haldjas, kes soovis näha päikest

öö on 26. sept. 2009

Naaber on otsustanud täna pidu pidada.  Tegelikult teadsime me seda nädal aega ette ja seega pole miskit vinguda. Aga sellest tulenevalt ei saa veel magama kobida. Nimelt on kahe maja seintel mingi olematu paarisentimeetrine vahe ja igasugune tymakas kostab suurepäraselt läbi.

Või siis on asi selles, et õhtust syyes kuulsime juba avalööke sellisest muusikakategooriast, et syndinud trummarist Roux närvid ytlesid yles ja ta jutustas mulle prantslaslikul kombel aeg-ajalt häält kõrgendades ja laias kaares kätega vehkides pika ja emotsiooniderikka loo mingist väga heast muusikust, kes oli talle kunagi kõnelnud oma tööst mingi väga populaarse prantsuse laulja saatebändis. Laulja ei olevat väga hästi viisi pidanud ja polnud suuteline laulma millegi muu taustal kui tavaline pop-sylt-umtsa-umtsa-saade. Mis muidugi tõstatas kõnealuses muusikus kysimuse, miks peab väga häid ja igasugusteks imetrikkideks võimelisi muusikuid palkama selleks, et nad mängiksid kõige tavalisemat umtsa-umtsa-rytmi. Et neil hakkab sedasi umtsatades lihtsalt igav ja kui lugupeetud viisipidamatu laulja lubab endale veel nende oskuste yle ehkstaarilikult ylbitseda, siis järgmine kord kysivad muusikud töö eest heal meelel mitu korda suurema summa. Või keelduvad koostööst.

Nii et jah. Ilmselt eelkõige Roux närvide pärast tuleb magamaminekuga oodata, kuni umtsa-umtsa kinni keeratakse. Pole viimase paari tunni jooksul luureretkel käinud… Ega minagi umtsa-umtsa saatel uinuda ei suudaks.

*
Aga tegelikult tabas mind mõni hetk tagasi mingi valgustuslik moment. Ma tean, praegu on nyyd see koht, mis juhtub enamiku inimestega siis, kui nad on veidike ylemäära joonud ja see on nende vaoshoituse kinni keeranud ja inimesed muutuvad ylemäära ausaks iseenda ja terve maailma suhtes.

Minuga juhtuvad sellised asjad tavaliselt siis, kui ma olen öösel natuke liiga kaua yleval. Ja need yksikud korrad mu elus, kui on õnnestunud lausa ilma magamata öö veeta, on järgmisel päeval eriti veider tunne. Umbes selline, nagu ma oleksingi päriselt haldjas. Ma ei taha sellega nyyd väita, et ma tegelikult ei olegi päriselt haldjas, ähh… saite aru kyll. Lihtsalt magamatuse lisandudes muutub see haldjatunne kuidagi väga läbipaistvaks ja silmatorkavaks. Umbes selliseks, et kui ma nyyd natuke tiibade, ei, kätega yles-alla liigutaks, siis võiks lausa lendu tõusta.

Niisiis.

Sellise seisundi lähedale jõudnuna tabas mind nyyd mingi reaalsusele lähenev äratundmine, et… kõik asjad on võimalikud. Minu unistused kerkisid mulle silme ette ja yhtäkki hakkasin ma neid peaaegu et reaalselt nägema. Tekkis selline tunne, et kui ma nyyd silmad natuke kinni panen ja käe välja sirutan, siis juhtub nagu Tähevärava filmis, et ma saan läbi mingi plasmaolluse kõiki oma unistusi käega katsuda.

See tunne tekib vahest unenägudega seoses ka. Mõnikord on mul hästi kahju, et mul ei õnnestunud unenäost mingeid asju kaasa võtta. Näiteks seda uut ja imelist iRaali, mida ma mõned nädalad tagasi poes välja valisin. :)

*
Võibolla tabas see valgustus mind hoopis seetõttu, et lugesin Nirti blogi mitmeid sissekandeid järjest (ma käin teda tavaliselt kord nädalas lugemas. Või paar korda kuus. Või eksin sinna aeg-ajalt). Igatahes leidsin end mõtlemast, et Nirti oma blogirullis on kirjanduslikus mõttes väga hästi koostatud karakter ja ta võiks kindlasti raamatu välja anda.

Ilmselt on kurblooline tõsiasi, et ta tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kirjanduslik karakter, vaid täiesti olemasolev inimene täiesti sellise eluga, nagu ta oma blogis kirjeldab. Ilmselt võib siit kokku võtta, et huvitavate inimeste elu ongi nagu kirjandusteos. Ah, mis ma ajan. Iga inimese elu on nagu kirjandusteos, lihtsalt igayks ei oska seda nii värvikalt kirja panna. Ma olen mitmel puhul mõelnud, et minu elu on ka nagu mehhiko seep, kui väheke syvenema hakata.

Igatahes ma pisut kadestan Nirti julgust kirjutada just nii, nagu ta seda teeb. Kohati soovin salaja, et mõned tema blogiveergudel esitatud tegelased oleks nende enda närvikavade huvides vähemalt suuremas osas puhtkirjanduslikud, sest keskmisel eestlasel ei ole tavaliselt piisavalt huumorimeelt, et lugeda internetist “isikukirjeldust” enda või mõne teise tuttava inimese kohta. Keskmine eestlane läheb sellisel puhul endast välja ja unustab, et mõnikord on igasugused kirjeldused blogiveergudel loetavuse huvides pisut kirjanduslikult liialdatud. Või et yleyldse ei tasuks internetti yleliia tõsiselt võtta, saati siis kõike seda, mida seal kirjutatakse.

Internet on nagu tsensuurita kirjastus, kus läheb läbi kõik see, mida nähes korralik toimetaja katab kätega kõrvad ja hakkab oma jumalat appi hyydma. Kui vanasti saadeti wannabe-autori esimene käsikiri lihtsalt tagasi sõnadega “seda me ei avalda”, siis tänapäeval läheb see autor arvuti juurde, vajutab mõned korrad klahvidele ja hiirele ja isepublitseeritud, nõudmisel tellitav teos valmib minutite, kui mitte lausa sekunditega. Internet ei kaitse inimest mitte millegi eest ja mõnes mõttes on see hea.

Ma loodan, et kunagi tuleb mul tahtmine seda mõttekäiku veidi edasi arendada. Aga mitte praegu. Praegu tundub, et umtsa-umtsa on lakanud ja saab magama minna.

Ja mediteerida terve öö selle vastse avastuse yle, et mul on õigus oma arvamusele ja mul on õigus seda arvamust avaldada. Samuti on mul õigus unistada, uskuda ja loota.

Teoreetiliselt olen ma kogu aeg teadnud, et mul sellised õigused on, aga ma ei ole seda kunagi nii realistlikult tajunud. Nagu võtaks kausist šokolaadikypsise ja paneks suhu. Mmmm.

Mulle maitsevad mu äsjaavastatud inimõigused. Täpselt nagu Tiigrile maitsesid Sõnad.