja siis ma yritan ette kujutada, kuidas neid sõnu võiks kirjutada, kui asetada sõnapiirid mõnda muusse kohta. Seejärel sõelun ma oma ajukäärude vahel prantsuse-eesti sõnastikus ja pyyan neid sõnu sealt yles leida. Ja lõpuks võib juhtuda, et ma saan kokku mingi mõtestatud lause. Või siis ikkagi midagi absurdile lähenevat, mispeale saab selgeks, et ma vist eraldasin häälikud sõnadeks kuidagi valesti. Aga yldjuhul kõlab fraas nagu sujuv täishäälikutest koosneb lalin, mida aegajalt eristavad kõrinad, susinad ja urahtused.

Ja ma ometi õppisin kaks aastat prantsuse keelt. Ylikoolis. Kunagi. Vahetevahel tuleb päris masendav tunne peale, kui ma sellele mõtlen :D

Aga pole viga, Roux ytleb eesti keele kohta täpselt sama. Et siis – tema ei saa absoluutselt aru, kuskohas yks sõna lõpeb ja teine algab.

Ykspäev pyydsin  Wimbergi blogist inspireerituna selgitada Roux’le eesti keele käänete olemust. See oli päris lõbus :) Selleks, et kohe aru saaks, kui jube asi on eesti keel, tuleb ta panna silmitsi yhe sõnaga kõigis 14 käändes järjest. Muidugi on veel mõned grammatilised erivormid, mis on nimisõnaga yletamatult sarnased, nagu näiteks määrsõnad, mille puhul ma ei saanud inglise ja prantsuse keelega võrreldes yldse aru, miks neid kuidagi nimisõnast ja selle käänetest eristatakse. Võtkem näiteks ilus armas sõna “maa”. Selle 14 eri varianti kõlavad nii:

maa
maa
maad

maasse
maas
maast

maale
maal
maalt

maaks
maani
maana

maata
maaga

Ja siinkohal (või kuskil vahepeal) tabas mind hämmeldus, sest on ju veel olemas kohamäärsõnad. Maha. Ja kõik eesti filoloogid võivad mind nyyd panniga pähe peksta, kui tahavad, aga siinkohal ma ei saa kyll enam ise ka millestki aru. Lyhidalt – mulle tuli pähe umbes selline mõte, et võiks olemas olla mingi “kuhuytlev” kääne, sest mis loogika alusel sa ytled, et vaip “on maas”, aga “pane vaip maha”?

:) Hirnu herneks, ma ytlen…

Ja kas te ytlete pigem “lõi vaia maasse” või “lõi vaia maha”?

Mulle tundub, et koolis käies ma justkui sain aru nendest asjadest… ja et ma olin oma klassis yks vähestest, kes nendest asjadest suisa edukalt aru sai… :S (*punastab ja ronib laua alla peitu*)

Aga kogu see käänamine iseenesest oli naljakas. Kirjutage kõrvuti eri sõnade käändeid, näiteks triip, vedru, vedur, kuusk, magala, myrk, paks – nendega me proovisime – ja siis veel mitmuse 14 vormi ka. Lugege need järjest valjusti ette (igavuse tõttu kiirenevas tempos) ja ma julgen garanteerida, et peale seda ei omista te mitte yhelegi sõnale enam liigset ega yleliigset tähendust. Kõik kõlab nagu lalin :)

Kui selle peale naerukrambid ikka veel hingamist ei takista, siis proovige käänata sõnu nagu “Viplala” ja muud taolised.

Ohh, kogu jutu moraal on kõigest see, et minu meelest ei ole yldse tarvis mingit alkoholi või mõnuaineid, sest juba ainuyksi eesti keelest piisab, et ennast täiesti purju või pilve rääkida.

Aga kui kõigest hoolimata ikka veel piisavalt lõbus ei ole, siis võtke ja lugege siit Uncyclopediast Eesti kohta – miks asjad on nagu nad on. Kui ise läbi ei näri, siis võtke mõni inglise keele oskaja abiks, kes kiirtõlget teeb. Kui oma egole paar laksu vastu lagipead anda, et ta ennast vähe allapoole kummardaks, siis ausalt, väga naljakas on. Mitte kyll kogu aeg, aga piisavalt tihti.

*

Aga selle postituse inspireerinud Evale, kel muide on täna synnipäev, veel yks prantsuse sõnamänguga huumorikysimus. Koos vastusega, mõistagi.

– Quelle différence y a-t-il entre 2 policiers?
– Il y en a un qui ne sait ni lire.

(Missugune erinevus on 2 politseiniku vahel? – Yks neist ei oska ka lugeda.)

Palju õnne, Eva!

(:

v6ilill

.

B nagu belglane 24. juuli 2009

Posted by haldjas in F nagu futhark, Prantsusmaa.
Tags: , , ,
add a comment

Kuulsin siin eile yhte suurepärast rahvajuttu. Kohalikku, mõistagi.

Lambakarjus istub oma tööpostil. Mööda läheb rändur. Mehed jäävad juttu ajama.

Rändurmees kysib: kui ma ytlen täpselt ära, kui palju lambaid sul on, kas annad siis yhe lamba mulle?

Karjus jääb nõusse, mõeldes endamisi, et kes see nii suurt karja ikka nii ruttu yle lugeda mõistab.

Rändur vaatab lambaid, mõtleb natuke ja ytleb siis lammaste arvuks 632.

Karjane tunnistab yllatunult, et tegu on täiesti õige numbriga. Ei jäägi yle muud, kui loovutada lubatud lammas. Rändur võib aga lahkelt valida, missugust lammast soovib.

Rändur heidabki kõige suurema ja karvasema eluka yle õla ja asutab minekule.

Karjane aga vaatab rändurit mõtlikult ja kysib: kui ma ära arvan, kust maalt sa tuled, kas ma saan siis oma looma tagasi?

Hea kyll. Rändur nõus.

Karjane seepeale teatab: sa oled Belgiast!

Väga yllatunud rändur kysib: kuidas sa teadsid?

Karjane vastu: sest see loom su õlal pole mitte lammas, vaid minu koer!

Maalambad. Allikas: www.maavald.ee

Maalambad. Allikas: http://www.maavald.ee

(:

Kes on eesti naljades “lollid naabrid”? Mina mõtlesin ja mõtlesin, aga ei tulnud yhtegi sobivat nalja pähe. Tundub, et kordamööda on kõik naabrid “rumalad”. Või siis et eestlane on nii kõvasti ametis teise eestlase alt oksa ära saagimisega, et ei tule selle peale, et veel kedagi muud tögada. Sellega seoses oleksime me naljamaastikul muidugi suhteliselt ohutu naaber :)

Seda nalja teavad muidugi kõik, mida “mulk” läti keeles tähendab, onju?

Aga meenutage mulle, kui kellelegi midagi põnevat meenub. Ma ei ole viimasel ajal naljadega yldse hästi kursis enam :)