Maailmaruum on piimaga kohvi värvi 4. nov 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu, öömõtted.1 comment so far
Ajalehtede artiklipealkirjad on mõnikord nii luulelised.
Jah, ma tahan juba ammu kirjutada laulu ilmaruumist (just nagu tegi Katie Melua, õigemini tema produtsent Pekingit kylastades).
Aga olgem ausad, maailmaruum on kindlasti palju sygavam kui piimaga kohvi. Kuigi… kui kohvipaksu pealt on võimalik ennustada, siis kas piimakohvist jääb ka kohvipaks järele?
Roux’ sõber aga jättis piimaga kohvi joomise järele, sest ta luges kuskilt, et piim kohvi peal soodustavat vähi teket. Nyyd joob ta ainult musta kohvi.
Aga mina joon hoopis kakaod. Ja põhiliselt vett.
Ja kuna on öö ja hilja ja ma olen internetitelekavaatamisest väsinud, kuigi laule oli mõnus kuulata, siis liigitub sellesinase teksti esimene pool “öömõtete” alla. Öömõtted on alati natuke syrrid ja hajevil. Justnagu unenäomosaiigid.
*
Mul on palju mõtteid yleyldse. Mõnikord tundub, et rohkem kui tarvis. Lugesin täna Rudolf Steineri mingit teost, kus ta räägib, et kunagi olid maailmas inimesed, kes ei osanud yldse mõelda nagu meie, vaid mõtlesid piltides ja elasid väljapoole ja neil polnud silmi ka.
Need võisid olla ka erinevad inimeste sordid. Igatahes väga syrr. Huvitav, kas nad räägivad seda juttu waldorfkoolides ka? Ma tahan siiski uskuda, et igal rahval on õigus omanäolistele loomislauludele ja kui Steiner oma austerlase positsioonilt kirjeldab aarialaste mytoloogilisi esivanemaid, siis mina ennast aarialaseks ei pea kahjuks. Ei vere ega kultuuri poolest. Ja olen veendunud, et minu maailm loodi veelinnu munast. Anna andeks, Rudolf, aga ma usun, et mul on õigus ja sa eksisid, kui sa uskusid, et kõik maailma inimesed on yhest allikast tulnud ja kõik maailma inimesed peavad yhtmoodi mõtlema.
Muidugi Steineri arust olid kuskil ka mingid “degenereerund” rahvad, kes pärinesid otse aarialaste eellastest ja keda ta nimetab “metslasteks” või millekski sarnaseks, nagu temaaegses antropoloogiateaduses tavaks oli.
Kuna ma ei ole lugemisega eriti lõpuni jõudnud, siis ma võin yldistustes eksida, aga praeguseks kujunenud pildi järgi on mul kahju tõdeda, et inimesel, kes väidab ennast teadvat ja kõnelevat mingit yleloomulikku tõde, puudub arusaamine sellest, et kõik, mis maailmas on, on millekski hea ja vajalik ja pole olemas mingeid rohkem või vähem arenenud rahvaid, vaid igayks ajab just seda asja ja õpib neid õppetykke, mida parajast tarvis on. Seega igasugune evolutsiooniline lineaarjärjestus mina-tark-sina-loll on jama.
Ma väga loodan, et ma eksin oma praeguses hinnangus ja näen, et ta edaspidi muudab oma seisukohti. Aga kui ka ei, siis nojah, see on 20. sajandi algus, mis sa hing ikka tahad. Ega need valged inimesed tollel ajahetkel nii targad ei olnd. Praegu hakkavad asjalood juba natike paremaks minema. Saadakse aru ja arvestatakse, et põliskultuuridel on oma väärtus ja sisemine tarkus mitmes mõttes suuremgi kui “arenenud” tsivilisatsioonil.
The Kite Runner 24. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.Tags: afghanistan, raamat
add a comment
Veetsin tänase päeva Khaled Hosseini raamatuga “The Kite Runner” – eesti keeles “Lohejooksja”, kuigi “Lohelennutaja” kõlaks adekvaatsemalt mu arust. (2008. aasta arvustus) Võibolla olen ma seda ennegi lugenud, igatahes tugev dejà vu tunne ei lahkunud kogu teose jooksul. Vahepeal jõudsin nutta, õudusest silmi pööritada, vihata kõiki vägivaldseid inimesi kogu maailmas ja tunda kergendust asjaolude pöördumisest mitte kõige hullemasse suunda. Ja avastada veidi lisa oma ylinapile pärsia keele sõnavarale.
Mõnes mõttes on ajaloolise taustaga raamatut palju raskem lugeda kui mingit fantaasiamaailma sõda kirjeldavat (nagu “Eragon” seda on). Sest ajaloolise raamatu puhul jääb alati see võimalus, et keegi on kuskil ka tõepoolest kirjeldatud jubedused läbi elanud. Samuti äratavad igasugused vägivallakirjeldused kysimuse sellest, kuidas seda päriselus ennetada või vältida.
Täpselt nagu film “Klass”.
Me võime teha igasuguseid asju, aga mulle tundub, et need inimesed, kellest ja kellele sellised teosed võiksid olla kirjutatud, ei loe ega vaata neid. Inimesed, kes naudivad vägivalda. On ääretult kurb, et sellised inimesed on olemas.
Samas ei alga vägivald iga kord mitte sugugi kohe suurest vägivallast, vaid võib alata sellest, kuidas me ei pane tähele perekonnaliikme või mängukaaslase ebalust, emotsioone ja ebamugavustunnet ja surume talle peale enda tahet.
Kui ma loen kirjeldusi inimestest, kes naudivad vägivallatsemist teise inimese kallal ja naudivad igasuguse vägivalla esilekutsumist, siis minu esimene alateadlik reaktsioon on soov omada pystolit või mõõka ja seda kasutada. Vägivaldse inimese peal. Yks kord ja lõplikult. Sest minu meelest sellised inimesed ei vääri olemasolu.Tihti taban end selle peale mõttelt, et inimene liigina ei vääri olemasolu, kui me nii palju oma aega ja jõudu raiskame erimeelsuste yle võitlemisele. Verevalamisele.
Ent ma ei ole jumal, et ma võiksin teha selliseid otsuseid ja ma arvan, et isegi jumalatel ei ole õigust inimese elu yle otsustada. Ja kuskohast yldse läheb piir talutava ja talumatu vägivalla vahel?
See paneb mind mõtlema, et vägivallaga vägivalda ei lahenda. Seega peab olema mingi muu viis ja ma otsin seda viisi.
Praegu tundub, et ainuke positiivne viis oleks anda neile inimestele tagasi hinge- ja meelerahu, et nad hakkaksid soovima rahu enda ymber, aga kuidas? Kes on selleks suuteline? Kes oskab ravida selle inimese hingehaavad, kes on sõjas kaotanud kogu oma perekonna?
Vägivallal võib olla mitmeid tulemusi. Inimene, keda on koheldud vägivallaga, võib muutuda ise vägivaldseks teiste vastu… või allaheitlikuks. Teine viis on yhiskonnale ohutum, ent hävitab inimest seestpoolt nagu alateadvusse maetud emotsioonid.
Ma arvan siiski, et me kõik oleme tulnud siia maailma õppima. Aga ikkagi jääb mulle mysteeriumiks, mida on õppida vägivallast?
lõustaraamat 24. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.add a comment
Ajakirjanik on yritanud vaimukas olla ja nimetanud Facebooki Lõustaraamatuks. Ega ta väga ei eksigi, muide. Ent ma nimetaks lõustaraamatuks siiski pigem rate.ee-d, mille sisemiselt ainuke eesmärk ongi igasuguste erinevate lõustade eksponeerimine. Facebookil on ka muid eesmärke ja facebooki disain ei ole ka nii lõustapõhine kui rate.
Aga jah, muidugi on positiivne lugeda, et kõik, mida sa internetis tegid ja mis oli ennegi avalik, muutub nyyd veeeeeeel avalikumaks.
Tegelikult võiks rate kommentaarid ka google’isse lasta :) Võibolla nad siis seal rate’is ei tegeleks niiväga yksteise sõimamisega, vaid mõtleksid natuke enne.
Mina, muide, panin oma kunagi katse-eksituse-meetodil tehtud ja umbes 5 inimesega suhtlemiseks kasutatud rate’i konto kinni. Oli teine ennegi siuke anonyymne; sain sealt lõppkokkuvõttes 2 uut netituttavat, kes mul nyyd muudes kanalites ka kontaktide hulgas on, aga jah. Enam ei viitsi. Kui rate mulle ykskord jälle kirja saatis, et ma pole sada aastat sisse loginud, siis läksin ja logisin sisse ja vajutasin konto kustutamise nuppu. Lõplik kustumine võtab kaks kuud aega ja äkki see saab varsti läbi – igatahes ma enam kontrollima minna ei viitsi.
Tegelikult on natuke kummaline see 2-kuune ooteperiood, mil ajal näidatakse, et “konto on blokeeritud”, sest mu teada nii facebook’is, myspace’is kui orkutis saab oma konto paari nupulevajutusega kohe ära kustutada.
Rate on umbes sama segane ja veider yhiskond mu jaoks kui see, mis kujunes Goldingu raamatus “Kärbeste jumal”. Kirjeldamatult õudne, lugupidamatu ja kontrollimatu. Või noh, eks see sõltub sellest, kellega seal täpselt suhelda, aga muudes kanalites on yhiskond kuidagi parema regulatsiooniga. Rates paistab põmmpäisus eriti välja.
Kas mul on õigus reklaame mitte vaadata 19. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.Tags: ajakirjandus, pähh
add a comment
Leidsin lehest mingi uue ajastu karje Firefoxi AdBlocki teemal.
AdBlock on nimelt selline taevalik lisand normaalse brauseri kasutajatele, mis muudab lihtsalt olematuks enamiku vilkuvaid, karglevaid, häirivaid ja pealetykkivaid lisandeid veebilehel. Ehk: te ei näe enam reklaame. Mis näiteks lehte lugedes on väga mugav, sest sisu ei pea otsima enam sodi vahelt, vaid see on ilusti selgelt puhtal taustal näha.
Nyyd siis on mingid tegelased jälle tõstnud häält selle suhtes, kas inimesel on õigus kasutada sellise brauseri sellist lisandit. Et kui sa reklaame ei vaata, siis sa varastad sisu!
Ahaa. Kas ma siis ka sisu varastan, kui ma vilkuvate reklaamide peale silmad sulgen? Ah?
Ja äkki see klassifitseerub lausa kuritegelikuks solvanguks, kui ma iga pealetykkivat vilkuvat jubinat silmates lasen mõttes või mittemõttes kuuldavale trykimusta mittekannatava sõnavalingu ja nean maapõhja kõik inimesed ja institutsioonid, kelle käed või mõtted sellesinatse vilkuva jubina synnile kaasa on aidanud?
Jaa. Kusjuures ma saan täiesti aru, et ajakirjanik peab ka kuskilt palka saama. Sellepärast mõne ingliskeelses meedias tuntuma väljaande veebilehed ongi poolsuletud, raha eest loetavad. Kunagi oli ka meil Äripäev. Teistest nagu pole kuulnud. Miskipärast ma ei kujuta ette, et neile virtuaaltellijatele vilkuvaid bännereid näidatakse. Herald Tribune’i puhul, mis tundub olevat tasuta väljaanne, märkasin ma 2 reklaamipositsiooni, lähemal vaatlusel osutus neid olevat 4-5 ringis, teised on lihtsalt nii pisikesed ja silmapaistmatud kuubikud. Eks kysimus on muidugi lugejaarvudes (ilmselt näeb Herald Tribune’i pisitillukest kuubikud miljonites kordades rohkem inimesi kui EPL bänneritega yle ujutatud lehekylge).
Meie EPL pyydis kunagi võidelda AdBlocki vastu mingi trikiga oma menyys – ma võin eksida – aga yks põhjusi, miks ma tollal, mitme aasta eest, AdBlockist loobusin, oli see, et EPL menyylingid lakkasid töötamast. Hea nipp iseenesest. Aga et tänapäeval on põhimõtteliselt olemas RSS-feedid, siis on otsene lehe kylastamise vajadus ju veelgi vähenenud?!
Ilmselt ma olen yks vähene haruldane loom, kes eriti lehti ei viitsi lugeda või kui, siis suhteliselt juhuslikult. Postimees ja EPL sealjuures muidugi tõstavad oma kollaseid uudiseid esile muude reklaamidega täiesti võrdväärsel tasemel. EPL võibolla siiski pisut enam sinisena ja tema bänneriuputusest päästab mind yllatuslikult hoopis mu kiviaegsus – nimelt on EPL leht disainitud vähemalt 1280 px laiustele monitoridele ja paremal asuv reklaamriba jääb suuremas osas lihtsalt mu 1024px serva taha. Kas ma hakkan horisontaalselt kerima, et reklaame näha? Loomulikult mitte :)
Aga AdBlock on ikkagi hea asi. Ma arvan, et iga asi, mis vähendab reklaamide peale vandumise osakaalu yhiskonnas ja näitab meile puhtamat, selgemat ja ilusamat pilti, on hea :D
Õigus pseudonyymile 13. okt 2009
Posted by haldjas in Igapäevaelu.add a comment
Mida peab artist tegema selleks, et tal tekiks õigus pseudonyymile? Iga kord lavale astudes varjama oma pärisnime ja karjuma artistinime, et see ometi kõigile meelde jääks?
Ilmse igavuse tundemärk on see, kui inimene hakkab ennast guugeldama. Täna pyyan ma kyll peituda vajaduse taha koostada enda elektrooniline CV ja kas edevuse või mingil muul veidral eesmärgil korjata kokku igasugused tekstikillud, kus mind mainitakse. Artiklid, intervjuud, kajastused, fotod, ähh…
Põhimõtteliselt ma ei jõua neid guugli tulemusi kokku lugedagi. Ilmselt on põhiasi paaris ettevõtmises, mis ennast nyyd ise ringi paljundavad (või on seda teinud).
Aga masendav on, et paar paika, kus ma olen yritanud lauljana oma pseudonyymi joont ajada, ei ole seda aktsepteeritud. Aga samas esinejate loetelu reas on mitmed teised artistid ära toodud just nende artisti-, mitte kodanikunimedega.
Ilmselt selleks, et midagi muuta, tuleb mul avaldada raamat, luulekogu või helisalvestis. Oh pagan. Ja mina lootsin, et mul õnnestub sellest ilmast pääseda suuremat hulka materiaalset kola järele jätmata.
Huvitav, kas e-raamatust ja iTunes’i virtuaalkogumikust kah piisaks?
