jump to navigation

kuidas õppida prantsuse keelt 5. sept. 2011

Posted by haldjas in Igapäevaelu, Prantsusmaa.
Tags: , ,
2 kommentaari

Hästi naljakas on laekuda oma blogisse ja vaadata, et viimane postitus oli 4 kuud tagasi. Tegelikult on suvel nii palju juhtuda jõudnud. Aga ma hakkan siis kusagilt peale jälle… Lihtsalt, et teil, kes te siia hoolimata pikkadest kirjutamispausidest ikka aeg-ajalt ära eksite, jälle natuke lõbus oleks.

Rõõm näha, et täna hingel kripeldav lugu jätkab loogiliselt viimati poolelijäänut :)

Nimelt mai lõpus oli meil kooriga kena väljasõit Normandiasse. Dieppe ja Arques-la-Bataille ja Rouen ja värk. Väga lahe oli. Hullusin merelõhnast ja natukesest päris loodusest, mida polnud ammu kohanud. Nendest kohtadest võibolla edaspidi pikemalt… tänane jutt on natuke R-rated. Igaks juhuks hoiatan :)

Esimene õhtu Normandias. Reede. Oleme ühe kooriliikme juures, umbes kümmekond varajast linnukest, istume lauas, sööme kala ja ajame juttu. Õigemini kõik teised ajavad juttu (prantsuse keeles loomulikult), mina üritan aru saada, millest räägitakse. Vahepeal nagu natuke õnnestub ka, aga siis läheb jutt nii kiireks ja segaseks ja naljakaks, et kaotan järje ning hakkan lihtsalt omaette unistama.

Tundub, et mul õnnestub aga oma olekuga terve laudkond ära petta, võibolla vahetevahel naeratada õige koha peal (siis, kui kõik teised naeravad) ja ka muul moel jätta üsna efektiivne mulje, et ma tegelikult suudan jälgida, mis toimub. Sest millega muidu seletada seda, et üks noor tenorist koorikolleeg järsku otsustab mind inglise keeles paari kõnesoleva detaili osas üle valgustada.

Kas sa tead seda väljendit, et tõde tuleb lapse suust, küsib ta minult järsku inglise keeles, ehmatades mind üles mingist suvalisest muinasjutumaailmast, kuhu ma oma mõttes jõudnud olen. Mul pole õrnemat aimugi, kuhu ta tüürib, aga noogutan rõõmsalt kaasa: jaa. Eesti keeles on ju ka sarnane väljend: lapse suu ei valeta…

No vott, jätkab kolleeg võidukalt. Sellepärast me siin kutsumegi Michael Jacksoni riista tõeks (la vérité).

Vaatan Nicolas’le suurte silmadega otsa ja üritan meeleheitlikult aru saada, kuidas me nüüd küll sinna jõudsime. Tunne on umbes sama, kui 6-aastaselt naabripoiss tegi lolli nalja: Suusad on? Kepid ka? Esimeseks emotsiooniks tahaksin hoopis karjuda, et mida kuradit te kõik Michael Jacksonist ja tema elust üldse teate ja et surnud inimestest sellist nalja ei tehta. Järgmisel sekundil mõtlen, et kas praegu oleks sobiv hetk mainida, et juhuslikult ei saanud ma enne absoluutselt aru, millest te rääkisite ja seega on sellise pisidetaili mulle spetsiaalselt üleselgitamine lihtsalt sooja õhu raiskamine…

Aga ma panen oma kuival kala moodi õhku ahmiva suu ilusti kinni tagasi ja naeratan hoopis, nagu oleksin naljast aru saanud ja nagu tegelikult oleks kõik väga hästi. Sest need laua ümber istuvad kümme noort andekat interpreeti on tegelikult ju haritud inimesed ja ma arvan, et nad ei taha kuulda kõike seda, mida ma sel hetkel täpselt mõtlen. Ja ilmselt kukkus see lihtsalt kogemata nii välja ja üldse… Tegelikult on eestlased ju samasugused või hullemadki, sõltub täiesti inimestest, lihtsalt sellised naljad ei ole minu cup of tea või kui, siis väga metairoonilises kontekstis, aga isegi kui seal oli metairooniline kontekst, siis loomulikult on see puuduliku keeleoskuse tõttu minu kõrvust mööda libisenud. Ühesõnaga… nemad ei ole ju süüdi, et ma ennast nii šokeerituna tunnen.

Ja ma istun ja naeratan veidike kivistunult ja mõtlen, et mida nüüd edasi teha. Sest miskipärast ei ole mul tunnet, et ma praegu nii väga tahaksin nende vestluses osaleda või aru saada, millest nad räägivad…

Hakkan järsku igatsema oma semiootika seminaride õpiõhtuid ja üldisemalt inimesi, kes tahaksid minuga kõnelda Lévi-Straussist, Foucault’st, Lacanist, Saussure’ist või millest iganes, mis on ka tegelikult, päriselt huvitav ja arendav ja… huvitav.

Õnneks on teises toas klaver ja umbes kümme minutit hiljem nihverdan ma ennast vaikselt toolilt minema ja klaveri taha. Klaver vähemalt kõneleb minuga mingis sellises keeles, millest ma aru saan.

Ma ei oleks iial arvanud, et ma tunnen ennast kunagi prantslastega võrreldes kohutava snoobina. Ja kuigi Roux lohutab mind hiljem, et prantslaste huumorimeel ongi selline twisted ja tegelikult keegi ei mõelnud midagi halba; ja kuigi ma saan sellest täiesti aru ega heida kellelegi midagi ette, on mul ikkagi selline tunne, et… ma ei tea, kas ma tahan kunagi prantsuse keelt rääkima õppida. Sest kui prantsuse keele oskuse vältimatuks kaasnähtuseks on osalemine sellistes vestlustes, siis… võibolla on kõigile parem, kui ma saan ausalt ja siiralt öelda, et ma lihtsalt ei saanud aru? Siis jäävad teistele inimestele nende naljad ja minule jääb minu südamerahu…

Pilt siit…

Advertisements

Prantsuse integratsioon 11. veebr. 2010

Posted by haldjas in Prantsusmaa.
Tags:
5 kommentaari

Hakkasin keele omandamisse lõpuks tõsisemalt suhtuma (oli näha, et niisama õhust ikka kylge ei jää) ja leidsin endale prantsuse keele kursuse. Sellise kohaliku ja praktilise iseloomuga. Kursust annab yks prantsuse vabatahtlik, eesmärgiks on yhiskonnas hakkama saamine. Just see, mida mul siin vaja läheb :)

Tund näeb põhimõtteliselt nii välja, et teeme mingeid harjutusi ja räägime prantsuse keeles. Mingit muud keelt ei räägita.

Enamik osalejaid on vist niisama lambist Prantsusmaale elama kolinud, ilma et keelest midagi teaksid. Grammatikat ei ole, õigekiri longab (ega see nyyd nii kerge ei ole ka muidugi, kuiyhte kõlasilpi võib kirjutada umbes 4-5 eri viisil) ja igasuguseid sõnu ka ei tea. Aga räägivad. Hääldus on mõnel selline, et isegi mina hoian mõttes kahe käega peast ja pooltest sõnadest aru ei saa – aga ikka räägivad.

Teiselt poolt siis mina, 2 aastat keelekursust läbinud, grammatika selge (välja arvatud ehk mõned eriveidrad ajavormid, näiteks “kirjanduslik minevik” ei pane eriti kellukesi helisema), aga rääkida ei oska. Arusaamisega on ka kehvasti. Asja teeb keeruliseks see, et iseenesest on mul suhteliselt hea hääldus, mistõttu kui ma peale mitmeminutilist mõtlemist mõne prantsuskeelse lausega maha saan, siis ilusa aktsendi järgi järeldab kuulaja kohe, et ma oskan kõike suurepäraselt rääkida, ja vuristab midagi vastu. Aga mina ei saa jälle aru, mis sõnad ta nyyd ytles :D Mõne minutiga õnnestub tavaliselt kuuldu mõttes läbi töödelda, aga tavaliselt katkeb mu kannatus enne, kui ajurakud järgmise prantsuskeelse konstruktiga toime tulevad ja ma latran sama kiiresti midagi inglise keeles vastu. Mis ajab omakorda kuulajal juhtme kokku :)

Yhes kirjalikus ylesandes pidime telefonikabiini ja pangaautomaadiga seotud tegevusi õigesse järjekorda panema – lihtsalt õiged järjekorranumbrid ette kirjutama. Sain enam-vähem kõikidest sõnadest aru (no palju seal ikka variante on, eks) ja tegin kähku ära. Õpetaja tuli yle vaatama ja teatas siis mulle, et ma oskan ju väga hästi prantsuse keelt. (Olin enne natuke ka verbide pööramisel hiilanud.) Mõtlesin selgitada, et kirjutada ja lugeda võibolla jah, aga kõnelemisega ei ole nii tore lugu. Aga kuna parajat sõnavara kiiresti meelde ei tulnud, siis lõppes asi sellega, et naeratasin häbelikult ja vahtisin oma pabereid. No see peab kyll väärt keeleoskus olema, kui sa ei oska isegi vastu vaielda, kui sind kiidetakse! :D

(Merci, merci beaucoup, monsieur, et te mu prantsuse keelt hindate, aga teate, kui ma peaks praegu endale lõunat tellima, siis jääksin kyll hätta… mäm, mäm, ee, mõm, do you speak English, please?)

*

Yks tänane leheke tutvustas meile vikerkaareprantsusmaad (la France arc-en-ciel) – ilus väljend multikultuursuse kohta :)

Ma ei olnud kordagi osanud kahtlustada, et näiteks laulja Yves Montand syndis tegelikult Itaalias Ivo Livi nime all. Või et Charles Aznavour on tegelikult armeenlane. Eugène Ionesco on rumeenlane (seda ma vist isegi teadsin), aga prantslased peavad teda omaks. Kui elad pool elu Prantsusmaal, siis oled prantslane. (Äkki piisas mõnest aastast ka.) Prantslased peavad omadeks ka Hispaania diktatuuri eest putket teinud kunstnikke (Picasso, Dali, Miró). (Tahtsin vastu vaielda, et Miró on raudselt katalaan, mitte mingi hispaanlane, aga ei leidnud hetke. Ilmselt siinse enamiku jaoks on Miró hispaanlane täpselt samamoodi nagu bretoonid on prantslased – ehk selle yle ei viitsita lihtsalt eriti arutleda.)

Poolast on pärit Sorbonne’i esimene naisprofessor ja kahekorde Nobeli preemia laureaat Marie Curie, samuti André Citroën.

Mis puutub prantsuse riiki ja kultuuri, siis sellest on mul veidra skaalaga teadmised. Näiteks bretoonidest tean ma kohati rohkem kui prantslased ise. Ma tean mingeid naljakaid väikekohti. Aga kui tahvlile joonistatakse Prantsusmaa kaart nimetute täpikestega ja kästakse linnada nimesid arvata, siis on häda :) Näiteks täna ma ei teadnud yhe täpi kohta öelda, et see on Toulouse. Äm… et miks ma peaks teadma, et see täpike just Toulouse on?

Strasbourgi asukoha tundsin jälle mina ära, ilmselt Euroopa Liidu tausta tõttu. Aga keegi teine ei osanud arvata, miks Strasbourg tähtis on.

Teemaga seonduvalt tegime ka klassis selle vikerkaareringi ja uurisime, kust keegi pärit on. Päris põnev seltskond: 2 moldaavlast, 1 vietnamlane, 1 syyrlane, 2 marokolast, 1 eestlane (moi) ja 2 kurdi.

Eestlase eeliseks on foneetiline emakeel (ma ei tea, kas see on õige määratlus, aga mõtlen seda, et me hääldame nii, nagu kirjutame) ja meie täishäälikute skaala on suhteliselt vaba ja lai. Indoiraani, araabia ja balkani susinate ja urinatega toimetulek võib olla raskendatud, aga prantsuse keele puhul on vast ainsaks suuremaks takistuseks r-häälik.

Moldaavlased ja kurdid peaks idee poolest kuuluma otsapidi samasse (indoeuroopa) keelkonda – moldova keel siis rumeenia kaksik (sain wikipediast aru, et ainus suurem erinevus on nõuk. okupatsiooni poolt moldaavlastele peale surutud kirillitsa tähestikus) ja kurdi keelt peetakse pärsia keele sugulaseks. (Pärsia keele kirjapilt sarnaneb araabiale, aga keel pole sama). Kummastav on avastada, et sama indoeuroopa päritolu ei anna sugugi suuremat eelist keeleõppel. Kuigi kurdid lobisesid ysna soravalt juba, aga hääldus on neil hirmus :)

Yks marokolane lobises ka hästi, teine marokolane vist veel nii vilunud ei olnud ja takerdus ka häälduses.

Kohati ma ei teagi, kas kadestada neid syydimatuid lobisejaid või mitte. Annaksin palju nende kõnelemisjulguse eest, aga oma grammatikateadmiste vastu ma seda samas ka ei vahetaks :) Mulle on ikka kohutavalt oluline õigesti kirjutada – ykskõik mis keeles. Samas on jälle kurb, kui see õigesti-tahtmine eksimise kartuses proovidagi takistab. Aga loodetavasti saan ma oma lobisemishirmust seal mõne ajaga yle. Õpetaja on hästi tolerantne, ta ei paranda otseselt kellegi hääldust, vaid õhutab meid end väljendama.

Ilmselt võin ma oma hääldussoravuse siiski kooli teeneks lugeda – kes teab, kui palju need teised prantsuse grammatika ja häälduse rividrilli on saanud, pigem vist yldse mitte. Kooliõpinguid meenutades – kui hääldusloogika selgeks sai, tundus prantsuse keele hääldamine yldjoontes väga lihtne. Ja tekstis tuleb määrsõnu õppida eristama verbi viimasest pöördest, mille puhul -ent lõppu välja ei loeta. Muud väga hullu ei ole. Loomulikult teen ma endiselt kuhjaga vigu lausete kokku lugemisel.  On sõnu, mille järgnevusel järsku hääldatakse sõna lõpus olev kaashäälik välja (je suis_allée vs vous avez été), samas ei ole see reegel ja loogikat, tundub, teavad vaid jumalad ise. Ja loomulikult emapiimaprantslased :)

Rääkimata sellest, et erinevates Prantsusmaa piirkondades hääldavad nad igasuguseid asju natuke erinevalt. Kui ma kunagi Roux seletustest paremini aru saan, siis kirjutan siin ehk lõunapoolse prantsuse keele erinevustest. Aga muidu ei ole midagi hullu, keel on ju ikka sama.

Täishäälikutega on ka natuke nalja. Arvasin senimaani, et läänemeresoomlastel on kõige rikkalikum täishäälikuvaru ja kõige parem täishäälikukõrv, aga võta näpust. Kui nyyd juuksekarva lõhki ajama hakata, siis võiks öelda, et prantslastel on koguni 2 ä-d :)

a é è ai

See è on natuke ä moodi e. Ja é on jälle selline terav e, natuke teravam kui eesti oma. Meie ä vaste aga on hoopis ai, samas meie ä on natuke ärritavam ja teravam, prantslaste ai käib natuke tagapool kurgus.

Ma seni mõtlesin, et é ja è kasutatakse lihtsalt selleks, et e-täht välja hääldada (muidu loetakse teda hoopis ö) ja vist mingi õpetaja ka kunagi seletas umbes nii, et é on sõnas eespool ja è tagapool. Aga Roux tegi mulle hoopis selgeks, et neid hääldatakse täitsa erinevalt (kuigi ma kuulates kohe väga aru ei saanud) ja võeh, prantslased vist teevadki neil kuulmise järgi vahet ja kirjutavad nii, nagu kuulevad.

Aga pole hullu, tema on omakorda meie ö ja õ-ga samamoodi kimpus :)

*
Roux vantsis praegu läbi ja täpsustas: tegelikult é = ê = ai (ehk siis meie e), aga ai-st saab ä hoopis nasaalhäälikuna kombinatsioonis ain/un. Minu kysimuse peale, millal nad siis lihtsalt äääää ytlevad, vastas Roux, et ainult siis, kui väga valus on :D