Eestlase tõsielusatiir

Wimberg avaldab juba mitu päeva oma blogis katkendeid Grete Marquezi raamatust “Eesti naise õnn”. Ma muudkui loen ja naeran. Naeran ka iga peatyki lõppu lisatud kommentaare Delfist ja muudest paikadest.

Rääkisin hiljem Robertole, kuidas eesti aedades tavatsetakse kasvatada maasikaid ja vaarikaid ja igasuguseid muid marju ja puuvilju, ja Roberto pidi ennast selle peale lõhki naerma. Tõesti, milleks siis poed on leiutatud! Mul hakkas enda kaasmaalaste pärast päris häbi. Nagu mingid muistsed kütid ja korilased. Ime, et nad veel putukaid ja tõuke näost sisse ei vohmi!

6. ptk

Muidugi on õigus nendel, kes arvavad, et see teos kirjeldab tibilikku maailmavaadet ja et selle lugemisest läheb syda pahaks. Et kuidas saab ikka eestlasi niiviisi halvustada ja nii edasi.

Samas on see tibilikkus nii kontsentreeritud, et teate – see ei saa olla midagi muud kui iroonia.

Eks ole pea igayhe peast korra läbi vilksatanud mõni mõte, mis ses raamatus kirjas on. No et pagana eestlased, noh. Või eesti mehed. Või naised. Või riik, poliitika, yhiskond. Miski ajab sydame täis ja siis mõtled, et… nagu mingid korilased, noh.

Ja mis veel lõbusam – Delfi ja muud kommentaariumid on täis sellises laadis mõtteavaldusi. Otsast otsani täis. Ei ole vahet, mille poolt või vastu ollakse, suhtumine on ju sama. :D

Andke nyyd alla ja tundke ennast ometi ära! Kasvõi yhesainsas lauses. Ja saage aru, et see on teie, meie, sinu, minu tõsielu peegelpilt.

Ja kui teile ikka kohe mitte kuidagi ei meeldi selline mõtteviis, siis viljelege ometi seda teist äärmust, mis on raamatus nii selgelt esile tõstetud.

Hakake korilaseks :D