Lugedes eesti uuema reisikirjanduse arvustust, kus leidub lause “Petrone Prindi „Minu…” sarja raamatud on seni paigutatud küll eestlase jaoks põnevasse, ent peamiselt turvalisse maailma” (tegelikult räägib too artikkel muide hoopis teiste kirjastuste reisijuttudest), tekkis kysimus, miks (ja see on filosoofiline kysimus) näeb inimmeel Euroopa riike yldjuhul turvalistena, aga kui keegi kirjutab Aafrikast, siis see on kohe automaatselt “metsik” või midagi taolist? Ebaturvaline?

Kas see on seotud inimese lähedusetajuga? Kodu on oma, kodu lähedal on ka enam-vähem vastuvõetav ja kodust kaugel on võõras, ohtlik, tundmatu?

Muidugi on veel Ameerika, mis vist suuremale osale siinse mandri elanikest on raudselt teisel pool maakera, ent kuulub siiski “turvalise” määratluse alla. Austraalia on vist ka, enamvähem (kui just põõsasse ei roni, eks).

Ent pyydke kujutleda aafriklast Euroopa või Ameerikas (ja ma ei räägi nendest aafriklastest, kes emmas-kummas paigas juba aastakymneid / sajandeid elanud, vaid ikka nendest, kes sinna nyyd satuvad). Ma ei tea, kas ka globaalsel tasandil eksisteerib mingi lineaarne jaotus skaalal turvaline – ebaturvaline, aga miskipärast ma ei kujuta ette, et eurooplane peaks Aafrikasse sattudes kuidagi rohkem midagi kartma kui aafriklane Euroopasse sattudes. Mõlemal juhul on ju olukord sama – võõras keel, võõras kultuur, võõrad inimesed, oskamatus antud yhiskonnas toime tulla. Miks õpetatakse nt Soome saabunud välispagulasi põrandaharja ja kodukeemiat kasutama? – Sest ilmselt neil ei ole kunagi olnud vannituba/vesiklosetti vms ja sellega seoses puuduvad ka kogemused-oskused, mida sellise asjaga peale hakata. Kui sinu toal on terve su elu olnud muldpõrand, siis sa ei tule selle peale, et põrandat võiks tolmust puhtaks pyhkida, sest sinu elukogemus ytleb, et sa ei saa tervet seda tolmu sealt niikuinii mitte kunagi ära. Muld, tolm, mis seal vahet.

Või siiski on midagi teisiti?

Ah jaa. Meenutagem, miks eurooplasel on põhjust ennast Aafrikas halvasti tunda. Jättes kõrvale tavapärase rassismivõimaluse (teise nahavärviga inimene), on meil käepärast ajalugu, mis ytleb, et valge nahaga inimene on Aafrikas yht-teist korda saatnud. Yht-teist, mis ei lase valge naga inimesel just kõige heledamas valguses särada. Khm, khm. Juhul kui kohalike hulgas on levinud legendid ja muistendid valge mehe “saavutustest”, siis võib isegi mõista, miks europiidil ei ole ehk kõige mõistlikum aafrika kylakesse yksipäini jalutama minna.

Aga samamoodi ei julgeks ma pead anda, et aafriklasel on mõnes Euroopa linnas sama ohutu jalutada.

Ma arvan siiski, et turvalisus / ebaturvalisus sõltub mitte mandrist või riigist (muidugi on erandeid, näiteks kus parasjagu sõda käib, sinna vist ei maksa tavaturistil oma nina toppida), vaid millestki väiksemast. Sisetundest. Lähikeskkonnast. Juhusest. Ettemääratusest.

Vaadake, näiteks ka Pariisis on linnajagusid, kuhu ei ole vaja pimedas jalutama minna. On linnajagusid, kuhu ei ole vaja isegi mitte valges jalutama minna ja kui minna, siis koos mõne kohalikuga ja kõik väärtasjad (nagu fotoaparaat) oleks hea koju jätta.

On linnajagusid, kus elavad rikkad inimesed, kus igast kodust oleks midagi väärtuslikku võtta ja kus on seetõttu palju tänavakaameraid, ohtralt politseid ja igasuguste kahtlaste ilmingute peale reageeritakse väga kiiresti.

Ja on linnajagusid, kus inimestelt ei ole praktiliselt mitte midagi võtta, sest neil ei ole midagi, aga sellest hoolimata võetakse ja mille kohta võib väita, et sealsed elanikud ehk suuremas osas varastamisest elavadki.

Ja reeglid erinevate inimgruppide vahelises suhtluses on kuidagi märkamatult paika pandud.

Meie mustanahaline sõber kõneles hiljuti yhe loo. Loo sellest, kuidas mingid nende naabrid (suures kortermajas) oma asju kolisid, loopides neid myrtsuga põrandale, karjudes kõva häälega esimeselt korruselt neljandale ja nii edasi. Kui kellaaeg juba hilisemaks kiskus, tekkis meie sõbral mure, et tema imikueas laps ei jää magama. Või et kaua võib. Ja ta läks ytlema, et nii ei ole ilus.

See kõlab nagu yks tavaline lärmakate naabrite juhtum, ainult et siin on väikesed lisanõksud. Nimelt tunnistas sõber, et tal oli sel hetkel erakordselt hea meel selle yle, et ta on mustanahaline. Naabrid olid ka mustanahalised. Kõik lõppes hästi. Aga yhesõnaga, kui valge mees oleks läinud ytlema, et palun lõpetage kolistamine, oleks teda võidud syydistada rassismis, oleks võidud mitte kuulda võtta või lihtsalt peksa antud. Näiteks. :)

Taoliste asjade peale mõeldes on mul mõnikord hea meel, et turistid kulgevad Pariisis ainult mõnda kindlaks määratud vooluteed (näiteks Eiffel – Champs-Elysées – Louvre), et Pariisi keskmised kvartalid on need “turvalisemad” ning et inimesi peibutavad ostutänavad niivõrd, et neist kõrvalekaldumisel ei nähta mõtet. Kultuurikeskus Pariis ja moepealinn Pariis on jälle omaette ringkonnad, kus kahtlemata varitsevad omamoodi ohud (näiteks oht kanda vale hooaja kingi või vale moelooja kleiti), aga mõnes mõttes on nad siiski väga turvalised.

Tegelikult ei ytle ma ju midagi uut. Lihtsalt inimesed on jagatud gruppidesse ja omamoodi seisustesse, mille vahel on kyll võimalik piiratud määral valida, kuid mitte igavesti. Yhel hetkel oled sa determineeritud oma sotsiaalsesse klassi ja sealt väljumine on… kellele raske, kellele võimatu.

Ja kui sa yhel õhtul Pariisis (või mõnes muus suurlinnas) uidates ei oska lugeda seintel, tänavaarhitektuuris, sillutisel või õhus olevaid märke, võid sa end järsku avastada olukorrast, mis paneb sind soovima, et “Euroopa turvahälli” asemel oleksid sa hoopis mõnes aafrika kylakeses või Lõuna-Ameerika vihmametsas, kus inimeste huvi sinu vastu algab ja suuremas osas ka piirdub sõbraliku patsutamise ja näpistamisega, veendumaks, et su hele nahk on ikka sinu kyljes kinni, mitte ei ole mingi veider mask.

Aeg-ajalt meenub mulle yhe siin töötava eesti tydruku suust kuuldud lause: “See siin ei ole sul mingi Eesti, kus sa võid öösel läbi linna koju jalutada. See on Pariis, siin tapetakse igal õhtul tänaval inimesi.”

Terves Île-de-France’i regioonis elab kokku 11 miljoni inimese ringis. Pariisis koos äärelinnadega neist kuuldavasti umbes 8 miljonit. Päris Pariisis neist 2 miljonit. (Päris Pariis on see piirkond, kus asuvad Eiffel, Notre-Dame, kuulsam osa Seine’ist, Louvre ja Bastille’ linnaosa, kus kunagi oli Bastille’ vangla. Versailles ei ole Pariisis, kunagi ehitati loss “maale”, tänaseks on äärelinnad ta neelanud.)

Samuti asub Pariisi väravatest väljaspool Château de Vincennes, kompleks, mis alustas oma arhitektuurilist karjääri Louis VII jahimajakesena aastal 1150, kujundati järk-järgult millekski suuremaks, majutas edaspidi veel mõningaid kuningaid ja 18. sajandil muuhulgas markii de Sade’i tema vanglapäevil. (Kujutan ette, et iga kuningalossi igale toale on konstrueeritud tugev lukk, mida võib kasutada mitmel otstarbel. See on yks põhjusi, miks mulle ei meeldiks elada lossis.)

Pariis on koht, kus on peetud maailma kuulsaimat revolutsiooni, läbi ajaloo giljotineeritud väga palju inimesi ja kui ka praegu sellest 2 miljonist või 11 miljonist iga päev paar tykki vähemaks jääb, siis väga palju inimesi ei pane seda yldsegi tähele. Mis teha, yksikisiku maailm on tegelikult ääretult tilluke. Kui paljude inimeste tegelik suhtlus- ja tutvusringkond yletab õieti selle maagilise numbri – 150 -, mida mõned uurijad on pidanud suurimaks arvuks inimesteks, mida yks kodanik jaksab oma igapäevaellu integreerida?

Ma tahan öelda, et mõnikord, mõnikord ei ole vaja “metsiku” ja “ebatavalise” leidmiseks sõita tingimata mustale mandrile või Lõuna-Ameerika vihmametsadesse. Mõnikord leiab selle metsiku ka igast Euroopa “turvahälli” suurlinnast. Mõnikord on olemas inimesi, kelle jaoks vihmamets või musta mandri kylake on kordi turvalisemad paigad kui mõni Pariisi äärelinn või linnajagu. Ja kui sa saad oma koduukse ees autoõnnetuses surma, siis sinu 20 lähemat sõpra ja perekonnaliiget kurvastavad selle yle, aga ylejäänud 2, 11, 100 miljonil on sinu surmast sygavalt ykskõik. Kui sa oled yksik perekonnata aafriklane või hiinlane Pariisi äärelinnas, siis ei kurvasta sinu surma yle võibolla mitte keegi.